Saund

Jana Liisa Johannson teatrivoorus: kas mu püksilukk on ikka kinni? (2)

Katharina Toomemets, 5. aprill 2015, 12:00
Foto: TV3
Saate "Eesti otsib superstaari" kuues hooaeg on täie hooga käima läinud ja selgunud on need kümme õnnelikku, kes hakkavad finaalsaadetes võistlema superstaari tiitli nimel. Õhtuleht esitas staarihakatistele mõned küsimused, et teada saada, mis inimestega täpselt tegu on.

Jana Liisa Johannson (17), Iru küla

Samal teemal

1) Kes oled, kust tuled ja millega tegeled? Milline on Su muusikaline haridus?

Õpin Tallinna Prantsuse Lütseumis 11. klassis. Peale kooli tegelen veel iseseisvalt klaverimänguga ja käin trennis. Talviti sõidan mäesuuska ja lumelauda. 3aastasena astusin Musamari laulustuudiosse, edasi ETV muusikastuudiosse, 2011. aastal astusin WAF laulukooli. Seal õppisin 4 aastat Maikeni käe all. Koolikooris olen laulnud algklassidest saati. 2005. aasta sügisel astusin Tallinna Muusikakooli ja lõpetasin selle klaveri erialal kiitusega. Edasi õppisin ka WAFis rütmimuusika solfedžot ja klaverit Tõnu Laikre käe all. 

2) Kui saaksid süüa õhtust ühe muusikuga, elus või surnud, siis kellega?/Kui oleksid muusikapala, siis milline?

Õhtust sööksin John Lennoniga, sest ta tundub väga tervikliku maailmavaatega ja kuidagi sümpaatne. Mulle meeldib tema enesekindlus ja julgus olla tema ise ja ajada oma rida. Iga muusik, iga inimene peaks oma elus julgema olla tema ise ja tegelema sellega, mis on meelepärane ja hingelähedane.

Muusikapalana oleksin väga kirju: see hakkaks üsna kiirelt, kergelt ja rõõmsalt. Vahepeal tuleksid mingisugused osad, mis on aeglasemad, masendavad ja kurvad. Vahepeal oleks see pala kiire ja hüplik, teinekord jällegi helge ja rahulik. Ma ei ole kindel, kas sellel lool oleksid sõnad, sest mulle endale meeldib ümbrust tundma õppida pigem vaadates, kuulates ja tajudes kui läbi sõnade. Muusikastiile oleks selles loos palju. Ma arvan, et see lugu peaks olema sama kirju kui minu elu. 

3) Meenuta üks piinlik või naljakas juhtum oma elust seoses muusika või esinemisega.

Väiksena meeldis mulle väga esineda. Ronisin lavale laulma isegi siis, kui polnud minu kord. Igasugustel perekondlikel üritustel võtsin alati viisijupi üles. Suuremaks kasvades hakkasin ma pisikest publikut kartma. Ma ei julgenud enam esineda näiteks oma vanematele või mingile väiksele seltskonnale. Aga paarisajale inimesele Estonia kontserdisaalis julgesin laulda küll. Siiani on mul närv sees, kui ma pean laulma pisema publiku ees. 

4) Räägi üks naljakas/närvesööv/tore lugu seoses senise staarisaate perioodiga.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee