Inimesed

Kertu Jukkum õpib suusahüppeid: "Reielihased annavad kõige rohkem tunda!" (18)

Juhan Mellik, 26. märts 2015, 07:00
MINEK: «Väike hirm ja adrenaliin on naha vahel!» kirjeldab Kertu Jukkum oma märtsikuu hobi – suusahüppeid. Jukkumi seniseks rekordiks on seitse ja pool meetrit lendu.Foto: Erakogu
"Kõige nõrgem on mul hoovõtuasend, raskus peaks olema jalgadel. Kui tuleb õhkutõusmise moment, tuleb varbad enda poole tõmmata. See kõlab küll natuke tobedalt," on raadiohääl Kertu Jukkum suusahüpete põhitõdedega juba kursis.

"Püüan hüpates endale kogu aeg meelde tuletada: nüüd tuleb niimoodi olla, nüüd teistmoodi," räägib Jukkum uuest hobist. "Täiesti perfektset hüpet pole veel olnud."

2015 on Jukkumile spordiaasta: iga kuu valib ta mõne uue ala, millele ligi kolmkümmend järgmist päeva pühenduda. Kui jaanuari teema oli curling ja veebruaris uisutamine, siis märts on suusahüpete päralt.

"Alalhoiuinstinkt, väike hirm ja adrenaliin naha vahel," püüab Jukkum emotsioone edasi anda. "Püüan meeles pidada kõiki õpetussõnu ja tean, et tagasiteed enam ei ole.

Aga niipea, kui suusk on libisema saadud, naudin seda tunnet: tuul sasib juukseid ja püüan hüpata kaugemale kui kunagi varem."

Kui kaugele on Jukkum napi kolme nädalaga jõudnud? "Praeguseni on parim tulemus kümnemeetrisel mäel seitse ja poolt meetrit," raporteerib ta.

Mis siis, et tehnika on olematu – vähemalt mõistab Jukkum juba enam-vähem, mis on õigesti ja mis nihu läinud. Põhiabimees vigade analüüsimisel on soorituste filmimine.

Veres olgu adrenaliini

"Mugavustsoonist väljumise vajadus on mul keskmisest suurem," tunnistab varemgi ekstreemsete tegemistega silma paistnud Jukkum. Ta ütleb, et tal on lausa pidev teadmistejanu, kontrollimaks, kas üks või teine katsumus on ikka nii hull, kui kaugelt vaadetes paistab.

Mullu jõudis Jukkum Aafrika kõrgeima mäe Kilimanjaro tippu, just selle kogemuse reastaks ta oma enim närvekõditanud elamuste seas esimeseks.

"Mägede ilm on muutlik ja Tansaania ilmaennustused pole just kõige täpsemad," jutustab ta. Olukord oli nii hull, et Jukkum kartis oma sõrmedest ja varvastest ilma jääda. "See oli Kilimanjaro tipuööl, kui tunnetuslik temperatuur oli langenud –30 kraadini. Valus tuul vastu nägu peksmas, kuid muud valikut peale edasiliikumise polnud."

Lõpuks päästis Jukkumi tõusma hakanud päike, mis jõudis külmasaanud jäsemed õigel ajal üles sulatada.

"Mäel olen end looduse rüppe asetanud ja ainus, mida saan teha, on eesmärgile lähemale liikuda," mõtiskleb Jukkum. Nii mäestikumatkal kui ka suusahüpetel on olnud talle väga teraapiline mõju: kunagine paaniline kõrgusekartus on nüüdseks enam-vähem kontrolli all.

"Kilimanjarole ronib igal aastal tuhandeid inimesi, mitu korda vanemaid ja kehvema vormiga kui mina. Aga nad saavad sama hästi hakkama," julgustab Jukkum.

Mis sunnib ometi teda end pidevalt hullumeelselt proovile panema? "Aga mida tähendab hullumeelne? Minule on hoopis reedeõhtune Tallinna–Tartu maantee hullumeelne," pareerib Jukkum.

Tema lähitulevikuplaanides seiklustest puudu ei tule: kavas on nii kelgukoeramatk polaarjoonele, palverännak Hispaanias ja ultramaraton. Millal täpselt, selgub spontaanselt.

Samal teemal

1. juuni 2015, 13:30
Kertu Jukkum hoiab spordiga endast tõved eemal

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee