Inimesed

Reet Linna: «Olen jõudnud eluetappi, kus ma leian, et elu on väga ilus.» (36)

Jaanus Kulli, 6. aprill 2015, 09:03
Foto: Mari Luud
«Ma olen teles töötanud nelikümmend viis aastat. Õudne!» õhkab Reet Linna. Natuke nagu eputades. Samas tunnistades, et televisioonis töötades peabki olema nii edevust kui ka auahnust. «Muidu ei jõua sa mitte kusagile,» teab Reet, kes juhib nüüd juba neljandat hooaega «Prillitoosi» saadet.

Edevus ja enese proovilepanek viis Reet Linna eelmisel aastal koos Vallatute Vestidega turneele ja nüüd Nordea lavale, kus ta äsja esietendunud muusikalis «Billy Elliot» kehastab natuke seniilset vanaema. Ent üks on lavaelu, teine päriselu. Kümme aastat ema hooldanud Reet teab väga hästi, mida tähendab seniilsus ja dementsus. Need teemad on «Prillitoosi» saateski läbi käinud, ent ilma liigse morbiidsuseta. Pigem elujaatuse kaudu, mis eeldatavalt ongi tõstnud selle saate vaadatavuse enneolematusse kõrgusse.

Lavalaudadel oled sa esinenud juba aastakümneid, kuid nüüd oled andnud oma sõrme ja hääle ka muusikalile. Peategelase natuke seniilse vanaema rollis kiidetakse ennekõike just sinu näitlemisoskust. Pea kõik tüdrukud on tahtnud saada kunagi näitlejaks, sina Panso koolile ei mõelnud kunagi?

Ma ei ole näitlejaks saamisest mitte kunagi unistanud. Isegi mitte lauljaks saamisest. Ma tahtsin hoopis juuksuriks saada.

Kui kaua pidi sind ära rääkima, et muusikalis kaasa teeksid?

Samal teemal

Näpuotsaga olen ma muusikali õhku ennegi nuusutanud. Nukuteatris 2004. aastal välja tulnud «Grease'is» oli mul väga väike õpetaja roll, kus mul polnud mingit dialoogi. Kui nüüd Meelis Pai tuli auku pähe rääkima, siis ma natuke mõtlemisaega ikka võtsin. Aga mitte väga pikalt. Kui sa oled juba selles eas, pole sul väga palju enam mõelda. Kas teed või mitte.

Oled teles ja sealhulgas otsesaadetes aastatega niivõrd karastunud, et kas sul jalg üldse enne esietendust võbises?

Kui ma peaks minema kõnelema, rääkima, ütlema «Tere õhtust!», või tegema lambist kellegagi intervjuud, siis ma teen selle ära. Aga ma pole mitte kunagi pidanud laulma muusikalis, kus ei laulda noodist noodini nagu estraadilaulja. Sa pead justkui kõnelema, miskit sõnumit edasi andma. Pead retsitatiivis rääkima ja laulma. Tagatipuks veel tantsima.

Tegema seda kõike mängleva kergusega. Nii et ma kartsin küll. Teine asi – kui oled oma elus lati teatud kõrgusele seadnud, ei taha sa kuidagi selle alt läbi ronida. Selles mõttes ma muidugi pabistasin. Kuni korraga läbimängu ajal publiku ees tajusin, et ma ei näegi saali. Sest prožektorid paistsid sedavõrd teravalt silma. Siis äkki tundsin, et väga hea on laval olla ja see tunne jäi mu sisse. Aga loomulikult, iga kord, kui ma lavale astun, lähevad peopesad märjaks. Ent küllap see peabki niimoodi olema.

Televisioonis, sinu teises kodus vead sa juba neljandat hooaega eakamale vaatajale suunatud «Prillitoosi». Mida pärast sinu saatejuhiks saamist kiidetakse. Mida see saade sulle endale on andnud?

Endale on see andnud esiteks väga palju uusi teadmisi. Ma olen sealt väga palju õppinud, nippe ja nõuandeid saanud. Rääkimata sellest, et esimest korda elus käisin külmakambris. Ma pole olnud kunagi ka see, kes teab täpselt, mida peab sööma ja mis on miski jaoks kasulik. Tavaliselt lähevad mul sellised õpetussõnad ühest kõrvast sisse, teisest välja. Aga nüüd on midagi pähe jäänud. Rääkimata retseptidest ja käsitöönippidest.

Saates arutatakse ka väga valusaid probleeme. Kuidas sa oskad, et isegi kõige raskematest ja keerulisematest asjadest ei räägi sa, nutuvõru suu ümber?

Päris täpselt ma sellele vastata ei oska. Mis ma teen? Üritan kõik teemad, probleemid ja mured endast läbi lasta. Püüan esitada küsimusi nii, nagu seda esitaks televaataja. Võib olla on võti seal. Et ma ei hakka ühest või teisest probleemist tegema keerulist hala. Elu on nagu on. Vanemad inimesed ongi nii toredasti öelnud, et kuulge: see, et me oleme nii vanad, ei tähenda veel, et me seniilsed oleme.

Olen sellega tõsiselt arvestanud. See generatsioon, kes minuga koos vananeb, ehk siis 70+ on ju tegelikult rock'n roll'i põlvkond, kelle suhtumine maailma on ehk teistsugune. Pealegi olen ma ise positiivse mõtlemisega, vähemalt ma loodan nii. Olgugi et teinekord tõusen üles, kõik kohad valutavad ja ma ei tunne ennast hästi. Aga pole minu asi seda ekraanil välja näidata. Nii et inimesed on tõesti tänulikud, et me oleme suutnud säilitada rõõmsameelse meeleolu. Saade on 55 minutit pikk, millest lahkame probleeme veerandi ajagu, kui me räägime väga tõsistest asjadest.

Ütlesid hetk tagasi, et üritad kõik probleemid justkui endast läbi lasta. Sul on ju väga isiklik kogemus enda emaga, kui pidid teda voodihaigena väga kaua põetama?

Põetasin teda tõesti väga kaua ja üleüldse suurema osa oma elust elasin ma temaga koos. Viimased 10 või 12 aastat olin ma pidevalt tema kõrval ja ma tean väga hästi, mis tähendab ühe dementse ja väga eaka inimese hooldamine. Aga tänu sellele tunnen nende inimeste maailma natuke paremini.

Mäletan, ta oli juba hooldekodus ja istus teleri ees ning ma küsisin, et ema, kas sa nägid, ma olin pühapäeva hommikul televiisoris. Ta vaatas mulle tühjade silmadega otsa, et olid vist jah. Sama on teistegi inimestega. Sellepärast üritamegi oma saates vältida teha niiskete linade vahel keeramist, kui hakatakse sinna teispoolsusesse minema. Samas tahaks rääkida, kuidas saada lahti oma hirmudest, kuidas saada hakkama vananemise ja leinaga. Sellised igapäevased teemad, mis puudutavad noorematki vaatajat. Kes peab ju samuti nendest asjadest teadma.

Ühel hetkel seisavad paljud lapsed, nagu seisid ka sina, valusa küsimuse ees: kas oma vana ema või isa eest ise hoolitseda või viia ta hooldekodusse? Rasked valikud.

 Ma ei saanud oma tööst loobuda, sest televisioon on kollektiivne töö. Kui mina saatejuhina alt ära hüppan, kukub terve sari kokku. Kõik läks lihtsalt nii keeruliseks. Ööd ja päevad olid juba segamini, sest memm ei maganud enam öösel ja käitus nii, et ma ei suutnud teda enam kontrollida. Mu enda lapsed ütlesid, et ema, nii on 24 tundi, sa ei saa sellega hakkama ning et ka nemad käivad tööl ja pole selleks valmis, et oma vanaema hooldada. Nii ma pidin selle otsuse tegema.

Samas, tundes süümepiinasid, kutsusin ema hooldekodusse viies kaasa ka oma õe. Et memmele ei jääks meelde pilt, et ainult mina olen see, kes ta kodunt ära viib. Õnneks saime ta viia Meriväljale, minu kodu lähedale. Käisin teda iga päev vaatamas. Sest mingid süümekad olid mul ikka. Kuigi teadsin, et tal on seal hea ja turvaline olla. Pealegi puudus tal ajataju. Ta oli olnud seal aasta, kui ta ütles, et on olnud hooldekodus paar nädalat. Nii et seal oli tal ikkagi kergem ja parem. Raskem on see nende inimeste jaoks, kes peavad tegema otsuse, et oma ema või isa hooldekodusse viia.

Kui lihtsalt enam ei jaksa?

Lihtsalt ei jaksa jah. See hakkab igatpidi üle jõu käima. Samas arvasin, et ma pole veel nii vana, et peaksingi nüüd koju hooldajaks jääma. Tahaks ka oma elu veel elada. Pärast seda läkski nagu kergemaks. Sain rahulikult magada, käia kontsertidel ja teatris. Kuigi mingid süümekad muidugi jäid.

Mida see tähendab inimesele, kes viiakse hooldekodusse? Et ta pole enam korraga kellelegi vajalik?

Minu memm seda ilmselt enam ei tunnetanud. Ta oli veel minu juures, kui ta oma toast tuli televiisorit vaatama ja korraga küsis, et kuule, sa oled nii tuttava näoga, kas me oleme kusagil kohtunud. Ta lihtsalt ei tundnud mind enam ära. Siis me arutasimegi lastega, et mida nüüd teha. Mu lapsed hoidsid väga oma vanaema, sest memm oli ju nende kasvataja ja hooldaja, kuna ma olin töö pärast palju kodunt ära. Ka õhtuti.
Aga küllap on kahjuks palju neidki, kes hooldekodus tunnetavad, et nad pole enam kellegi jaoks vajalikud. See võib olla väga jube tunne.

Kui palju sa tunned, et «Prillitoosi» saadet tehes oled kellelegi vajalik?

Muidugi tunnen. Tihti tullakse tänaval vastu ja tänatakse. Enamasti meeldibki inimestele see elujaatav suhtumine. Oli selline juhus, et käisin arsti juures – ennast tuleb ju samuti kontrollida – ning seal oli üks vanaproua, keda tuli ratastoolis lükata. Sõidutasin teda ja ega ta kohe näinudki, kes teda selja tagant aitab. Kui ta ümber pööras, siis lausa hüüatas: «Oi, teie! Ega te oma saadet veel ära lõpeta?». Ta oli täiesti hirmul. Mis samas oli minu jaoks ju suur tänu. Nii et arvan küll, et ma olen kellegi jaoks vajalik. Sest neid inimesi, kes oma päeva üksinda alustavad ja üksinda lõpetavad, on päris palju.
Kindlasti ei saa sa oma saates vaadata mööda laste ja vanemate suhetest. Oled ühes telesaates «Avameelselt» rääkinud oma tülist ämmaga, oma elulooraamatus kirjeldanud keerulisi suhteid muusikust isaga.

Kuivõrd sinu enda küllaltki kirev ja värvikas elu ja elukogemus on saate teemade ettevalmistamise juures abiks olnud?

Ikka on olnud. Jah, ma ei saanud isaga läbi. Ei andestanud, et tal oli nii palju naisi. Ikka üks ja teine ja kolmas. Tänapäeval tundub see olevat üsna tavaline ja ma suhtun nendesse asjadesse hoopis teistmoodi. Ning ega ma eita, et oma kolmanda abikaasaga oli ta päris õnnelik. Probleem oli lihtsalt selles, et ta eemaldus minust, meie ei saanud hakkama. Nüüd saan ma aru, et ei ole meie asi sekkuda teiste inimeste ellu. Või kui sinu vanemad – kui nad sind just ei hülga, teevad samme, mis sulle ei meeldi, siis see on nende elu. Midagi pole teha. Tegelikult olen päris kindel, et isa armastas mind ja tema suhtumine minusse ei muutunud kuidagi. Kindlasti olen ma oma elukogemustest midagi õppinud ja üritan olla objektiivne nende teemade käsitlemisel.

Kui 2010. aastal küsis Õhtuleht, et mida sa teed viie aasta pärast, siis kahtlesid, et enam teles töötad. Tänane päev näitab hoopis teist pilti. Olemata originaalne, küsiks samuti, mida sa teed viie aasta pärast?

Kui minna alguse juurde tagasi, siis ma poleks elus arvanud, et saades seitsekümmend, tehakse mulle ettepanek mängida muusikalis piisavalt suurt rolli ja et ma sellega hakkama saan. Üle-eelmise aasta lõpus helistas Danel Pandre ja küsis, kas ma oleksin nõus koos Vallatute Vestidega turneele minema. Vastasin, et kas sa oled peast lolliks läinud – just nii ütlesingi. Mida minusugune vanamutt teeb teie laval? Mängisin siis natuke lolli ja ütlesin, et ma natuke mõtlen. Kuigi samas olin õhku tõusmas, et saan minna lavale selliste lauljatega nagu Ott Lepland, Tanel Padar ja Jalmar Vabarna. Esimesel kontserdil närveerisin niimoodi, et ma ei tea, kui üleval mul pulss oli. See oli ääretult tore kogemus. Nii et ma ei oska enam ennustada.

