Kas paadiserval kõõluv laps vajab raamatupildil tõesti päästevesti? (15)

Ta otsustas lõpuks pärast tormilist arutelu Facebookis koos raamatu autori Epp Petronega, et ei lase last päästevestita veele isegi raamatus.

"Mitte seepärast, et euronõue käsib või et meil oleks hirm päästeameti tsensuuri ees – vest lihtsalt kuulub paadisõidu juurde," ütleb Kamille Saabre.

Kunstnik käib sageli oma seitsmeaastase tütre ja viiese pojaga merel ning päästevest on saanud kõigi nende ettevõtmiste normaalseks osaks.

"Mu poeg on päris terane ja täpne, ta oleks ilmselt kohe küsinud, miks poisil pildil päästevesti seljas pole," märgib Saabre.

Lotte ei pese hambaid, laps ka ei taha

Päästevesti poolt olid ka paljud Facebooki vestluses sõna võtnud lapsevanemad. Näiteks Kristiina Metsanurk tunnistab, et esimese hooga läks küll mõte sellele, et poiss peaks olema vestita, sest paadisõit on ju puhas romantika.

"Aga siis jäin mõtlema, et kui ma lapsega koos seda raamatut loen ja arutame, mis seal pildil on, siis oleks nii hea võimalus seletada, et paadis peab alati olema seljas vest. Nii et kui kunagi hiljem pärispaadisõiduks läheb, siis ei olekski enam sel teemal küsimusi. Ja pealegi – miks peaks vestiga vähem romantiline olema? Vanasti sõideti kiivrita, vestita, turvatoolita ega kasutatud muid tänapäeval elementaarseid kaitsevahendeid, aga siis oligi muru rohelisem ja taevas sinisem," põhjendab ta.

Tiina Kõrtsini peab samuti vesti vajalikuks, sest lasteraamatute kangelaste eeskuju on raamatutes igapäevaselt tuntav.

"Kui ma lapselt küsisin, miks ta hommikul hambaid ei taha pesta, siis ta ütles, et Lotte ka ei pese hommikul hambaid," toob ta näite.

Kas päästevest nii kauni kunstnikutööga poeetilist ja intiimset lasteraamatut ehk liialt asiseks ei tee?

Epp Petrone ütleb, et andis Kamille Saabrele piltide loomisel täiesti vabad käed. Tema sõnul saavad lastekirjanikud tekitada normaalsust, millega lapsed harjuvad ja mille abil igapäevaelu tundma õpivad, ning päästevest on just üks selliseid elu norme.

"Muidugi sõltub see ju teosest, Huckleberry Finnile ega Pipi Pikksukale ei maali keegi vesti selga. Kuid tänapäevalaste paadisõiduromantikat ei kahanda üks päästevest mingil juhul," on Epp tulemusega rahul hoolimata sellest, et sotsiaalmeedias kippus vaidlus üsna ägedaks.

Päästevestivastased arvasid, et ei maksa Ameerika eeskujul üle pingutada ja ilma selleta on pilt kodusem ja loomulikum. Juhuks, kui lastekaitseaktivistid peaksid autorid vaibale kutsuma, soovitati mängida, et raamatujõgi on 25 sentimeetri sügavune ja ohutu.

Üks kommentaar väitis, et nii lähenedes peaks pool lastekirjandusest põlu all olema – lendas ju Nils Holgerssongi kiivri, langevarju ja turvameeskonnata hane seljas läbi Rootsi.

Lapsed teevad kirjandusel ja päriselul vahet

Eesti lastekirjanduse keskuse uurija Jaanika Palm nendib, et lastekirjandus jaguneb kaheks suureks rühmaks.

Aimekirjanduse puhul, mille eesmärk on lastele teadmisi jagada, ei saa tema sõnul vastavat teemat vältida. Ilukirjanduse puhul, mis on ennekõike sõnakunstilooming esteetilise sihiasetuse ja piltliku-kujundliku väljendusviisiga, on vabadus suurem ning kui kunstnik leiab vesti vajaliku olevat, võib ta selle teha. Ja kui ta oleks leidnud, et see lõhub atmosfääri, oleks tal sellekski olnud õigus.

"Arvan, et kui lapsevanem on selgitanud oma võsukesele pääste- või ohutusvesti vajalikkust, ei jäta laps seda pärast raamatu lugemist kasutamata, olgu siis tegelasel vest seljas või mitte. Ega lapsed ole lollid – nad saavad suurepäraselt aru ilukirjanduse ja päriselu vahest. Nad teavad, et tegelikus maailmas pole olemas Pipi Pikksukka, kes mööda katuseid kolistas, või hunti, kes hunniku kitsetallesid korraga alla kugistas," kostab Palm.

Lastekirjanduse uurija ütleb kogu loo kokkuvõtteks, et ilukirjanduses ei ole õigeid ega valesid seisukohti ega tegelasi, on vaid eri viisid selgitada elu selle mitmekesisuses.

Turvalisus lastekirjanduses – õigustatud või mitte?

"Miks arvatakse, et lastele mõeldud ilukirjanduse kohta on taoliste küsimuste püstitamine õigustatud, samas kui täiskasvanuile loodud ilukirjanduse kontekstis ei tule kellelegi pähe sellist pedagoogilist seisukohta võtta ja küsida, kas sealsetel tegelastel on ikka autoga sõites alati turvavöö kinni ja paadis päästevest seljas?" küsib lastekirjanduse uurija Jaanika Palm.

Ta ei poolda ülepingutatust turvalisuse osas ega ka kirjanduse nülgimist poliitiliselt ja igasugusel muul moel korrektseks.

"Et raamatus oleks võrdselt poisse ja tüdrukuid, valgeid, pruune ja kollaseid. Kuhu me niimoodi jõuame?" küsib ta.

Epp Petrone, kelle sulest ilmus möödunud nädalal peale raamatu "Ma kingin sulle jõe" ka teine, "Leena peenar", peab lastekirjanikuna seesuguseid küsimusi siiski õigustatuks, sest lapsed on kergemini mõjutatavad.

"Nad ehitavad oma maailma üles, ühe raamatu jõud võib olla lapse maailma ehitamisel väga suur," usub ta.

Näiteks püüab ta oma raamatutes hoiduda telerite ja arvutite sissetoomisest igapäeva maailma osana: "Ma tahan näidata alternatiive, tavalist mängu."

Ka palus ta sel korral ise muuta kunstnikul jäätise värvi, mis oli liiga kirgas. "Me ei pea olema need, kes teevad lastele ajupesu, et hea maius olgu kirkavärviline. Kirgas värv tähendab üldiselt ju ka sünteetilisi toiduvärve," lausub ta.