Mis mõttes? "Mehed ei taha kohtama tulla?" (7)

Kuidas valmistuda pimekohtinguks bussis? Ikka klassikaliselt: duši alt läbi, paremad hilbud selga ja natuke lõhna peale. 

Ecolinesi speed-date busi ehk maakeeli kohtingubuss on siinmail uus asi. Pileti soetanud noormehed ja neiud – neid peaks olema võrdselt – istuvad sõidukisse. Näpus väike jook ja rinnas istekoha number. Naised leiavad platsi akna poole, mehed vahekäigu äärde. Õhtu sisuks on kuramaaž: seeaeg, kui buss kaks tundi mööda pealinna ja lähiümbrust tiirutab, istutavad noormehed end järgemööda iga tütarlapse kõrvale ja sobitavad tutvust.

Vägeva esimese mulje jätmiseks on aega täpselt neli minutit. Kui kell kukub, kamandab Zezeran kavalerid kohakese võrra edasi. Kuni ring saab täis.

Enne ametlikku algust jõuan tutvuda eesistuva tumedapäise neiuga number 17.

"Sõitsin ükskord ema džiibiga ööklubi eest läbi ja kõik mehed jäid passima," jutustab ta. "Nad tulid end tutvustama niipidi: enne automark ja siis nimi. Stiilis: mul on Grand Cherokee, olen Jaanus!" Tänasest õhtust ootab piiga number 17 midagi sisukamat. Müügivallas töötav naine tuli üritusele oma kolleegide utsitusel.

Siis ütleb Zezeran avasõnad.

"Ainult Eestis on see võimalik, et mehi on siia bussi raskem leida kui naisi!" teadustab ta. Veel mõni päev varem olnud korraldajad kimpus: sooline tasakaal kipub liiga naiste poole kaldu. "Mis riik see selline on?"

"Kas sa sporti teed?"

Start! Bussitäis noorsande rüseleb istmekoha võrra edasi ja prantsatab uue partneri kõrvale. Võimatu oleks laskuda iga üksiku vestluse detailidesse. Kiirelt kujuneb välja kindel muster.

"Tere, mina olen Juhan, number 18!" Räägin, et töötan ühe pealinnahotelli müügiosakonnas (see on pisut vale), pooleliolevatest õpingutest, reisimisest ja hobidest (sulatõsi!). Kindla peale minek on poosetada huviga toidutegemise vastu ja Hiinas õppides veedetud aastaga (vastab samuti tõele).

Mida põhjapanevat öelda õhtu jooksul kohatud tütarlastest? Hämmastavalt paljud neist töötavad müügialal. "Algul ei julgenud ma inimesele ligi minna, kui oli näost näha, et klient on halvas tujus. Nüüd on sellistega vastupidi lihtsam!" avameelitseb brünett, kes teenib leiba kaubanduskeskustes elektripakette müütades.

Mitmel neiul on kõige esimene küsimus: "Kas sa sporti teed?" Jah, käin vahel ujumas ja basseinis ligunemas (mis polegi täiesti vale). Mõni kergitab veidi kulmu, kui kuuleb mu jahedatest suhetest autode ja juhiloaga. Kas olen tõesti nüüd automaatselt maha kantud?

Natuke kohmetust tekitab asjaolu, et tasuta kuramaažiteele kaasa saadud siidripudel saab peagi tühjaks. Võib-olla võtab keegi seda alateadliku märgina, et olen napsuhuviline?

"Tüüp rääkis ainult oma sõbrast!"

Neli minutit on täiesti piisav aeg, et jõuaks tekkida esimene õhkõrn sümpaatiaalge. Saab ju kohe aru, kas jutt jookseb vabalt ja on põnev teist kuulata või on suhtlus kuidagi punnitatud ja kunstlik. Ah et teie elate Tartus ja õpite ajalugu? Ja käite Tallinnas tööl? Rohkem infot polegi vaja, et neli minutit meeldiva vestlusega sisustada.

(Korraldajad jagasid enne reisi algust kõigile ka väikese paberilehe küsimustega juhuks, kui vestlus peaks kinni jooksma. Õnneks ei läinud spikrit kordagi vaja.)

Appi, Eesti on nii väike! Bussitäie inimeste seas on tuttavaid: kunagine klassivend, paralleelklassiõde ja sõbranna ühest naisteajakirjast. Mida uudist siis kuulukse?

"Saad sa aru, see tüüp istus neli minutit mu kõrval ja rääkis ainult oma sõbrast, kes ka siin on!" imestab kolleeg naisteajakirjast. Kunagine kooliõde lisab vunki: tema kõrvale istunud noormees ei osanud jutustada muust, kui hädasti oleks vaja WCsse minna: "Ütles, et silme eest läheb kollaseks!"

Tõepoolest, strateegiaid daami südame võitmiseks on erinevaid.

Natuke enne kümmet jõuab buss tagasi pealinna ja peatub ühe populaarse joogikoha kõrval. Seal peaks alles minema tõeliseks tutvumiseks! Enne veel jätavad osalised õhtujuhile ankeedi oma kontaktandmetega. Pabereil on kirjas ka partnerite numbrid, kellega soov veel ühendust hoida.

Kohtingul käinud TTÜ võrkpallipoisid: siit võib midagi edasi aretada küll!

"Päris mitu tüdrukut tuli seepärast, et meie siia tulime," muigasid TTÜ võrkpallimeeskonna poisid Mihkel Tanila, Sander Rätsep, Taavi Arula ja Aleksander Eerma. "Pilgust oli näha, et oi, võrkpallur, paneme sulle käpa peale," naersid nad.

Vollekutid said üle pika aja vaba nädalavahetuse ja julgemad tulidki kohtingubussiga sõitma. "Kui algul öeldi, et tule reede õhtul bussiga sõitma, olin ebalev, aga kokkuvõttes oli isegi päris lõbus," sõnas Mihkel.

Piinlikke olukordi sorava jutuga noormeestel ei tekkinud.

"Kaks korda oli 20 sekundit pausi, aga siis esitasid mingi küsimuse ja tüdruk hakkas soravalt edasi rääkima. Nii oligi neli minutit läinud," tõdes Aleksander.

Hoopis uut sorti kogemus oli üritus aga Kanadast pärit väliseestlasele Sandrile, kes Eestis viibinud kümme kuud.

"Täheldasin, et Eesti tüdrukud on palju tagasihoidlikumad, kuid nendega pikemalt rääkides võivad nad olla usaldavamad ja avatumad," võrdles ta neidude eripära siin- ja sealpool ookeani. "Eesti tüdrukud on väga targad! Nii paljud on ülikoolis või juba ülikooli lõpetanud. Kanada tüdrukud end tutvustades haridust nii väga ei tähtsusta."

Kas bussist siis leiti südamedaam, ehk koguni naine kogu eluks?

"Naist leida ei pruugi, aga edasi võib siit küll midagi aretama hakata. Ainest on," muigas Mihkel. (Merili Luuk)