Defitsiit – müstika, kus poest polnud midagi saada, aga kõik kusagilt ikkagi said (73)

Kui ametnike ja parteitöötajate kasti liikmed said endale veel lubada, mida kodumaine ja sotsialistlike vasallriikide tööstus toota jõudis, siis rahvasuul ei jäänud muud üle, kui luua aina uusi pilalugusid ja üsna karme anekdoote sotsialistlikust küllusest.

Toona alanud ajajärgu kangelasteks said kõrgete sõjaväelaste ja kosmonautide asemel need, kellel midagi jagada oli. Tema kõrgeausus Müüja või veel parem, kui see oleks Väga Tähtsa Kaupluse Juhataja Asetäitja ise. Gazeta.ru koostatud põhjaliku defitsiidiajastu ülevaate järgi oli nõukogude inimese asjade maailma hierarhia altpoolt alustades järgmine: vaip, kristall, sektsioonkapp, värviteleviisor, kõigi mugavustega kommunaalkorter ja krooniks auto. Kui need esemed omandatud, oli inimene saavutanud teiste silmis juba arvestatava positsiooni.

Iga kant nautis erisugust päikest

Inimesed, kes kuulusid rubriiki keskmine nõukogulane, pidid defitsiidi tingimustes pidama igikestvat jahti. Need, kes ei mahtunud jagamise teravikku, pidid kohe alustama teed kasulike tutvuste sillutamisele. Need, kes ei suutnud sedagi, jäid paratamatult seisma järjekordadesse. Järjekord oligi üks üleliidulise ja kõike hõlmava defitsiidi ajajärgu sümboleid.

Kaubadefitsiidi tase erines Nõukogude Liidu eri osades üsna tugevalt. Kokku oli neli varustatuse astet: eri-, esimene, teine ja kolmas kategooria. Eri- ja esimesse kategooriasse kuulusid Moskva ja Leningrad, kui kõige tähtsamad ja suuremad linnad, aga ka kolm liiduvabariiki tervikuna. Need olid Eesti, Läti ja Leedu. Ning veel üleliidulise tähtsusega kuurordid, nagu oli näiteks Kaukaasias asuv Mineralnõje Vodõ. Nende keskuste elanikel oli õigus üleliidulistest fondidest saada leiba, jahu, kruupe, liha, kala, võid, suhkrut, teed, mune esmajärjekorras ning kõrgendatud normide alusel. Eri- ja esimeses tsoonis elas umbes 40% defitsiiditahtjaid, ent seal jagati 70–80% kaubast.

Kõige rohkem oli alavarustatud tegelikult VNFSV – täpsemalt Venemaa väikelinnad ja maarajoonid. Seal pidi läbi ajama ülimalt tagasihoidliku valikuga. Isegi neis paigus, kus töötas näiteks kohalikul toorainel lihakombinaat, ei nähtud lihakraami peaaegu kunagi. Seda jagati naaberlinnas, mis kuulus astme võrra kõrgemasse kategooriasse. See printsiip polnud võõras ka kõige kõrgemasse kategooriasse kuulunud Eestile, kus kasvanud sigadest jäi anekdoodi andmeil järele ainult kisa, kõik söödav rändas aga eliitlinnadesse Moskvasse ja Leningradi.

Välismaa värk

Kogu defitsiidi, millest unistas lihtne nõukogude kodanik, võis jagada kaheks põhikategooriaks. Esiteks – nõukogude oma toodang igapäevase tarbenälja kustutamiseks. Alustades vorstist ja lõpetades tualettpaberiga, mis asendati ajalehega.

Teiseks – importsümbolid: teksad, kassettmakid ja muud lääne tooted, mis jäid nõukogulaste endi saamatuse pärast tegemata. Asi viis selliste jaburdusteni, et paljud nõukogulased täitsid oma baarikapid tühjade, kuid ilusate viskipudelitega, sättisid kõige nähtavamale kohale tühjaks joodud kokakoola pudeleid ja toppisid tühjad Marlboro pakid täis kodumaiseid sigarette, ise neid vägagi silmatorkavalt tõmmates, aga mitte kunagi omast pakist teistele pakkudes. Nii suitsetati kõige meelsamini näiteks oma maalt tulnud sugulaste ees, jättes lähedastele mulje oma heast majanduslikust käekäigust.

Samamoodi kanti silmapaistva uhkusega importteksasid, mille ainus välismaine detail oli kusagilt turult hangitud nahkne firmalapakas, ehkki seegi võis olla võltsitud.

Sportlaste eelis

Parteiladviku kõrval olid eelisseisundis mõistagi kaubandustöötajad, imelist kombinatoorikat valdavad varustajad, välisreisidel käivad meremehed ja sportlased. Viimased tõid sealt kõrge kasumlikkusega nodi ja tõusid ühiskondlikus hierarhias.

Sportlastelegi järgnevad kohustuslikud satelliidid – pealtvaatajad – pandi tähtsamate võistluste eel riide kui puped ja õpetati vajadusel ka noa ja kahvliga sööma, sest just selles valdkonnas tundsid nõukogulased end eriti halvasti.

Mäletan isegi, kui 1989. aasta Oberstdorfi suusa MMi eel tegime Moskva katserestoranis põhjalikult tutvust kaaviari ja b?uf ? la tartar’iga, kus kaugemalt pärit turistidele toore liha pihvi söömine selgeks ei saanudki. Eraldi kausikestest serveeritud liha ja muna pisteti supilusikaga pintslisse eraldi ning sool ja pipar raputati leivatüki peale.

Pärast toitumiskoolitust viidi meid GUMi (Moskva üleliiduliselt tuntud riiklik kaubamaja) kõige sügavamatesse keldritesse, mis kuulu järgi varustas otse Kremlit ning lubati võtta üks riidetükk igat eset. Mäletan, et sain endale paari valgeid Salamandri kingi, mis olid kaalult kergemad kui paksem paberileht. Talvise Saksamaa Alpides oli nendega vähe teha, poole aasta pärast suvel aga küll. Kõrvust tõstetuna tundsime end ikkagi – olime ju pääsenud tõelisele maasikavälule, kuhu harva lihtsurelikel asja.

Sel ajal kui ühed kannatasid kroonilise kaubadefitsiidi all, teenisid teised sellest muinasjutulisi kasumeid. Seda võimaldas vahe nn riiklikult reguleeritud ja musta turu hindade vahel. Näiteks võis 1980ndate keskel vahetada keskmises hinnaklassis lääne või Jaapani päritolu video­pleieri üsna hõlpsasti kooperatiivkorteri vastu.

Kauba nüansside üle reeglina ei kaubeldud. Juhul kui keegi oli vastavatesse ringidesse lasknud kõlaka, et ta muretseks endale heal meelel teksapüksid, kõneldi küll püksipaari numbrist, aga ei niutsatatudki, kui teksade asemele pakuti hoopis velveteid. Samuti ei tulnud tavaliselt kunagi kõneks selline pisiasi nagu rõivatüki värv. Oli nagu oli.

Ega ka punased võimukandjad päris opakad polnud. Nad said väga hästi aru, et kui sõnades oli kommunism ja plaanimajandus saavutanud roiskuva kapitalismi üle hiilgava võidu, siis tuli midagi ette võtta, et roiskuv kaubaküllus inimeste päid liiga segi ei ajaks. 1980ndate algul kuulutatigi defitsiidile mastaapne sõda.

Lihtsam oli lõpp teha Nõukogude Liidule

1982. aastal käivitati hiigelpauguga toitlusprogramm. Programmi eesmärk, mille töötas välja muuseas Mihhail Gorbatšov isiklikult (siis oli ta alles NLKP Poliitbüroo liige), oli grandioosne – suurendada aastaks 1990 toiduainete tootmise mahtu 2,5 korda.

Kui Gorbatšov tõusis juba NLi esimeseks inimeseks, mõtles ta kaotada veel ühe defitsiidi. Ta lubas rahvale, et aastaks 2000 elab vastavalt elamuehitusprogrammile iga liidu perekond omaette majas või korteris.

Samas tuleb tõdeda, et Gorbatšov ei kõrvaldanud ei toiduainete defitsiiti ega eluasemepuudust. Ainus, mille ta eeskujulikult likvideeris, oli Nõukogude Liit.

Töö kaubamajas avas uksed ja riigipiirid

Tallinna kaubamajas küll nahkpudukaupade, küll vaipade osakonna juhatajana, ent oma karjääri administraatorina lõpetanud Ester Kihno võib defitsiidi kõrgaegadest rääkida imelugusid, sest oligi imede aeg.

"Võtame näiteks kotid, mida naisterahvad otsisid tikutulega. Mingid Venemaa hulgibaasid tegid näituse, pannes välja, mida üldse müüa oleks. Sellest tuli välja täielik tsirkus," meenutab Kihno. "Rändasime mingisse väheasustatud punkti. Ent seal selgus, et Eestile on võimalik jagada vaid kaheksa käekoti fond. Lätlastele jäi üheksa, leedukatele kuus. Kõik. Kui kaup ükskord kohale jõudis, ei saanud Eesti enam kaugeltki kaheksat, vaid sootuks vähem – ülejäänud oli haihtunud."

Moskva oli tollal kogu kaubanduse A ja O. Seal jagati kaubastute valitsuse kaudu kõikide importkaupade fonde. Ja kuigi kingi ning püksirihmasid toodi hiigelriikidesse rongide kaupa, oli ka kauplusi tuhandeid ja igasse poodi ei jätkunud kaupa mingi valemiga.

"Veel üks huvitav lugu on mul rääkida," jätkab Kihno. "Liidu vaibakaubanduse üheks keskbaasiks sai Vitebsk. Kõik sealt väljuv kaup oli kohalike valvsa pilgu all. Kui Vitebskist läks Baltikumi poole teele pool rongitäit vaipu või õmblusmasinaid, järgnes sellele võimaluse korral samas rongis, aga teinekord ka mõnes reisirongis "seltskond turiste", kes jõudsid teatud ajaks Tallinna. Juba kella kaheksaks jõuti kaubamajja (uksed avati ametlikult kell üheksa) ja võeti ukse all sisse parimad kohad. Kui tormijooksuga, milles kaotati ja purustati arvukalt igasugu esemeid, vallutati kõikides sektsioonides strateegilised järjekorrad, imbuti vaikselt ühest sabast teise, et kogu kaup kätte saada. Kummalisel kombel oli NLi turistidele ülitäpselt teada, millal ja kus miski müüki tuleb."

Üsna omapärane oli ka kauplemine kingadega. "Mingil hetkel tehti kingadele nn lahtine müük – avatud karpides kingad laoti lihtsalt virnadesse. Väga tavaliseks läks siis kingade haaramine lennult. Igaüks püüdis hankida karbist kas või ühe jalavarju, et pärast neid kakeldes vahetada või leida olemasolevale kingale paariline.

Üsna kõnekas on veel üks seik," räägib Kihno. "Vanemas põlves otsustasin teha väikese annetuse Okupatsioonide muuseumile. See koosnes turismireisidel tehtud fotodest. Kohe sain ka torke – kuidas sain mina aegadel, kui NList välja ei lastud peaaegu kedagi, sõita nii palju kapitalistlikesse (tõsi, harvemini) kui ka sotsriikidesse. Kas sellepärast, et minu mees oli kommunist. "Ei, sain ma vastu naerda. Ikka seepärast, et töötasin kaubamajas. See oli pähkel, mida põlvkond nooremad ei suutnudki katki hammustada."

Brežnevi pakike. Omaette nähtuseks oli toiduainete jagamine nn Brežnevi pakikestega. Need sisaldasid tatart või tangu, aga ka midagi defitsiitset, mis elule maitset andis. Oli see siis kondenspiim, hautatud lihakonserv, vorst või sprotid. Uue aasta eel lisati sinna veel kotike Maroko mandariine.

Auto. Iga nõukogude inimese unistus oli isiklik sõiduauto. Ehkki NSVLis tootsid sõiduautosid GAZ (Volga), Togliatti tehas (Žiguli) ja AZLK (Moskvitš), ei saanud keegi niisama lihtsalt autot siiski osta. NSVLi tehased ei saanud niisama rahva tahtmisi täita, sest sõiduautodest oli saanud tähtis ekspordiartikkel ja neid müüdi ühtviisi edukalt nii arengumaades kui ka arenenud kapitalistlikes riikides. Seda oli lihtne teha, sest liidu hinnapoliitika oli konkurentide jaoks mõrvarlik. Piisab vaid ühest Norras nähtud reklaamplakatist, kus kaks Ladat oli müügis ühe hinna eest ja selle paari hindki ei andnud välja ühe täisväärtusliku lääne auto hinda. Nii läkski eksporti 50% Moskvitšidest, mida NLis lasti välja üle 100 000 aastas. Seegi oli vaid tilgake meres riigi kohta, kus elas tookord 140 miljonit inimest. 1978. aastal eksportis NL 400 000 kergsõiduautot, millest 285 000 olid VAZid. 16 000 Volgast me pigem ei räägigi. Need polnudki lihtsurelikele mõeldud.

Kui keegi oli tutvuste või truu tööga välja teeninud auto ostuloa, võis juhtuda, et juba poe uste taga seisid kõverate ninadega tumedat verd lõunamaalased ja auto võtmed rändasid pärast 100 meetri läbimist Gruusia või Armeenia poegade kätte. Vastukaaluks rändasid äsjaste omanike kätte aga terved spordikotid rublasid, mida oli vähemalt kaks korda rohkem kui poes küsiti. Praegu ei maksa uue Lada või Volga eest enam keegi topelthinda. Suur õnn, kui keegi ühtki hinda maksma soostub.

Videomagnetofon. Elektronika BM-12 – esimene nõukogude VHS videokassettmagnetofon. See koopeeriti maha Panasonic NV-2000 pealt. Elektronikat hakati tootma 1984. Tema suurimaks erinevuseks põhimudelist oli puldi puudumine ja kasseti vertikaalne sisselaadimine.

