"Vabad mehed". Foto: TV3
Inimesed
26. märts 2015, 07:00

Anti Reinthal: tahtsin kunagi väga sõjaväkke minna (5)

Näitleja sai seriaalis õlgadele veeblipagunid

"Tegelikult tahtsin ma väga armeesse minna. Isegi võimalikult kiiresti, sest siis oleks ikkagi mingit peavalu valmistav etapp suhteliselt valutult seljataga. Ent ühelgi meie ajal lavakasse pääsenud ja kindralikeppi paunas kandnud noorsandil ei õnnestunud see kuidagi," räägib lavakunstikateedri legendaarse 20. lennu ja Elmo Nüganeni esimese kursuse lõpetanud Anti Reinthal.

Nüüd mängib ta sarjas "Vabad mehed" veeblit, kuigi tema senine kokkupuude ükskõik mis riigi sõjaväega piirdub käimisega nädalases talvises kohastumislaagris kaitseväe lahingkoolis enne filmi "Nimed marmortahvlil" võtteid. Seal tehti läbi kogu üksikvõitleja ja jao õpe. "See oli tõsine andmine ja armu ei antud kellelegi," mäletab Anti.

Põhjus, miks tal armeeteenistus vahele jäi, oli tegelikult lihtne: nende kursuse puhul oli tegemist niinimetatud vaheaastaga – aastal 1997/98 immatrikuleeritud tudengid arvati hoobilt reservi. See oli kaitsejõudude ümberstruktureerimise aeg.

"Ja me jäimegi vahele. Mina isiklikult oleks teenima läinud väga hea meelega – käisin edukalt isegi sõjakomissariaadi katsetel, sest kõigil oli teada, et minek tuleb." Aga siis tuli ootamatu seadusemuudatus.

Kuni Eesti kaitsevägi tegutseb äärmiselt organiseeritud kooslusena, on seal Anti meelest lausa lust olla.

"Kaitseväge karta ja võrrelda seda nõukaaja armeega koos sinna juurde kuulunud äärmiselt negatiivsete ilmingutega ei saa mingil juhul. Hakata üle keha värisema, kuuldes vaid seda lauset, et nüüd on kaitseväkke minek, küll ei tasu. Iga noormees peabki korra seal ära käima – see on küll tõsi. Nendele segaorientatsiooniga sugupõlvedele ongi veidi distsipliini tarvis."

Just veeblitest, keda Antigi mängib, on saanud alustala igale armeele, sest nad on tulest ja veest läbi käinud vennad, kes vähemalt üritavad poisikestest mehi kasvatada. Mõnikord see õnnestub, mõnikord mitte.

Nad hoolitsevad oma poiste eest lõpuni ja annavad neile edasi kogu omandatud baasi, sest nad on tihtipeale käinud mitmetel missioonidel ja osalenud reaalsetes tulevahetustes. Kui nende pedagoogika petma peaks, võivad sellel reaalses sõjategevuses olla fataalsed tagajärjed.

Armee teeb tõesti poisist mehe

"Meid juhendanud veebel oli muide üks Eesti paremaid luurajaid, kes lõpuks ütles, et meiega julgeks luurele minna küll. Veebli suust oli see üks kõvemaid kiidusõnu, mis mulle elus osaks on saanud. Ja kokkuvõttes sai sellest talvenädalast üsna ehe kogemus. Olin seal muuseas koos grupivend Karol Kuntseliga, kelle täita on nüüdses seriaalis leitnant Mägeri osa."

Senine armeekogemuse puudus ei piiranud teda kuigivõrd.

"Ka bussi- või taksojuht pole meist keegi varem olnud, ometi ei suhtu me ka nendesse ametitesse umbusuga ja mängime teatris neid rolle ikkagi," räägib veebel Torm ehk Anti Reinthal.

"Kindlasti peab lisama, et Kuperjanovi pataljoni ohvitserkoosseis oli üliväga abivalmis. Iga kiire küsimus sai veel kiirema vastuse ja nii tehti meie elu väga kergeks. Jah, näitlejad võivad kodus peas konstrueerida oma tegelasi mis tahes nurga alt, aga teadjad inimesed võivad kaamera suvalisel hetkel kinni lüüa, öeldes: "Ei, ei, sõbrad, nii see asi küll ei käi!" Spetsialiste on võtteplatsile igal juhul vaja."

Anti ütleb veel, et temal läks ajutine kaitsemoondumine mundrisse valutult ja ta tunneb end pagunite all üsna hästi.

"Usun, et kui ma kaks kuud veel trenni teha saaks, petaks ma absoluutsed algajad küll oma silmavaate ja hääletooniga ära, andes mõista, et tegu on juba vana sõjahundiga. Aga mitte ka väga palju kauem kui paar kuud, siis hakkavad militaarse hariduse lüngad juba välja lööma."

Kas siis ainult armee teebki poisist mehe? Anti vastab pärast lühikest järelemõtlemist, et kindlasti on see nii:

"Armeeteenistus annab baasi. Nii mõtlemises kui ka iseseisva tegutsemise julguses. Sest kui põhi ehk baas on käes, siis saab sealt iseseisvalt edasi minna. Ka ühtekuuluvustunne, mis on eriti väikese riigi vajadus, põhineb suuresti armeeteenistusel."

Sõjavägi võib pakkuda vabadustki

Noorsõdur Robert Pärga mängivale, Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia IV kursusel ehk 10. lennus näitlejaharidust omandavale 24aastasele Silver Kaljulale antakse pärisnäitleja diplom kätte kevadel. Temagi on püssirohtu nuusutanud vaid sõduri lühendatud baaskursusel.

Armeelugu on aga tema jaoks kestnud juba sellest ajast, kui möödunud aastal tuli nende kooli režissöör Ilmar Raagi väike, aga teokas meeskond, kes valis sarjaks välja potentsiaalsed kandidaadid ja hakkas suve lõpul noormehi kaadrisse sättima.

"Mis alusel just meie töökas kollektiiv liistule tõmmati, ei tea ma öelda. Ju meis siis midagi ehtsoldatlikku oli. Või pigem oli seal rohkem omavahelist klappi – see oli kindlalt varem välja uuritud."

Silverile Ilmar Raagi tööstiil meeldis. "Eelkõige selle poolest, et ta lasi minul ja kõigil noortel näitlejatel oma osa reaalselt läbi mängida – just nii, nagu ma seda stseeni ette kujutasin. Siis vaatas tulemuse üle, vajadusel parandas ja kui rahule jäi, pandi kaamera käima. Kõik."

Pikkadel ühistel koosolemistel tekivad alati omavahelised suhted. Armeeteenistuses eriti.

"See, kui veebel Torm ja Robert Pärg sõnelesid, polnud veel kõige hullem. Kui sõnavahetusse sattusid aga eraisikud Anti Reinthal ja mina, hakkasid tööle omalaadsed suhted – Antist sai minu jaoks vanem vend, kellele nooremad vennad alati vastu hakkavad. Vähemalt mina hakkasin. Vastupidiselt Karol

Kuntselile ja tema leitnant Mägerile, kellest sai mulle autoriteetne isa, keda ma isegi kartsin. Leitnant näris alati minust mulle tundmatute nõksudega läbi."

Silver ütleb, et kui oled korragi hinganud kaameratagust õhku, muudab see kindlasti elus palju.

"Juba tehnilise poole jälgimine andis kunstilisse poolde väga palju juurde ja tekitas meeletut huvi. Ja andis julguse ning omamoodi vabaduse. Huvitaval kombel võibki tegutsemine sellises kinnises süsteemis nagu Kuperjanovi pataljon kahtlemata pakkuda tihti ka vabadust."

Sari on üsna tõetruu

Seda, kuidas tänapäeva poisist kasvab mees, näitab uus sari "Vabad mehed" üsna tõetruul ja tunderikkal moel. Seal mängib teatriakadeemia üsna värske lend ja koos niinimetatud noortega, keda kehastavad Viljandi kultuuriakadeemia II ja IV kursus, on näitlejate trupp mõnevõrra erakordne.

Nimelt on noorsõduritest sõjaväes teeninud vaid kaks peategelast. Komandöridest pole armees käinud mitte keegi.

Oma osa on sarja jätnud ka 10osalise päris korraliku seriaali "Politseiakadeemia" teatud detailid. Kuigi asi pole seni veel komöödiaks kiskunud, on edasise suhtes võimatu oletusi teha, võimalikud on nii draama kui pihkuitsitus.

Siiski ütleb seriaali tegevprodutsent Jevgeni Supin, et varsti tuleb pööre komöödia poole ja muidu nii tõsised tahud võtavad lõbusama suuna.