Blogid

Kuidas Venemaa Eesti oma huvisfääri arvas (2)

Tõnis Erilaid, 28. märts 2015, 07:00
Tõnis Erilaid.Foto: KALEV LILLEORG
1939. aasta märtsis kadus maakaardilt Tšehhoslovakkia. 20.–22. märtsil loovutas Leedu Saksamaale Memeli (Klaipėda) piirkonna. Kindral Laidoner lubas Soomes, et võimaliku sõja korral on Eesti valmis võitlema põhjanaabrite poolel.

Juba jaanuaris oli N. Liidu saadik Tallinnas Kuzma Nikitin saatnud Moskvasse ettekande osutades sellele, et siinsete riigijuhtide kõnedes viidatakse pidevalt idast lähtuvatele ohtudele, mitte kunagi Saksamaale. Veebruaris lisas ta märgukirja salajastest kontaktidest sakslastega «tükkhaaval loovutatakse oma territooriumit Hitlerile, et ehitada sõjalisi objekte». Jutt laevastiku lossimisplatside väljaehitamisest käis tõesti.

28. märtsil andis N. Liidu välisminister Litvinov Eesti saadikule Moskvas noodi.«Igasugused «vabatahtlikud» või välise surve all sõlmitud kokkulepped, mille tagajärjeks oleks Eesti Vabariigi sõltumatuse ja iseseisvuse kärpimine või piiramine... mingisuguste erakorraliste õiguste ja privileegide andmine nii Eesti territooriumil kui sadamates, tunnistaks Nõukogude valitsus lubamatuks...»

Sellega anti mõista, et Eesti on N. Liidu huvisfääris. Eesti vastas kooskõlas samasuguse noodi saanud Lätiga: võimalikul kallaletungil oma iseseisvusele otsustame me ise vajalike kaitseküsimuste üle ja kaitseme oma erapooletust kõigi meie käsutuses olevate vahenditega.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee