Eestlane oma kesise sissetulekuga saab harva minna kunsti nautima Londonisse või Pariisi ja seetõttu võiks just maksumaksja raha eest ehitatud muuseum kanda kohustust, et maailmakultuur jõuab ka meie inimeseni.
Minu repliiki sel teemal tuli loomulikult kohe kritiseerima hulk rahvuskaaslasi. Et kuidas ma ometi saan olla nii rumal, et taolise idee üldse välja käin. Teadlike kommentaatorite sõnul suudavad kuulsaid maailmanäitusi kureerida, vaid rikkamad muuseumid ja ainiti maalide kindlustamine on juba nii kallis lõbu, et meie muuseumitel ei tasu taolistest näitustest isegi mitte unistada.
Hea sõber, ajakirjanik Heikki Soomest, luges minu Õhtulehes ilmunud seisukohta ja on samuti arvamusel, et Eesti kannataks välja rahvusvahelisi suurnäitusi. Toon mõned näited viimasel ajal Helsingis toimunud näitustest rahvusgaleriis Ateneum.
Aastal 2009-2010 olid seal näiteks üleval Picasso tööd. Seda näitust käis vaatamas rohkem kui 300 000 külastajat. Kui võtta arvesse piletihinda, mis oli 13 eurot, siis teenis muuseum selle näituse pealt üle kolme miljoni euro kindlasti. Selle eest on võimalik ju maksta näituse organiseerimiskulud või mis?
Aastal 2012-2013 sai samas muuseumis näha Vincent Van Gogh, Paul Gauguini, Claude Monet, Wassily Kandisnky ja James McNeill Whistler väljapanekuid. Püsiekspeditsioonis on muide väljas koguaeg suured nimed nagu Paul Cezanne, Marc Chagall, Francisco de Goya jne. tööd. Samal ajal on rahvusmuuseumis ka kohalike kunstnike näitused, mis meie muuseumis on kahjuks pidevalt põhinäitused.
Ateneumi kuulsate kunstnike näitused on valminud koostöös teiste rahvusvaheliste muuseumitega nagu Amsterdami Van Goghi Muuseum ja Shoti Rahvusmuuseum. Siinkohal tahaksingi küsida, millised on need maailmamuuseumid, kellega KUMU koostööd teeb ja kas üldse on võetud see temaatikaks või sihtmärgiks.
Kui eelpool mainitu on rahvusgalerii Soomes, millel on pikk ajalugu ning mida toetab Soome riik, siis naaberriigi väiksemad erakätes olevad galeriid nagu Didrichsen on ikkagi eeskujulikud näited meie riigile.
Seal suleti muide just Munchi näitus. Selle kunstniku võib olla üks tuntumaid töid müüdi 2012. aastal Sotheby's oksjonimaja kaudu 120 miljoni dollariga.
Loomulikult ei olnud üleval Munci Helsingi näitusel just see kallis töö, küll aga teised tema väärtuslikumad tööd, mis olid toodud Norrast Munchi muuseumist ja Stockholmi Thielska galeriist. Seda näitust käis paari kuu jooksul vaatamas ligi 70 000 inimest.
Kokkuvõte. Ei tasu end mõelda väiksemaks kui me oleme ja öelda juba eos, et taolised näitused ja kunstnikud käivad meie riigile ja rahvale üle jõu.
Eestlasele meeldib end võrrelda Soomega. Just seetõttu on Helsingi suurepärane näide sellest, et maailmakunsti juletakse sinna riiki tuua. Võib-olla on soomlaste muuseumipiletid poole võrra kallimad, kuid see tuleb kindlasti odavam kui suurkunsti minna vaatama Peterburgi, Moskvasse või Pariisi. Usun, et taoliste näituste külastajate arv oleks ka Eestis sama muljetavaldav kui oli näiteks külastajate arv Picasso näitusel Helsingis.
Täna, laupäeval, lähen vaatama Hilma Klinti abstraktse kunsti näitust KUMU'sse. Mingit lootust väliskunsti siin üle pika aja siiski on. Ometi kutsin kõiki kunstihuvilisi siinkohal külastama Helsingit, kus saab hea kunstielamuse soodsamalt kui reisida meie lähimasse kultuurimekasse Peterburgi.
NB! Helsingisse planeeritakse ka maailmakuulsat Guggenheimi muuseumit.
Kommentaarid