Vinzenz Erathi romaan "Unistustest viidud" (OÜ Steinwaldchen)Foto: Silja Paavle
Silja Paavle 24. märts 2015 22:46
Kui sa veedad pühapäeva pärastlõunad teleka ees ning ei saa oma silmi lahti Rosamunde Pilcheri, Inga Lindströmi või Katie Fforde teoste põhjal vändatud romantilistelt filmidelt, on see raamat just sulle.

Sest nii nagu need filmid aitavad kasvõi unistustes jõuda kaunitesse maadesse ning täiuslike suheteni, on ka "Unistustest viidud" aegumatu lugu inimlikest romantilistest unistustest ning igatsustest kaugete maade ja merede järele, elust täis seiklusjanu ning ettevõtmisi. Ning unistada maksab, sest nagu nähtub neist kõigist lugudest – just unistused innustavad inimest ka kõige raskematel hetkedel edasi rassima ning viivad nii elus edasi.

Ka selles raamatus elab Konstantin Widerholz oma unistustes. Tal endal ei õnnestu neid täitma hakata, kuid ta suudab need süstida oma poega Sebaldisse. Poeg, nagu lapsed sageli, täidab oma isa unistused ja hakkab maailmaränduriks.

Nagu ikka romantilistes lugudes, kipuvad selleski raamatus unistuste õhulossid tegelikku elu tagaplaanile jätma. Kuid küllap nii ongi hea, just tänu neile lugudele on võimalik oma unistusi toita ning end kaasakiskuvate lugude paistel hallist argipäevast veidikesekski välja kiskuda.

Ka on see raamat kinnitus sellele, et unistamine kaugetest maadest ja meredest on saatnud inimesi juba aegade algusest peale. OÜ Steinwaldcheni välja antud romaan ilmus esmakordselt saksa keeles nimelt 1956. aastal.

Mõned asjad lihtsalt on inimlikud, unistamine ja kihk õnne otsida ennekõike.