Läbi iseenda kunstist rääkimine on aga mind alati hirmutanud. Mida minusugune lihtne inimene sellest teab?
Pigem oleme ju harjunud kuulama mõnda kunstiteadlast arutlemas Malevichi musta ruudu üle valgel taustal ja tavainimene nagu mina ei julge sellist juttu kuuldes liialt kaasagi mõelda. Kunst on sellise imidžiga teema, et see on justkui mõeldud vaid asjatundjatele või ülemäära rikastele inimestele.
Eriti mõnitavalt suhtutakse veel sellesse, kui mõnel isehakanud kunstihuvilisel on kodus seinal mõni suurmeistri plakat või mõnest litograafia raamatust välja prinditud ja raamitud koopia.
See oli vist seitse aastat tagasi, kui ostsin esimese nõukogudeaegse Pallase raamatu. Kuskil Tartu antikvariaadis sattus käsi puhtjuhuslikult selle järele haarama. Kodus lehitsesin seda pisut ja vaatasin kunagistest kunstitundidest meelde jäänud kunstnike töid ja lugesin nende elulugusid.
Mõned jäid rohkem silma kui teised. Nende kohta, kelle elu ja käekiri paelus enam, lugesin ja õppisin hiljem veel juurde. Siis käisin rohkem näitusel ja minu isu selle valdkonna vastu aina kasvas.
See ei olnud ühtäkki enam ainult kunstikriitikute ja metseenide pärusmaa, vaid mina Tartu äärelinna elanikuna hakkasin päev päevalt selle maailma enda jaoks päev päeva kaupa lahti mõtestama. Teatud tööd rõõmustasid. Mõne suutsin isegi endale osta.
Hiljaaegu sattusin taas KUMUsse. Käisin ühel rändnäitusel ja astusin sisse nagu alati ka püsinäitusele, kus on üleval paljud meie lopsaka Eesti kunstiajaloo tipptööd.
Esimest korda seda muuseumit väisates märkasin aga kogu näituse väljapanekus üht viga. Noored, kes jalutasid käsikäes ringi KUMU püsinäitusel vaatasid maale mõneti tühja pilguga. Nad märkasid värve ja kompositsiooni aga sügavamale justkui ei läinud.
Aga kuidas nad olekski saanud? Iga maali kõrval on märgitud kunstniku nimi ja aastaarv. Rohkem ta selle töö kohta muuseumis teada ei saanud. Kes töö autor on, kust ta tuleb ja mis teda innustas.
Mingit pidi tundsin ma näitusel jalutades taas kunstimaailma kõrkust ja üleolekut. Et kunstnike ja kunsti tausta teavad vaid asjatundjad.
KUMUs võiksid üleval olla lühikirjeldused meie kunstnike elust, mitte ainult nimi ja töö valmimisaasta. Ikka selleks, et tuua inimesi sellele maailma lähemale. Panna huvituma ja edasi uurima.
Kommentaarid