Inimesed

Mart Kalm: kogu minevikku pole võimalik tulevikule säilitada 

Jaanus Kulli, 28. märts 2015, 07:00
«Nõuda, et Lasnamäe säiliks igavesti nagu tutikas, justkui äsja elamu­ehitus­konveierilt tulnuna, oleks Lasnamäe elanike suhtes liiga jõhker.» Mart Kalm.Foto: LAURA OKS
"Minu kui teadlase jaoks on oluline protsesse mõista, mitte hukka ega õigeks mõista. Muidugi mõnda lolli ümberehitust või mõisal plastaknaid nähes kihvatab kuskil sees, aga alati on ka seal oma loogika. Et omanik sai sellise maja kätte ja tal oli just nii palju raha ja mõistust. Mis me siis teha saame, kui kumbagi rohkem pole," on elatud elu arhitektuuriajaloolase Mart Kalmu mõistvamaks ja leplikumaks muutnud.

Nädala pärast vahetab Eesti Kunstiakadeemia õppejõud Mart Kalm kabinetti ja istub rektori toolile. Mitte nahast toolile, rõhutab ta. Kalm annab endale aru, et õppetöö tuleb vähemalt viieks aastaks kõrvale heita ja tõmmata selga bürokraadirüü. Kalm tunnistab, et ta lihtsalt räägiti ära, et ta kandideeriks.

Istute rektori toolile alles nädala pärast, kuuendal aprillil, kuigi valituks osutusite juba 27. jaanuaril. Kindlasti oskate juba täna öelda, millised probleemid sellesse nahktooli maandudes kõige rohkem silme eest mustaks võtavad?

Esialgu on silme ees suur kirjusus. Planeerimiseks on aega vähevõitu, sest otsekohe hakkavad ründama jooksvad küsimused ja nii hullusti, et tervikpilt kipub lagunema. See on tüütu, ma ei tahaks tegelda tulekahjude kustutamisega, vaid süsteemse juhtimisega, aga tean juba eos ette, et neid tulekahjusid tuleb.

2010. aasta kevadel pidi Tartu maanteel algama Eesti Kunstiakadeemia uue hoone ehitus ning maja pidanuks valmima 2011. aasta lõpuks, mil Tallinn oli Euroopa kultuuripealinn. Täna seda kõike meenutades on see kui ilus muinasjutt, sest lihtsalt üks naabermaja elanik oli selle vastu. Kas te oskate ja saate täna öelda, mis siis ikkagi juhtus? Kas see nn naaber oli lihtsalt tankist rahajõmmidel, kes ihkasid magusat krunti?

Ütleme nii, et ühtpidi jääb see konkreetse vanaproua südametunnistusele, kui palju ta kompromiteeris Eesti ühiskonna silmis eakaid inimesi. Teine asi: nii tema kui tema taga olevate jõudude personaalne võitlus oli omamoodi mesi meediale.

Meedia armastas seda võitlust – seal oli palju verd, seal oli draamat, aga sisuliselt polnudki naabri nähtud ebakohad nii tähtsad, peamised probleemid lähtusid ministeeriumist ja poliitilistest ringkondadest.

Täna on endise kunstiakadeemia maja kohal mülgas-parkla. Kas teil on üldse aimu, mis sellest magusast maatükist saab? Mis maja kerkib Tartu maanteele?

Eks siis uus omanik vaata.

Eesti Kunstiakadeemial täna maja kui sellist ei ole. Kus teie isiklikult oleksite tahtnud kunstiakadeemia uut hoonet näha, ikka vanas heas kohas Tartu maantee alguses ehk siis Kaubamaja vastas või on äkki tõesti endise Suva sukavabriku hoone hoopis parem variant?

Rektorina saan ma vastata, et endise sukavabriku hoone on parim variant (naerab). Tegelikult ei ole see üldse halb variant, ma olen sellega harjunud, seal on palju positiivset. Ja kokkuvõttes – mida taganutmine aitaks.

Läheme tänasest päevast tagasi nõukaaega. Miks on nii, et kunagi magalaks ehitatud Mustamäest on saanud nüüd arhitektuurimälestis?

Ükski nendest nõukogude uuselamurajoonidest ei ole mälestis. Sillamäe stalinistlikust osast ollakse vist valmis tegema muinsuskaitseala. Küll aga arvan ma, et neid magalaid üritatakse teha miljööväärtuslikeks aladeks.

Miljööväärtuslikul alal on vähem piiranguid kui muinsuskaitse alal, samas miljööväärtusliku ala põhimäärus peaks põhimõtteliselt tagama, et olemasolevad kvaliteedid selles piirkonnas säiliksid. Et näiteks keegi ei hakkaks Mustamäe paneelikate vahele ehitama neorenessanssvillat ega palkmaja.

Nii et ühel päeval on ka Lasnamäe miljööväärtuslik ala?

Aga see on kindel arhitektuurne tervik. Seal on ühtses stiilis miljöö. See, kui palju ta on oma käestlastuses elavnenud, on iseküsimus – see on ju tänapäeva rahvakunst, kuidas inimesed ise on rõdusid kinni ehitanud.

Olukorras, kus uuselamurajoonid oma totaalse kohmaka industrialiseerituse tõttu tähendasid totaalselt vaest keskkonda, kus nad olid liiga monotoonsed, siis rõdude kinniehitamisest tulenev rahvakunstimotiiv muudab need ju tõelisemateks linnadeks. Lisab teatud elavust, vaheldusrikkust, kordumatust, kuna igaüks on seda omamoodi kipakalt teinud.

1922. aastal võeti Vabaduse väljakul maha sinna 1910. aastal püstitatud Peeter I ausammas, mis sinna tõesti ei sobinud. 1928. aastal arutas riigikogu ettepanekut lammutada Aleksander Nevski katedraal, kuna kirikuhoone sümboliseeris venestamist ega sobinud Toompea arhitektuuriga. Ometi jäi kirik püsti, sest see mõte kutsus esile õigeusklike rahvusvahelise protesti ja riigikogu ei kiitnud eelnõu heaks. Lõime araks, nagu ka 1940. aastal?

Alustame Peeter I ausambast, mis oli puhas poliitiline kunst, mida oli vaja Vene keskvõimule ning mida pugejalikult toetasid baltisakslased. Vene võim oli üsna pahane, et rahvast monumendi avamine eriti ei huvitanud. See monument ei sobinud Eesti vabariiki, aga väljak tema ümber oli alles kujunemata, Kaarli puiestee teljele asetatud kuju oleks pigem väljaku kujunemisele kaasa aidanud.

Mis puutub katedraali, siis analoogne pühakoda Varssavis võeti maha. Kõik need õigeusu kirikud, mis ehitati eelmisel sajandivahetusel, oli üks suur laine, millest üks Poola kolleeg on kirjutanud monograafia.

Neid on praktiliselt Helsingist Sofiani. Tallinnas lihtsalt õnnestus kiriku jaoks saada prominentne koht, mujal ei õnnestunud neil nii domineerivat maamärki rajada ja paljude teiste linnade jaoks pole siluett nii oluline kui Tallinnale. Baltisakslased planeerisid Vene kiriku kohale ju Lutheri monumenti. Tegelikult keegi ei võtnudki selle kiriku lammutamist väga tõsiselt.

Kusjuures õigeusklikke oli ju omajagu ka poliitikute hulgas. Esimeses Eesti vabariigis oli poliitikute hulgas õigeusklikke proportsionaalselt isegi rohkem kui kogu elanikkonna hulgas, sest Riia vaimulik seminar andis tasuta hariduse ja kui vaesed Eesti talupojad tahtsid edasi õppida, läksid paljud just sinna.

Olete kuskil kirjutanud, et 1990. aastate algul muutusid vahvliküpsetajad jõukuriteks, kelle elurajoon pälvis pilkenime Lollidemaa. Kas see oli paratamatu lastehaigus, mis tuli meie arhitektuuril läbi elada?

Muidugi! Tegelikult pole meil reglementeeritud ja allasurutud nõukogude ühiskonnast jõukaks saamine üldse nii lopsakas, nagu näiteks on seda näha Venemaal, Bulgaarias või Rumeenias, kus lossikesed, mida äsja rikkaks saanud inimesed endale ehitasid, on palju suurejoonelisemad ja maotumad.

Kas või seesama Viktor Janukovõtši loss, mille ta paari aastaga jõudis Ukraina presidendina ehitada. Mõelgem kas või sellele, kus elab Eesti president. Kuidas kõik meie kolm viimast Eesti vabariigi presidenti on kenasti vastu pidanud eestiaegse presidendi kantselei ülema ja autojuhi elamisest kokku ehitatud korteris. Siin on tegemist lihtsalt erinevate poliitiliste kultuuridega.

Kui te Tallinnas, aga ka mõnes teises Eesti linnas ringi liigute (ent miks mitte ka mõnes maakohas), siis kui tihti te peast kinni haarate?

Et küll on kole? Ma ei teegi seda enam, sest olen nii vanaks saanud.

Mõisad on omaette teema. Ja kurb teema, sest suur osa nendest lihtsalt kaob siit maamunalt juba lähitulevikus?

Jah, see on reaalsus. Ka kõige fundamentalistlikumalt meelestatud muinsuskaitse ei saa loota, et kogu minevikku on võimalik tulevikule säilitada. See on absoluutselt loomulik protsess, et aeg teeb järjest korrektuure. Kui sa leiad siis midagi vana, mis on ajaproovile vastu pidanud, pole kellegi ümberehitusvajadustele ette jäänud ja on tõepoolest kuskil alles, siis seda kihvtim see asi tundub.

Võib ju jääda mulje, et asjad püsivad tänu muuseumidele. Aga kui me vaatame, mida tegi äsja Ninive mälestistega ISIS, kes lihtsalt võttis kätte ja lõhkus islamieelsest ajast pärit muuseumi eksponaadid, siis isegi turvatsooniks mõeldud muuseumis pole pärandi säilimine tagatud. Mis siis rääkida suvalistest kohalikest buldooserimeestest, kes siin puid või maju ümber lükkavad, kellele on see üsna ükskõik.

Kas ka täna on ikkagi raha see, mille järgi on sunnitud joonduma nii projekteerijad kui arhitektid, sest tellija lihtsalt vilistab mingite tehniliste nõuete peale või lihtsalt ei arvesta ümbritseva keskkonna eripära?

Ma ei arva, et see olukord nii hull on. Esiteks, võrreldes 199. aastatega on tänane tellija palju targem, haritum. Kui 1990. aastate alguses teati, et nõukogude ajal polnud vabadust ja nüüd on see meil korraga olemas ning järelikult ei tohi keegi meid millegagi piirata, siis nüüd ollakse harjunud, et peab ikkagi naabriga arvestama, on normid ja seadused ning enamik tellijatest on seaduskuulekad.

Muidugi on ka erandeid ja häbematuid.Kui meenutada kas või meedia põhjal, siis Oliver Kruudal, Toomas Toolil või vendadel Sõnajalgadel on olnud ju tõsiseid raskusi rikka inimese moraalsete kohustuste täitmisel. Aga kui jõukur pole eeskujulikult seaduskuulekas, siis ei tule avalikku lugupidamist loodud töökohtade eest mitte kunagi.

Räägime veel ühest arhitektuurimälestisest, Tallinna linnahallist. "Linnahall jääb talveunne" - nii öeldi linnahallis viimasel, detsembris 2009, toimunud Looduse Omnibussi üritusel. Kas nüüd juhtub ka linnahalliga nii nagu printsess Okasroosikesega, kes nõiuti magama sajaks aastaks (kuigi saja aasta pärast poleks sellest hoonest alles vist enam ühtegi kivi)?

Eks seal tule oodata üha uusi ja uusi kosilasi. Linnahall pole üldse keeruline muinsuskaitseobjekt, aga ta on suur ja kallis. Võrreldes Saku suurhalli mittemidagiütleva etenduskuuriga, milliseid on olemas igas linnas, on Linnahall loomulikult pärl. Tuleb lihtsalt oodata järgmist ja intelligentsemat investorit. Kuigi ma olen nõus, st see on keeruline ja töömahukas objekt.

Kuna te olete arhitektuuriajaloolasena uurinud ennekõike 1920. ja 1930. aastate Eesti arhitektuuri, ei saa jätta küsimata, kas te teate, mis on saanud kahest esindusvillast Nõmmel? Pean silmas Nurme tänava residentsi ehk Palitseri villat ning villat, mis asub Näituse ja Võidu tänava nurgal ning mis kuulus kunagi kapten Tiidemanni perekonnale?

Tiidemannis pole vist midagi juhtunud, seal on kõik pooleli ja seisab ning ma isegi ei tea, kes on omanik. Mis puutub aga Palitseri villasse, siis üks jõukas mees rekonstrueerib seda vastavalt muinsuskaitse eritingimustele. Ma tean, et autod lähevad liftiga maa alla, kus on parklas kohta seitsmele autole. Nii et tegelikult on villa kogu selle möllu keskel, mis seal toimub, muutunud justkui väikeseks nööbiks pintsaku küljes. Samas on kõik tehtud legaalselt ja heade arhitektide poolt.

Me rääkisime siin kahest uhkest villast, 20. sajandi arhitektuuripärlist. Just selle aja ehituskunsti olete arhitektuuriajaloolasena kõige enam uurinud. Kui teile antaks võimalus valida, siis kummasse villasse ise koliksite?

Mitte kummassegi. Ma eelistan korterit. Mulle meeldib elada kesklinnas ja käia jala. Sellises villas elamine eeldab, et sa peaksid iga päev tööle ja tagasi sõitma mingi transpordivahendiga, mis minu silmis on väga tüütu. Mul pole autosõidu vastu midagi ja mul on isegi kutselise juhi load, aga kui sa oled terve elu elanud kesklinnas, siis... Jah, pool aastat oma elust olen ma bussiga tööl käinud.

Siis, kui mind pärast ülikooli suunati Lasnamäele ajalooõpetajaks. Muide, see oli hästi tore, kuidas hommikul valgus buss Kaubamaja kõrval linna tööle tulnud inimmassist tühjaks ja siis mina uhkes üksinduses ainsana tagasi Lasnamäele sõitsin.

Võõras linnas sõidan küll meeleldi trammi või bussiga, sest see suurendab arhitektuuri vaatamise jõudlust ja on mõnus, kui majad bussiakna taga ette näidatakse.

Selles mõttes olete läbi ja lõhki urbanistlik inimene?

Seda küll. Ent arhitektuuriajaloolasena on mulle maa-arhitektuur väga huvi pakkunud – nii talud kui kolhoosid, ka maastikuarhitektuuri ajalugu. Ma olen vanast agronoomide suguvõsast, nii et rohelus mind ei peluta. Kui Orissaare staadioni tamm valiti Euroopa aasta puuks, mõtlesin kohe, et kas meie linnades hakatakse lõpuks ometi puid väärtustama? Mul on nii valus vaadata Tallinna alahooldatud puiesteid, kus puudel on võra kujundamata ja need kiratsevad alatoitlusest ja soolamisest.

Saaremaal on mul endal väike põuataimede kollektsioon. Kuna see on üsna kauge koht, siis pole seal võimalik sagedasti käia.

Seetõttu on põnev jälgida, millised taimed saavad ise hakkama. Paepealne õhuke muld, mis kohe läbi kuivab. Aga tublisid meil seal jätkub, kui kohal oleme, siis kiidame neid. Järgmise korra katsuks ajastada metstulpide lausõitsemisele. Kuna olime sunnitud loobuma mu vanavanemate talust Pärnumaal, siis on praegu käsil eksperiment püsikutega, et kes sealt evakueeritutest uutes oludes kohanevad.

Mis teie ellu peale arhitektuuriajaloo, Saaremaa talu ja mulla veel mahub?

Kõik, mis on inimlik. Tähtsad on ju perekond ja lähedased. Praegu on nii huvitav aeg, kui lapsed pole enam nagu kodus, aga side püsib veel tihe, sest uusi püsipaiku neil ka nagu veel pole. Kuskil peavad olema pingemaandamise kohad. Olgu selleks siis koer või trenn – käin aeg-ajalt ujumas. Head raamatud.

Tulevane rektor käibki siis, ühes käes rihma otsas koer, teises käes koerakakakotike, mööda linna kutsuga jalutamas?

Mis selles kakakotikeses halba on! Ikka tuleb ju enda järelt ära koristada. Kuigi ma mäletan oma üllatust paarkümmend aastat tagasi, kui olime tudengitega Bernis ja nägin esimest korda, kuidas üks väga peen proua tänaval kilekotikese oma kätte ajas ja kükitanud pitsukese järelt koristas. Nüüd teevad seda Tallinnaski ju kõik endast lugu pidavad inimesed.

Teie abikaasa Anu on raamatugraafik?

Alguses oli rohkem graafik. Siis hakkas aga rohkem ja rohkem lasteraamatuid illustreerima. Nii et nüüd on ta pigem lasteraamatute illustraator.

Teie tütar ja poeg pole vanemate jälgedes astunud?

On ikka, sest nad käivad meeleldi näitustel ja muuseumides, oskavad arhitektuuri näha. Poeg Gustav, kes kevadel lõpetas Pariisis rahvusvahelise majandusõiguse magistri­õpingud, ei tahtnud sinna advokaadiks jääda ja tegi hoopis koos Sandra Kossorotovaga MTÜ Uus Vene Kultuur Eestis, millega nad korraldasid Tallinnas mitu põnevat kunstinäitust, filmilinastust jm. Vene kultuur on ju tegelikult nii rikas ja oleks piiratud näha seda ainult läbi putinliku prisma.

Kuna tal energiat jagub, siis ta õpib ja õpetab praegu Tallinna Ülikoolis, ühte kursust kutsuti ta isegi EKAsse andma. Päris põnev, kuidas kunstnikud bürokraatia olemust lahkavad.

Tütar Helga lõpetas kevadel Washingtonis Johns Hopkinsi ülikoolis rahvusvahelise konfliktihaldamise magistrantuuri ja töötab Tallinnas kaitseuuringute keskuses. Ta tegeleb välispoliitikaga, põhiliselt Lähis-Ida probleemidega. Kui ta nüüd kodus oli, siis mulle täitsa meeldis temaga koos hommikukohvi kõrvale The Economisti kuulata.

 

Mart Kalm

Eesti arhitektuuriajaloolane Mart Kalm (sündinud 3. septembril 1961 Tallinnas) lõpetas Tallinna 2. Keskkooli 1979. aastal ja Tartu Riikliku Ülikooli 1984. aastal.

Ta on uurinud 20. sajandi, eelkõige aga 1920. ja 1930. aastate Eesti arhitektuurisuundi ja arhitekte. 1991. aastal kaitses ta Moskvas kandidaadiväitekirja. Doktoriväitekirja arhitektuurikultuuri kujunemisest sõdadevahelises Eestis kaitses Eesti Kunstiakadeemias 1998. Alates detsembrist 2010 on ta Eesti Teaduste Akadeemia liige.

27. jaanuaril 2015 valiti ka Eesti Kunstiakadeemia rektoriks. Aastatel 1991–1992 töötas Mart Kalm Eesti Arhitektuurimuuseumis, alates 1992. aastast on ta Eesti Kunstiakadeemia õppejõud, kus on olnud pikemalt kunstiteaduse instituudi juhataja.

Mart Kalmult on ilmunud raamatud "Arhitekt Alar Kotli", "Eesti 20. sajandi arhitektuur", "Eesti funktsionalism" ja "Rannalinn, seenrõdu ja viinakapp. Pärnu linnaarhitekt Olev Siinmaa". Ta on "Eesti kunsti ajaloo" V osa koostaja, samuti üks V ja VI osa autoritest.

Mart Kalmu tunnustati 2002. aastal Valgetähe IV klassi teenetemärgiga, ta on pälvinud Kristjan Raua nimeline kunstipreemia ja korduvalt Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali preemia.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee