Kas elulooraamatud lahendavad saladused Jaak Joala ümber? (43)

Ikka lootuses, et raamatu üheks ja parimal juhul peategelaseks saab artist ise, kuni viimaks sai vist kõikidele kirjastajatele selgeks, et pigem mitte. Joala vaikis meedia ees kui haud. Vähemalt viimased kümme aastat (kui üks Õhtulehe intervjuu seitse aastat tagasi välja arvata). Kuni ta lõpuks Metsakalmistul rahu leidis.

Selles võidujooksus jõudsid esimesena finišisse kirjastus Kunst ja Paavo Kangur, kelle sulest jõudis esmaspäeval raamatulettidele "Jaak Joala: Ka unustuse jõel aeg kord silla loob", mis raamatu autori sõnul ongi sild 60ndate keskpaika ja 70ndatesse.

"Tõsi ta on, et kõik startisid pärast Joala lahkumist, sügisel," väidab Kangur ja kinnitab, tema avas arvuti juba Joala surmapäeval.

"Tegelikult helistas mulle mitu kirjastust, aga lõpuks lõin ma käed ikkagi Kunstiga, sest olen nendega varemgi koostööd teinud."

Kui küsida, kuidas on nii suurest lauljast nii lühikese ajaga võimalik raamat kirjutada, viitab Kangur teatud piirangutele, mille talle ja kirjastusele Kunst esitasid laulja viimane abikaasa Maire Joala ning teda esindav vandeadvokaat Karmen Turk. "Saime kirja keeluga käsitleda delikaatseid isikuandmeid," täpsustab Kangur.

"Kirjutada kuue kuuga põhjalik raamat lauljast, kes oli laval 30 aastat – see on võimatu. Aga teha 200leheküljeline korralik raamat, see on võimalik," väidab verivärske raamatu autor.

Oma sõnul kasutas ta allikatena tollase ENSV Riikliku Filharmoonia arhiivi, lisaks Joala endisi bändikaaslasi ansamblitest Kirstallid, Radar ja Lainer. "Aga kahtlemata oli ka neid, kes intervjuudest keeldusid."

Viimaste hulka kuulusid ka Joala esimene abikaasa Doris Joala ja teine abikaasa Maire Joala.

"Need perelood on sellised nagu nad on, peale selle tegi ka see hoiatuskiri ettevaatlikuks," tunnistab Kangur, andes mõista, et tema raamatus on ikkagi esiplaanil Joala kui laulja.

"Mistõttu lauahõbeda jagamise (ehk siis lahutuste) ning Joala haiguse puhul olin ma äärmiselt ettevaatlik. Pealegi oli ta muusikuna kodus ikkagi haruharva, mida ta ka ise on tunnistanud ja mis ka ta abielu lõhkus. Sellised väikesed nüansid on raamatus muidugi sees. Aga ennekõike räägin ma raamatus Joalast kui popikoonist, mitte sedavõrd pereisast. Esikohal on tema karjäär muusikuna Venemaal, tema suhted Eesti muusikaringkondades."

Margo Vaino: rõhk on tema loomingul

Kangur ütleb, et küllaltki põhjalikult käsitleb ta oma raamatus Joala esinemiskeeldu 1983. aastal, mille jätkuks võib kaudselt lugeda ka laulja lõplikku lavalt lahkumist kolmteist aastat hiljem. "Esinemiskeelu algallikaks on NSVLi kultuuriministri asetäitja allkirjaga kiri, mille alusel ta Eestis disklahvi sai. Küsimus on vaid selles, kes selle kirja tellis – kas EKP Keskkomitee või moskvalased? Olen kuulnud igasuguseid versioone," toob Paavo Kangur välja vaid ühe tahu oma verivärskest raamatust.

Eeldatavalt teisena jõuab finišisse kirjastuses Pegasus välja antav raamat, mida kirjutab Jaak Urmet ning kaasautoriks on Margo Vaino, kes erinevalt Paavo Kangurist ei istunud arvuti taha just järgmisel päeval pärast laulja lahkumist.

"Inimesed olid veel leinas. Tegin küll paar telefonikõnet, aga sain otsekohe aru, et tuleb pidurit tõmmata," ütleb Vaino.

"See osutus õigeks taktikaks. Selge on see, et me ei jookse võidu kahesajaleheküljeliste kiirväljaannetega," teeb Vaino siinkohal ilmselge vihje Paavo Kanguri raamatule.

"See on ju naeruväärne, arvestades Joala kui multitalendi ja suure laulja panust meie levimuusikavaramusse. Selles mõttes jääb võidujooks meie poolt ära. Meie töö sisu on põhjalikkus, analüüs, loominguline aspekt," loetleb Vaino kahasse Urmetiga kirjutatava raamatu väärtusi.

"Aga loomulikult on seal kõrval ka inimese elu."

Kuivõrd on Vaino ja Urmeti raamatu võimalikeks allikateks Doris Joala ja Maire Joala? "Ei ole välistatud, et ükspäev tullakse meie juurde ise rääkima. Samas on meil ühe osapoolega juba koostöö olemas," väidab Vaino.

Täpsustavale küsimusele, kes on see osapool, vastab Vaino: "Mitte see, kes saadab advokaadiga kirju laiali. Ennekõike näeme koostööd Dorise ja Jaagu poja Janariga, kes on ka üks pärijatest, ning tema esindajatega. Mairega on lood keerulisemad, sest ta on ettearvamatu inimene."

Samas rõhutab ka Vaino, et Urmeti ja tema raamatu puhul pole siiski kõige tähtsamad suhted abikaasadega. "Maire ja Jaagu elust võiks kirjutada lausa eraldi raamatu. Meie, nagu ma juba ütlesin, keskendume Joala loomingulise pärandi valgustamisele ning kindlasti saab kaante vahele tema tähelend Venemaal."

Vaino väitel on neil asjatundlikke allikaid nii Eestis kui Venemaal. "Aga ma ei saa neid kõiki avaldada."

Suurimad trumbid on Kilumetsal

Lõpetuseks rõhutab Vaino, et nende raamatule annab kindlasti lisaväärtust põhjalik diskograafia ehk Joala esitatud lugude nimekiri, kus saab olema eeldatavalt 800 kuni 1000 nimetust. "Nii et meie raamatu maht tuleb kuskil 450–500 lehekülge ning ilmavalgust näeb see loodetavasti aasta lõpupoole," usub Vaino.

Selgelt on võidujooksust loobunud kirjastus Hea Lugu, kes praegu teadaolevalt annab välja kolmanda raamatu Jaak Joalast, autoriks on Margit Kilumets. "Olen andnud lubaduse, et mina annan käsikirja üle septembri keskel, mis tähendab, et kõige varem võib see huvilisteni jõuda oktoobri lõpus," loodab Kilumets.

Ometi on Kilumets mõnes mõttes juba praegu võidumees, sest just tema käes on mitmed trumbid. Esiteks on Kilumets kirjastuse Hea Lugu juhi Tiina Kaalepi kursuseõde, samas kui Kaalepi ja Joala viimase abikaasa Maire vahel on usaldusväärne läbisaamine. Seda kinnitab ka fakt, et kõik teised kirjastused (ja ka kirjastuste liit) said vandeadvokaadilt hoiatuskirja keeluga käsitleda delikaatseid isikuandmeid.

Kas Kilumetsal on sellel teemal roheline tee? "Maire Joala, kes oli pea 30 aastat Jaagu kõrval, on kindlasti selle raamatu üks põhiallikaid," on Kilumetsa esimene trump.

"Samas on paljud Jaagu lähedased kinnitanud, et kui nad räägivad minuga, siis ainult minuga. Ei ole nii, et üks ja sama jutt läheb kolme raamatusse natukene teistsuguses sõnastuses."

Samas pole hetkel veel kokku lepitud, kas Maire Joala kõrval annab raamatu tarbeks intervjuu ka Doris Joala. "Kuna see on esimene raamat, mida ma kirjutan täiesti kronoloogiliselt, alustasin lapsepõlvest ning olen jõudnud Jaagu koolideni ja sõjaväeni –, pole mul tegelikult olnud veel põhjust võtta ühendust ei Doris Joala ega Jaagu poja Janariga," on Kilumetsa põhjendus, miks ta pole veel vägagi oluliste allikatega kokkuleppeid teinud.

"Aga ma väga loodan, et nad mõlemad jõuavad sellesse raamatusse. Nii Doris kui Maire saavad ju võimaluse, et rääkida Jaagu eluetappidest. Pealegi on Maire mulle algusest peale kinnitanud, et ta ei kujuta ette, et see raamat ilmuks ilma Dorise ja Janari mälestusteta. Kätt südamele pannes, Dorise käest ma tõesti ei ole veel intervjuud küsinud, aga ma jõuan õige pea selleni. Loomulikult on see tema enda otsustada, aga ma tõesti ei näe põhjust, miks ta peaks vaikima."

Ent Kilumetsal on tagataskus veel üks trump. "Minu käsutuses on Jaak Joala vanaema päevik, kes Jaaku suuresti kasvataski ja on pidanud päevikut praktiliselt Jaagu sündimisest kuni tema abiellumiseni Mairega. See on uskumatu allikas! Ainuüksi selle päeviku valguses peaks saama selgeks, miks sai Jaagust selline inimene, nagu ta oli. Nii et kindlasti see ei ole ainult muusiku raamat, aga kindlasti see ei ole ka raamat vaid tema isiklikust elust. Need kaks poolust on vääramatult läbi põimunud," ütleb Kilumets.

Samas loodab ta, et leiab ühel päeval lahenduse ka ühele suuremale küsimärgile Joala pea kohal: miks ta ikkagi 1996. aastal nii äkki lavalt maha astus ja kümme aastat hiljem avalikkuse eest lõplikult kadus ning urgu puges? "Ma julgen öelda, et kui ma jõuan sellesse aega, siis ma vähemalt loodan, et ma saan vastuse nendelegi küsimustele," usub Kilumets.