Kaugemas minevikus oli suuri lootusi pandud Hiiumaale. Vaemla mõisa omanik pani juba enne I ilmasõda tähele, et kaevus on vee peal õlikiht. Analüüsid näitasid, et tõepoolest oli see mingi õliollus ja hakati ette valmistama ulatuslikumat puurimist. Sõda tuli vahele ja pealekauba levis Hiiumaal jutt, et külamehed olla kaevu õli kallanud. Nii nalja pärast ja selleks ka muidugi, et puurimisel tööd saada.
Pärast Vabadussõda jaotati Vaemla mõisa maad laiali, kuid mõisasüda jäi endisele omanikule. Ta hakkas jälle agaralt otsima asjatundjaid ja lootis neid leida Eestisse emigreerunud tsaariimpeeriumi kodanike hulgast. Et nood ju tuttavad Kaspia mere õliväljadega. Vene emigrandid võtsidki asja käsile. Raha puurimisega alustamiseks hangiti isegi välismaalt. Kuigi esialgsed tulemused polnud lootustandvad, punnitati ikka edasi, kirjutab Postimees. Tehti ka propagandat väljamaa ajalehtedes ja kinnitati, et naftaallikaid leidub kogu Hiiumaal. Puurimine kestis üle aasta. Saadi mingit sogast vedelikku, kuid see oli rohkem vesi, kui õli. Töö jäigi lõpuks soiku.
Loodetud naftamaardla asemel oli avastatud rohked puhta põhjavee varud.