Inimesed

Kristo Elias: kui kaamera kinni läheb, istun tavaliselt stuudio nurgas, vaikselt ja omaette. Selline ma olengi. (24)

Reelika Soyak, 21. märts 2015 08:00
Kristo EliasFoto: Mati Hiis
Kuigi teleekraanilt ei paista saatejuhi Kristo Eliase uje olek kuidagi silma, on kaamera ette astumine Kristo sõnul pidev eneseületamine. "Isegi vanaema tegi mu telekarjääri algul suured silmad ja imestas – sina ja telesse? Sa ei julge ju esineda, kuidas sa seal küll hakkama saad? See on üks hetki, mil tundsin, et pean nii endale kui teistele tõestama, et saan hakkama küll."

Kohtume Kristoga kesklinna kohvikus varajasel hommikutunnil. Jõuan just kohale, kui saabub sõnum – "Hilinen paar minutit. Kristo."

Paari minuti pärast Kristo saabubki. "Jooksen just vene keele tunnist," teatab ta külmast tuulest veidi õhetava näoga.

Samal teemal

Vene keele tunnist? "Jah, ma olen vene keelt küll õppinud, kuid see on unarusse jäänud," seletab Kristo.

"Vaata, kus me elame, siin on ikka vene keelt vaja. Tegime eelmisel aastal Lätis ühe kohaliku kalamehega intervjuud "Osooni" saatesse ja siis me istusime temaga seal kahekesi, kumbki rääkida eriti ei osanud. Õnneks sai eriti rumalad küsimused välja monteerida," räägib Kristo oma keeleõppe ajendist.

Kristo Eliase nägu on avalikkusele olnud teleriekraanilt tuttav juba aastaid. Kolmeminutilise eetriajaga ilmapoisist on saanud tänaseks kahe saate juht – "Osooni" ja "Laulukarusselli". ""Osoon" on endiselt minu põhitöö ja kõik teised asjad on huvitavad kõrvalprojektid, mida olen alati nõus vastu võtma," räägib Kristo.

Võiks arvata, et selle ajaga, mil Kristo on avalikkuse ees figureerinud, on ta juba kõike näinud ning saatejuhi töö voolab sama ludinal, kui kevadine allikas. "Mulle on öeldud, et Kristo – sul on nii kõvad närvid! Kuid tegelikult olen ma tagasihoidlik ja vaikne, selline tavaline Eesti mees," räägib ta.

"Kunagi mõtlesin, et kui ma midagi endaga ei tee, siis ma mandun täiesti ära. Otsustasin, et pean tegema midagi, mis mind sunnib väljapoole elama," näitab saatejuht end ootamatult hoopis teisest küljest.

"Teletöö on selline, et sa PEAD inimestega suhtlema. Pead ennast kokku võtma ja rääkima. Kuid kui kaamera kinni läheb, istun ma tavaliselt kusagil stuudio nurgas, vaikselt ja omaette. Selline ma olengi," avaldab Kristo.

Häbelikkus ei ole veel lõplikult kadunud

"Ma imetlen neid inimesi, kes seavad endale sihi ja lähevad selle saavutamiseks läbi tule ja vee. Mina selline pole. Olen alati olnud tagasihoidlik ja lausa pelglikki. Kui mulle mõni huvitav pakkumine tehakse, siis võtan selle hea meelega vastu, kuid ei pea ennast piisavalt tähtsaks, et end ise kuhugi suruma hakkaksin. Iga päev üritan ma meelega end sundida ja proovile panna. Mõnele tuleb see kuidagi mängeleva kergusega, kuid mina olen kinnisuse musternäidis," lisab ta.

Teleekraanilt ei paista noore mehe uje olek kuidagi silma, kuid Kristo sõnul on see pidev eneseületamine. "Kui keegi oleks kooliajal mulle pakkunud, et tule juhi saadet, poleks seda eluilmaski juhtunud," on ta veendunud.

"Nojah, keegi poleks sel ajal tegelikult midagi sellist mulle pakkunudki," naerab ta.

"Isegi vanaema tegi mu telekarjääri algul suured silmad ja imestas – sina ja telesse? Sa ei julge ju esineda ja kuidas sa seal küll hakkama saad? See oli üks hetkedest, mil ma tundsin, et pean nii endale kui teistele tõestama, et saan hakkama küll," räägib Kristo.

"Pulmad tulevad siis, kui on õige aeg."

Kuid lõplikult pole häbelikkus veel ära kadunud. "Oma töös, kaamera ees, tulen kuidagi oma kookonist välja, olen selleks ette valmistunud. Kui aga on mingi tänavaküsitlus või kas või need LHV inimesed poes, siis ma kohe tõmban teisele poole teed või haihtun vaikselt kuhugi ära. Kui keegi mulle ootamatult kaamera näkku surub, siis on ikka õudne küll," räägib iga nädal tuhandete inimeste ees esinev Kristo ausalt.

Ka tööst vabal ajal meeldib Kristol igal võimalusel linnast eemale tõmbuda. "Sõidame tavaliselt kohe reede õhtul kas minu vanemate juurde Raplasse või siis Joanna (Kristo kihlatu Joanna Innos – toim) vanemate juurde Rakverre. Maal on ikka eriline õhk ja elutempo on rahulik, selline minu tempo, kirjeldab Kristo oma vaba aega ja olemust.

Möödunud aastal jooksis kõikvõimalikes väljaannetes uudis Kristo Eliase ning ehtekunstnik Joanna Innose kihlusest ning suvistest pulmadest. "Küll need pulmad ka tulevad," jääb Kristo siiski napisõnaliseks.

"Pulmad tulevad siis, kui on õige aeg."

Eesti, suvi, loodus ja kirik? "Jah, näed, ma ei pea enam midagi rohkem ütlema, sa just nimetasid kõik õiged märksõnad ära," ütleb Kristo kavalalt.

Kristo ja Joanna kohtusid neli aastat tagasi ühise tuttava kaudu. "Ma ei ole suhetes ise kunagi eriti aktiivsem pool olnud," räägib Kristo.

"Eks see meie tuttav ikka päris korralikult sokutas ka Joannat mulle," räägib ta lõbusalt.

Paistab, et sõbrannal oli õigus, sest noored hakkasid edaspidi rohkem kohtuma ning täna plaanitakse juba pulmi. Muuseas on sama kosjasobitajast sõbranna Ettel Poobus disaininud Joanna kihlasõrmuse ning ka tulevased abielusõrmused valmivad just tema äranägemise järgi.

Küsimusele, mis saab pärast sel pühapäeval finaalisaatega lõppevat "Laulukarusselli", ei oska Kristo esimese hooga vastata.

"Niimoodi ette ei oska ma öelda, kuid ma tahaksin saada mingis asjas väga heaks," räägib ta.

"Mulle meeldivad spetsialistid, kes on omal alal väga targad. Teen praegu teletööd ja tahan saada selles väga heaks, hetkel ma seda enda kohta ei arva. Eesmärk ongi saada näiteks väga heaks saatejuhiks ja teha oma tööd lendleva kergusega," unistab ta.

"Võib olla inimestele meeldib, mida ma teen, kuid ma ise olen enda suhtes väga kriitiline ja vaatan alati sellise pilguga, et oleks pidanud teisiti või oleks võinud parem olla," mõtiskleb Kristo.

"Vahel jällegi vaatan enda ümber ja tõden, et pole asi nii hull midagi – mul on huvitav ja mitmekülgne töö. Ka Joanna ütleb mulle vahel – et mida sa põed, sa oled huvitav inimene! Lihtsalt endal on seda alati raske uskuda."

Perfektsionistiks mees ennast ei pea ja tunnistab, et vahel ikka laseb asjadel minna ka, kuid sellegipoolest tunneb, et midagi on justkui veel puudu. "Ma ei tea kuidas, aga ma tahan jõuda teadmiseni, et olen hea, et saaksin stabiilselt endaga rahul olla. Ma olen küll juba 30 aastane, aga võib öelda, et ikka veel otsin ennast."

Laste intervjueerimine on ettearvamatu

"Kui mulle "Laulukarusselli" pakuti, tundsin kohe, et see sobib mulle, sest ma naudin lastega töötamist. Pealegi olen ma ka ise eluaeg kooris laulnud," on Kristo laste lauluvõistlusesaate saatejuhi tööga rahul.

Homme finaalisaateni jõudvas "Laulukarussellis" astus Kristo ka ise igas saates esineja rollis lavale. "Selle üle on nalja ka visatud, et sel aastal võidab "Laulukarusselli" Kristo Elias – igas saates tuleb tal aina paremini välja!" naljatleb laulev saatejuht.

Samas pole lastega töötamine sugugi alati meelakkumine ja vahel võib see ka kõige tugevama närvi rivist välja lükata. "Lastega intervjuu tegemine on hoopis midagi muud, kui tavainimesega suhtlemine," räägib Kristo.

"Lapsega rääkides ei tea kunagi, mida täpselt ta sulle vastab ja kas ta üldse su küsimusele vastab. Isegi siis, kui oled eelnevalt emaga koos proovi teinud, võib 4aastane järgmisel korral kaamera ees ikka öelda iga küsimuse vastuseks – ilus!" ohkab ta.

"Näiteks küsisin ühelt väikselt poisilt, et mis talle "Laulukarussellist" kõige rohkem meelde jääb ning poiss vastas, et kohvik!"

Hommeõhtune "Laulukarusselli" finaal läheb eetrisse otsesaatena, eelvoorud ja poolfinaalid olid salvestatud. "Eelvoorud salvestati kõik korraga ära. Iga päev, hommikust õhtuni, 96 last üle Eesti kohal, see oli väga intensiivne aeg," meenutab Kristo, kes peab tänapäeva lapsi väga julgeteks ja andekateks: "Mõni julgem tuleb salvestuste vahel juurde ja kukub varrukast sakutama. Mõni räägib jälle maad ja ilmad kokku – kes on juba suur filminäitleja või muusikalistaar. Mina omal ajal ei julgenud suudki lahti teha."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee