"Mäletan hetke, kui Jimi Hendrix kutsus mind oma bassimeheks." (1)

"Kas teate, et rokk-pop-bluusmuusika oli Suurbritannias samasuguse keelu ja põlgusegi all nagu NSV Liidus? Ka biitlid on rääkinud, kuidas nad kuulasid piraatraadiojaamu, mis lasksid keelatud muusikat," meenutab Ten Years Afteri kunagine bassimees Leo Lyons, kelle gruppi soojendasid poolsada aastat tagasi biitlid, rokkmuusika algusaegu.

Ten Years Afteri asutajaliikmete hulka sattus ta juba 16aastaselt. Tegelikult oli tal juba noorukina mitu bändi. 1962. aastal viis saatus ta The Jaybirdsi seas kokku kultuskitarristi Alvin Leega ja nemad moodustasidki Saksamaal Hamburgis The Star Clubi, kus paaril esinemisel mängiti koos The Beatlesiga.

Et viimaste puhul oli tollal tegu alles väga verisulis noorukitega, tegid tavaliselt biitlid neil õhtutel soojendusbändina otsa lahti, kontserdi lõpetas aga kas The Jaybirds või Ten Years After (TYA).

Uus loominguline kõrghetk tuli seekord juba Ten Years Afteri koosseisus 1969. aastal, kui pääseti Woodstocki festivali lavale nende 33 kollektiivi hulka, kes esinesid sel ajaloolisel muusikasündmusel, mängima legendaarset lugu "I’m Going Home". Ei teagi peale TYA ja Santana mõnda teist Woodstockil esinenud supergruppi, kes oleks tänaseni ajahambale vastu pidanud.

Leo oli pärast Woodstocki murdumise äärel. "Pärast seda festivali surid ja sündisid mitu bändi uuesti. Mäletan hetke, kui astus ligi Jimi Hendrix ja kutsus mind oma bändi bassimeheks. See oli hetk, kui oleksin võinud tõesti murduda," mäletab Leo Lyons momenti, kui ta olekski peaaegu pea kaotanud.

Eric Claptonil oli üleeile 70. sünnipäev. Leo Lyons saab kohe 73. Nemad koos John Mayalliga on pärit ühest ajajärgust, ühest koolkonnast.

Ainult et Mayall ei liigu enam, ta on väsinud. Lyons liigub kui elektrijänes, sellist power’it on 72aastaselt hallpealt raske uskuda. Aga nädalas peab ta vastu 3-4 kontserti.

Parim kitarr on klaasi all

Leo Lyons mäletab imelikke aegu, vähemalt Inglismaa jaoks. "Minu esimesed ameerikalikud muusikasõõmud tulid Nashville’ist koos kantrimuusikaga – ka see oli õigupoolest keelatud. Sellele järgnesid hiljem Mississippi delta ja bluus."

Hiljem on mees lombi taga elanud mituteist aastat.

"Selle ajaga kivistus veetlus veelgi. Kui meie hilisteismelistena sellist muusikat kuulasime, ennustas ümbruskond valjuhäälselt, et sellist müramuusikat kauaks enam ei ole. Kui mehed, kes mängisid bändides pool sajandit tagasi, on hämmingus, et selline müra-kära peab vastu tänaseni, siis vägisi poeb hinge arusaam, et sellist müra oli inimestele siiski vaja. Sest antud ajahetkel oli ta maailmas, kus polnud internetti ega SAT-TVd, siiski suurim meelelahutus."

Kes vähegi muusikamees, hoiab oma instrumenti hellemalt kui naist või armukest. Leolgi on oma kitarr, mida ta ei ole nõus loovutama kogu maailma rikkuse eest. See on Fender Jazz Bass, mis on pärit aastast 1962. Selle pilliga Leo mängudel ei käinud, see Fender oli tal kodus klaasi all. Kui pill oleks kadunud, varastatud või rikutud, oleks kahju olnud korvamatu.

"Las ta vananeb pigem väärikalt mu oma kodus," on vanameister muusik Jaak Ahelikule öelnud. "Õue ta ei pääse."

Kui täna ei oleks 1. aprill, oleks üsna raske uskuda, et täna on see mees mängimas Tallinnas Amigo klubis. Kuid nii see ometi on.