Esimesel nõukogude videomakil oli hulgaliselt puudusi: ta oli ülikapriisne, tavaline oli lindi vahelekerimine, maksis nagu lennuk (nõukogulase keskmise 170rublase kuupalga juures ikkagi 1200 rubla). Kõik see ei takistanud aga mingil moel muutumast ülidefitsiitseks kaubaartikliks, tõeliseks staatusesemeks. Alternatiive tal ju polnudki. Jaapani Sony ja Panasonic olid tõesti samas hinnaklassis sõiduauto või ühetoalise kooperatiivkorteriga.

Näts. Suhtumine nätsu oli NLis kahetine. Esialgu põlati teda ja temas leiti kõiki roiskuvale kapitalismile omaseid surmapatte. Nätsu mäluvaid inimesi võrreldi igal võimalusel mäletsevate loomadega. Suhtumine tegi kannapöörde pärast NLi tervishoiuministeeriumi soovitust hakata ka nõukogudemaal nätsu valmistama, põhjendades selle närimist hammaste tugevdamisega. Esimesena hakati nätsu valmistama 1967. aastal ENSVs. Närimiskumm, mis sai nimeks "Tiri-aga-Tõmba" muutus küll kohe defitsiidiks, kuid juba nimetatud ideoloogilistel põhjustel jäi tootmine esialgu soiku. Kalevi nätsu päästis kommivabriku toonase direktrissi idee saata näidised Moskva lähedale Tähelinna kosmosekeskusse. Lihtinimeste ellu, poeletile ja leti alla jõudis Kalevi näts aga siiski alles 1976. aastal.

Samal ajal hakkas nätsu tootma ka Moskva kondiitrivabrik Rot-Front. Ometi ei hinnatud Moskva toodangut kuigi kõrgelt, sest sellest ei saanud puhuda mulle ja ka nätsu maitse kadus kiiresti.

Välismaa nätsu said eestlased peamiselt Soome turistidelt Viru ärikate vahendusel. Jenkki pakki hoiti aga ekstrajuhtudeks, milleks võis olla näiteks üks esimesi kohtumisi uue tütarlapsega. Maitse juba kaotanud näritud näts suruti defitsiidi ajal reinkarnatsiooniks uuesti suhkrusse ja seejärel külma vette.

Teksad. "NLi tuli teksadelaine suure hilinemisega. Aga see eest sellise hooga, et lõi kõigil üle pea kokku," kirjutas juba omal ajal Kesktelevisiooni tuntud publitsist Leonid Parfjonov. Ta on üles täheldanud sedagi, et lausa meeletuks moeks kasvasid teksad 70. aastate keskel. Välismaa teksad said ja jäidki NSVLi üheks suurimaks defitsiidiks. Neid hangiti nurgatagustelt ärimeestelt, kes omakorda ostsid neid "firmatšidelt", välismaalastelt või tihti piiri taga käivatelt meremeestelt – seejuures olid just välismaalt toodavatele teksadele pandud üsna ranged piirid. Neid ei tohtinud just spekulatsiooni tõkestamiseks tuua üle kahe paari. Kõige hinnatum kaubamärk oli ameeriklaste Montana.

Teksade hind oli märkimisväärne, kirjutab gazeta.ru. Kuldaegadel olid see 150–200 rubla (korralik kuupalk oli toona 120–150 rubla). Ainus erinevus Moskva ja ülejäänud NSVLi vahel oli see, et teoreetiliselt oli ka Moskvas võimalik endale teksad hankida poejärjekorrast. Kas siis Saksa DV omad, või siis Indias tehtud (nt Avis või Miltons) India esinduspoest Ganges.

Ei saa öelda, et NSVLis ei ragistatud ajukäärusid, et murda ometi teksade needus riigis endas. Lugematul arvul kordi anti nii kodumaistele õmblusettevõtetele korraldus organiseerida teksade tootmine arvukates õmblusvabrikutes. Moskvast sõitis USAsse isegi esinduslik tootjate ja ärimeeste delegatsioon, et tutvuda olukorraga kohapeal. Kuid nagu konstateeris 1982. aastal ajakiri Noor Kommunist: kodumaiste teksapükste vastu ei tuntud huvi. Tootjadki ei söandanud oma pükse teksadeks nimetada – niivõrd mallist mööda olid nad. Ja mis peamine, kurikuulus kangas Orbita, mida kooti Moskva oblasti Kurovskoje kombinaadis, ja millest suur osa liidu teksatoodangut õmmeldi, ei kulunud!

Esimesed läänelikud teksad sündisid Eesti õmblusvabrikus Sangar. 1981. aastal sai Sangar teksapükste liini Soome teksapükste tootjalt

Beavers, mille eest vorbiti kaks aastat pükse soomlastele ja alles seejärel hakati neid tegema nõukogude inimestele.