Just täna (kolmapäeval – J. K) oli Margus Allikmaaga juttu, et kuidas mul muusikalis läheb. Mille peale vastasin, et minu meelest väga hästi. Oli mõni sõna ka «Prillitoosist» ja et see on tõusnud meie sisereitingus nii kõrgele, et meil on hommikul kell 9.15 sada tuhat vaatajat. Mis on täiesti enneolematu. Me oleme isegi õhtustele saadetele ära teinud. Just nädal tagasi vaatasin neid numbreid, kus näiteks «Ringvaade» oli meie taga. Kui Allikmaa küsis, mis sa arvad, mis selle taga on ja vastas, et mina olen selle taga, olin ma kohe käbe ütlema, et siis tuleb palka tõsta.

Tõsteti?

Ei ole veel tõstetud, aga mul on leping alla kirjutamata. Ehk tõstetakse.
Mis näitab, et vaatamata vanusele, mida sa pidevalt rõhutad, sinust siin majas hoolitakse, sind veel vajatakse siin.

Eelmisel aastal tabasin viimati, et minust hoolitakse. Kui toimus Estonia maraton, kus peale teatrite lõi kaasa ka rahvusringhäälingu koondis. Kuhu ka mind valiti ja kus kõik teised olid noored inimesed. Siis ma olin küll kõrvust tõstetud. Mida ma veel olen märganud... Majja on tulnud väga palju uusi inimesi, ma ei tea, kes nad on, aga kõik nad tervitavad sind. Mitte keegi ei lähe lihtsalt, silmad maas, mööda.

Paraku on meie ühiskonnas tihti nii, et täna särad sa veel laval prožektorite valguses, aga homme saadetakse sind pensionile ning sa pole korraga justkui mitte keegi, oled lihtsalt unustatud.

Jah, paljude endiste suurkujudega on nii, et karjääri lõppedes on nad korraga täiesti unustatud. Oleneb ka sellest, kus sa lõpetad. Isegi meil siin telemajas saavad vanad kolleegid kord kuus kokku, istuvad kohvilauas ja tunnevad ennast kellenagi. Aga et unustatakse...Võib-olla me hoolime üksteisest liiga vähe. Kuigi selles mõttes on teatud head nihked meie ühiskonnas toimunud, et noorem generatsioon on hakanud uuesti vanemate inimestega arvestama. Kümmekond ja enamgi aastat tagasi oli täielik noorte kultus. Olen seda isegi omal nahal tundnud, kui ma koos Märt Rannamäe ja Allan Roosilehega Raadio 2st kolinal lendasin. Sest me olime liiga vanad.

Küsimus pole ainult selles, kui riik sind unustab. Oled sa siis olnud n-ö staar või lihtsalt tubli tööline. Küsimus on ka selles, kes on su kõrval. Ma saan öelda, et mul on ääretult vahvad lapsed ning väimees ja minia. Mind ei jäeta mitte kunagi üksinda. Olen selles täiesti veendunud. Lisaks oleme mõelnud grimeerija Mare Bachmanniga, et me võiks, nagu näidendis «Kvartett», kolida ühel heal päeval vanadekodusse. Elada elu teine pool seal lõbusalt koos. Aga sinna on aega veel. Kohutavalt vähe muidugi.

Hääl on nii lauljale kui saatejuhile üks kallemaid varasid. Saatus on sind selles mõttes hoidnud.

Jah, seda küll. Kuigi laulmist kui sellist olen ma ju õppinud väga jupikest aega, estraadistuudios pärast keskkooli lõpetamist. Tohutu kooli andis saade «Laulge kaasa», mida ma tegin kümme aastat. See koolitas mu häält hästi palju. Kusjuures ma ei ole see inimene, kes enne esinemist häält lahti laulab. Mistõttu ma pelgasin ka muusikalis ülesastumist. Peale selle kartsin, et unustan sõnad ära, sest olen lihtsalt vana inimene. Ja et kas ma laulan ikka puhtalt. Aga juba pärast läbimängu sain kiita, et väga hea diktsioon. Järelikult teletöö, mida ma nii kaua teinud olen, on nii kõnelemisele kui laulmisele kasuks tulnud.

Muide, kas sa lauljana praegu ka veel üles astud?

Ikka. Enamjaolt küll lastele ja vanematele inimestele. Koos Tõnu Raadiku ja Are Jaamaga. Tantsuks ma küll enam kell kaks öösel esinema ei viitsi minna. Silm kukub juba kinni, sina aga üritad ikka edasi laulda.

Oled tunnistanud, et sul on isa iseloom: piisavalt edev ja auahne. Aga ilma nende iseloomuomadusteta lauljaks või telesaatejuhiks polegi vist väga võimalik saada?

See on õige. Nii edevust kui auahnust peab selle töö juures olema. Muidu ei jõua sa mitte kusagile. Tõsiselt. Laval on täpselt samamoodi. Aga selle taga peab olema ka töö. Edevusest üksi pole kasu. Sa võid ju edev olla ja eputada ühe suve liblikana, aga nii sa kaugele ei jõua. Samas pean tunnistama, et vananedes jääb edevust vähemaks.
Telemaja pole kindlasti kerge asutus, nii töö kui inimeste mõttes, mis oli ja kindlasti on praegugi pungil egodest ja isiksustest.

Kuidas sa selles kindlasti mitte igavas, aga intriigiderohkes, emotsionaalses ja stressirohkes töös oled suutnud säilitada oma näo, mille vähemalt väliseks visiitkaardiks on positiivsus?

Televisioon on ju meeskonnatöö. Ma pean arvestama teiste inimestega. Ei tule kõne allagi, et ma hakkaks siin pipardama. Kuigi on olnud hetki, kui mul salvestuse ajal suunurgad allapoole kukuvad. Kui keegi parandab, et võtte ajal oli mingi sõna valesti. Mina leian, et selle saate juures võib isegi olla väikeseid lapsusi. Mulle ei meeldi olla steriilne saatejuht kõige halvemas mõttes. Aga üldiselt ma ei käi kohvikus pläkutamas ja need ajad on ka möödas. Selge see, et meie väikeses «Prillitoosi» meeskonnas, kus enamik on naised, tuleb ette igasuguseid jamasid. Sest naistega on alati mingeid jamasid. Aga sellest saab üle ja pealegi pole ma pika vihaga inimene.

Kuidas sa solvumisi või halvasti ütlemisi alla neelad?

Tegelikult ma väga kardan kriitikat ja üritan selles mõttes ennast väga kontrollida. Kui kriitika on objektiivne, ma kindlasti sellega ka arvestan. Lähen nurga taha ja olen endast õudselt väljas, kuigi ma ei nuta. Siin aitavad sõbrad, et unusta ära, homme on juba uued uudised.

Kerge on öelda, et unusta ära. Sinugi elus olnud päevi, kui on raske ja väga raske. Kuidas sa nendest välja tuled?

Esiteks olen ma jõudnud eluetappi, kus ma leian, et elu on väga ilus. Olen õnnelik, et ma elan just selles ajas, sest see on väga põnev ja suurte väljakutsetega aeg. Lisaks on mul mõned väga head sõbrannad ja sõbrad, kellega ma olen läbi elu tulnud, kes on mind alati ära kuulanud. Usun, et kui inimesel on probleem või mure, peab ta rääkima. Mure tuleb endast välja rääkida või kirjutada. Ma ei pea enam ammu päevikut, aga see on üks hea nipp.

Aga sa oled pidanud?

Jaa, olen pidanud. Üles kirjutanud. See teeb kergemaks. Kunagi Heidy Tamme õpetas, et kirjuta üles.

See on sul alles?

Võib-olla kuskil on.

Avalikkuse ette see ei tule?

Ei, ei, kindlasti mitte! Kui mul on keerulised hetked, siis on mulle ilmselt antud sealt ise välja sipelda. Helistan sõbrannale, aga see ei vasta. Siis ma mõtlen, seedin selle läbi ja saan aru, et lahendamata probleeme pole. Paljud probleemid lähtuvad sinust endast.

Kui sa võrdled 70. aastaid, kui sa noorukesena Eesti Televisioonis alustasid, tänase päevaga – ma ei mõtle saateid ega tehnikat, vaid selle maja üldist õhkkonda, inimesi – mis on ühist, mis erinevat?

Kahju, et õlatunne on siit majast kadunud. Ilmselt on see seotud muutustega meie ühiskonnas. Kõik tegutsevad omaette ja puudub tagasiside. Omal ajal vaatasime kõik koos uusi saateid. Praegu seda enam pole. Nüüd kuuled alles hiljem, et uus sari tuli. Ahhaa, tore! Kuidagi nagu nohistatakse omaette. Riik riigis on «Ringvaate» rahvas, «Terevisioon» on omaette, sport omaette, «Pealtnägija» on täiesti omaette. Kuigi kõik teevad väga tublit tööd, aga õlatunnet enam pole, mis on selle juures kõige kurvem.
Linnalegend räägib, et kui lill kodus on närb, too telesse ja see lööb seal kohe õide... Paljud teleinimesed on siit ilmast vähiga läinud.

Usud sina neid jutte?

Ma olen ju näinud, kui jaapanlased tulevad siia majja ja panevad maskid ette. Mul tekkisid need hirmud, kui esimesed kolleegid siit läksid. Räägitakse, et puldis töötades võid sa midagi külge saada. Tegelikult ma ei usu seda, küll aga on see pannud mind ennast kontrollima. Ma soovitan seda kõikidele teatud aja tagant – kontrollida oma tervist. Et järgmised viis aastat rahulikult elada.

«Prillitoosi» saates kohtud paratamatult eakamate inimestega. Kui tihti sa ise vananemisele mõtled?

Kui ma hommikul peeglisse vaatan, pole mõelda midagi. Siinkohal sobib minna tagasi alguse, muusikali juurde, kus ma mängin kiiksuga vanaema. Mul on seal parukas peas ja ma arvan, et pean olema kuskil 80 aasta tuuris. Minu grimeerija Mare Bachmann oli täiesti mures, et mul pole näos niipalju kortse, kui seal olema peaks. Nagu ka lavastaja, kes peaproovide ajal mind grimmituppa tagasi saatis. Siis võiks ju arvata, et ei peaks mõtlema vananemise peale. Samas tunned, kuidas aeg läheb kohutavalt kiiresti. Ja mis veel, alalhoiuinstinkt on suurenenud. Kui ma lähen mägedesse suusatama, valin ma esmalt ikka sinise mäe ja alles siis vaatan üle punase mäe. Mõtled kauem, enam ei kipu pea ees vette hüppama.

Mäesuusatamine on sinu elus üks tahk, mis sind sedavõrd heas vormis on hoidnud?

Seda kindlasti. Näiteks hommikuvõimleja ma väga ei ole. Kuigi võiks olla. Rühmavõimlemist ei armasta ma üldse. Karata koos mingi kambaga. Mulle meeldib teha kepikõndi. Ja mis on tore, mul on väike, ühe aasta ja kolme kuune lapselaps, kellega ma käin jalutamas. See on päris hea trenn. Eriti kui vankrit mäest üles vedada. Horoskoopides on samuti öeldud, et mina kui Kaksik vajan liikumist. Ma pean liikuma. See on mulle hästi tähtis. Värske õhk ja liikumine.

Millest sa praegu kõige enam rõõmu tunned. Et tervis on korras, et endiselt on tööd?

Tunnen rõõmu oma lastest, tunnen rõõmu oma Roberti üle, kellel läheb bändiga Elephants From Neptune väga hästi. Eelmisel pühapäeval oli meil Tartus Maarja Päikesekodu heategevuskontsert, kus laval oli ka Elephants ning kui pärast nende esimest lugu ütles mu poeg Robert, et ma olen uhke, rõõmus ja õnnelik, et mul on selline ema nagu Reet Linna, pidi mu süda seisma jääma. Aga ma ootan väga ka tõelist kevadet. Kui saab juba näpud mulda pista. Ja mulle meeldib muru niita. Olen selline napakas.

36 KOMMENTAARI

e
Edu 9. aprill 2015, 18:42
Reet ón Prillitoosi tõesti vaadatavaks teinud, enne olid Kaldoja ja Kaselaan, siis oli küll , andke andeks tõeliste raukade uimane saade.Reet on nagu koduvein -aastatega aina paremaks, vanasti oli tunda kibestumist ja sisemist rahutust, kuid nüüd ikka täiega imetlen.Pea püsti!
o
olen 7. aprill 2015, 19:42
ka Reeda eakaaslane---see tema elurõõmus ja õnnelik olek on nii pingutatud-----üle mängitud--ebaloomulik
Loe kõiki (36)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee