Indrek Galetin: alustasin Londonis täiesti nullist ja sündisin uuesti (5)

Tõuke välismaale minekuks andis Indrekule, nagu paljudele teistele, soov areneda ja maailma näha. "Ma tahtsin fotograafina kasvada, areneda, õppida, saada kogemusi ja kohtuda uute inimestega. Enamik minu soovidest on ka täide läinud."

Seda, et Eesti väikseks oleks jäänud, mees siiski ei ütle. "See oleks pahasti öeldud. Mul oli lihtsalt vaja asju juurde õppida. Eestis on veel väga palju teha, mind kutsutakse veel siiamaani tegema projekte. Kuid tahtsin saada rahvusvahelist kogemust ja seda saab ainult välismaal."

Esiti läks Indrek tuttavate juurde väikelinna Wisbechi Cambridge’i lähedal. "Elasin seal kolm kuud tuttavate juures, pärast seda kolisin Londonisse."

Wisbechi läks Indrek plaaniga pisut seda linna ning Inglismaad ja kohalikku kultuuri tundma õppida, mitte niivõrd kohe raha teenima. "Ma küll otsisin seal tööd, aga see ei olnud esmane. Tahtsin Inglismaast aimu saada." Paar päeva töötas ta ka lillevabrikus, kuid sedagi vaid huvi pärast.

Inglismaale – just Londonisse ­– mineku plaan küpses Indreku peas juba aastaid. "Sain kolme kuuga Wisbechist seda, mida tahtsin, ja mõistsin, et see on ikka väga väike koht." Ühest küljest oli see aeg Indrekule hea, et elu-oluga tutvuda, kuid teisest küljest ka pisut aja raiskamine.

Kaaslasteks vaid kohver ja kaamera

Londonis maandus Indrek üksi, kaaslaseks vaid kohver ja fotokaamera. "Mul polnud siin sõpru. Paar tuttavat küll, aga mitte nii head, et nende juurde abi paluma minna. Mul polnud siia tulles elamist ega tööd – ainult mina ja mu kohver," meenutab ta.

Esimese asjana hakkas Indrek otsima elamist. "Siin on väga populaarne see, et inimesed üürivad ainult üht tuba. Kuulutuse kaudu leidsingi toa Põhja-Londonis. Kui toa sain, hakkasin tööd otsima." Esimese töökoha sushirestoranis sai Indrek kahe nädala pärast. "See oli väga vahva kogemus. Sain paljude inimestega tuttavaks ja õppisin ka süüa tegema. See on kiirtoidukett, mis pakub sushit ja muid tervislikke roogasid."

Sushirestoranis töötas Indrek poolteist aastat, kuni jättis töö, et õppima minna. Praegu lõpetab ta kaheaastast fotograafiakursust ja plaanib minna edasi õppima bakalaureuseastmesse. "Olen fotograafiaga kogu aeg tegelenud, ka sushirestoranis töötades. Praegu olen vabakutseline fotograaf, teen fotosessioone ja koostööd," räägib Indrek, et elatab end Londonis tööga, mis on ühtlasi tema hobi ja kirg. "Olen pildistanud juba neli esikaant ajakirjadele ja mu töid on ilmunud väljaannetes üle maailma, mitte ainult Inglismaal."

Konkurents on suurlinnas tihe ja et end läbi närida, peab olema ikka kõvasti tahtmist ja auahnust. "Keegi mainis mulle, et Londonis on ainuüksi registreeritud fotograafe juba 150 000, ma ei kujuta ette, kui palju on veel siis amatööre ja vabakutselisi. Nende kõigi seast silma paista on ikka väga keeruline." See teeb Indreku sõnul aga asja veelgi põnevamaks.

Elu Londonis on raske

Seda, et Londonis elu palju parem oleks ja kõik väga lihtsalt kätte tuleks, Indreku sõnul arvata ei tasu. "Kuskil pole parem kui kodus, aga kodu on seal, kus parasjagu oled. Mul pole kunagi miski kergelt kätte tulnud, isegi Eestis mitte. Mõni inimene tuleb siia ja tal on kõik ette-taha ära tehtud. Minul seda võimalust polnud, aga see on ainult hea ja tegi mind tugevamaks."

Indrek ütleb, et paljud arvavad, et kui keegi juba pikemat aega välismaal elab ja töötab, siis on ta kohe edukas, rikas ja elu on lihtne. "Tegelikult ei ole. Siin on väga raske ellu jääda ja toime tulla. See on ka põhjus, miks vähesed jäävad. Väljaränne on küll suur, aga inimesed käivad vahepeal ära, teenivad raha ja lähevad Eestisse tagasi."

Indrekul minnes seda eesmärki polnud, et lühikese ajaga suur raha kokku teenida ja koju tagasi minna. "Minu eesmärk oli tulla ja jääda nii pikaks ajaks kui võimalik."

Muidugi on Londonis elades asju, mida Indrek igatseb. "Olen ära olles hakanud Eestit oma kodumaana hindama. Öeldakse ju ka, et selleks, et midagi hindama hakata, pead sellest ilma jääma."

Esimest korda üle pika aja käis Indrek Eestis möödunud aasta oktoobris. "Siis sain ma aru, mis on puhas õhk, orgaaniline toit ja maal vanaema-vanaisa juures olemine. Meenus, mis tunne on võtta puu otsast õuna ja seda süüa või tarbida puhast orgaanilist mett (mu vanaisa on mesinik)." Koduigatsust Indrekul aga sellegipoolest pole. "Ma igatsen küll sõpru, pereliikmeid ja vanavanemaid. Õnneks käivad aga Eestist sõbrad mul külas ka."

Praegu üürib Indrek Londonis stuudiokorterit ja on eluga rahul. Kojutuleku peale ta veel ei mõtle. Samuti pole ta oma pead vaevanud mõtetega, kummas riigis kunagi pere luua. "Ära iial ütle iial, ma ei oska niimoodi ette mõelda," ütleb ta. "Ma ei plaani kunagi oma tulevikku, see pole minu loomuses." Üks on kindel – õppida ja kogeda on Inglismaal veel palju.