Heli Lääts: "Mõtlesin, et sedavõrd kaunis laulatuskleidis olen ma Tallinna kõige ilusam pruut!" (46)

Nüüd on teenekas laulatus- ja lavakleit Eesti Rahva Muuseumi restauraatorite kindlates kätes.

Tegelikult on sel ilusa kleidi ilusal muinaslool mitte vähem värvikas eellugu.

Noored, andekad ja kaunid muusikud tutvusid Tallinna muusikakoolis ja konservatooriumis õppides. 1957. aasta ülemaailmse noorsoo- ja üliõpilasfestivali päevil Moskvas palus Peeter Heli kätt. Järgmisel kevadel nad abiellusid. Registreerimine oli 30. aprilli keskpäeval Tallinnas, õhtul aga sõitis noorpaar Kadrina kirikusse.

Kuidas saab aga pruutpaar astuda altari ette kauni laulatuskleidita?

"Pruut peab alati kaunis välja nägema ning minu ema õde, tädi Anna, kelle juures ma kuus aastat muusikakoolis õppides Tallinnas elasin, teatas otsekohe resoluutselt, et siit me sulle korralikku pulmakleidi materjali ei saa, ma kirjutan Rootsi tädi Tinnule, isa õele, et äkki on ta nii kena ning saadab sulle sealt kleidi materjali," meenutab Lääts kleidisaaga algust.

"Muide, see tädi Tinnu lugu on ka üks väga tore lugu," tuleb kohe jutu sisse väike jõnks.

Otsustas printsesslõikelise kleidi kasuks

"Tatjana ehk tädi Tinnu töötas enne sõda Tallinnas restoranis Kuldlõvi baarineiuna. Kord juhtunud sinna noor rootsi insener, kes sõnagi eesti keelt ei rääkinud. Tädi Tatjanat vaadates olevat noor mees, keda hiljem kutsuti onu Allaniks, palunud oma eestlasest tuttavat: "Kuule, küsi, kas ta tuleb minuga Rootsi." Tuttav küsiski ja nooruke tädi Tatjana, valdamata sõnagi rootsi keelt, vastas, et jah, tulen küll!"

Esialgu sõnade maailmas umbkeelsed noored abiellusid Rootsis ja nii sattuski tädi Tinnu juba enne Teist maailmasõda mere taha elama.

Läätse isa vend Vsevolod ehk onu Seeva põgenes Eestist Rootsi aga Teise maailmasõja ajal.

"Eks nad panid siis onu Seevaga seal Rootsis siis minu pulmadeks rahad kokku. Onu Seeva ostis mulle toreda kullast käevõruga kella, tädi Tinnu aga kleidiriide, loori ja hõbebrokaadiga kaetud rihmikud. Materjal, mis kleidi alla käis, polnud nii suur probleem, selle sain ma siit. Aga kleidi materjal! See oli lausa fantastiline, ma lausa värisesin," meenutab Lääts, kuidas kohe hakkas peas keerlemas pilt, mismoodi ta laulatusel oma väljavalitu kõrval kirikus seisab.

"Mõtlesin, et sedavõrd kaunis laulatuskleidis olen ma Tallinna kõige ilusam pruut. Võtsin siis selle riide, mille läbipaistva nailoni peale olid pressitud valged sametlilled, läksin oma õmbleja juurde ja hakkasime nuputama, mida ette võtta. Otsustasin stjuuardkraega printsesslõikelise kleidi kasuks, kus siis kõrge krae langeb eest õlgadele. Dekolteed kui sellist polnud."

Siinkohal teevad Heli meenutused jälle väikese käänaku. "Tuleb meelde, kuidas me 1958. aastal, olles juba Peetriga abielus, käisime koos Emil Laansoo ansambliga Kaukaasias kontsertturneel, mis otsekohe Saulide pulmareisiks ristiti. Kaasas oli ka naistrio ja eks me olime teinud endale toredad ja lahedad suvekleidid, teistel õlapaeltega, mul aga suure dekolteega. Läksime siis nende kleitidega promeneerima, kui korraga tuli vastu miilits ja käratas meile, et tüdrukud, marss tagasi hotelli ja pange ennast viisakalt riidesse," meenutab Lääts seiklusi džigittide maal.

"Selline aeg oli."

Enne laulatust tuli noortel lasta ennast ametlikult registreerida, ja seda tseremooniat meenutab Lääts tänagi väikse irooniaga: "Kõik see oli rohkem anekdoot kui abiellumine. Aga seda mäletan ma küll, et Peeter pani varba minu jala peale, kui ta allkirja andis. Mis tähendas ju seda, et mehe võim peaks naisest üle käima."

Laulatus kui surmapatt

Et Läätse tädi oli sügavalt usklik nagu Sauli vanemadki, kelle hea tuttav oli Kadrina kiriku pastor, siis oli selge, et tuleb ka laulatus. Nüüd astub taas mängu laulatuskleit, sest ametlikul registreerimisel pruudil seda seljas polnud.

"Kiriku käärkambris viis pastor Henn Unt kiiresti läbi ristimise ja leeritamise ning nüüd viimaks sain ma panna selga oma valge ilusa kleidi ja pähe loori, et siis juba altari ette astuda. Kirikus polnud rohkem rahvast kui minu tädi oma abikaasaga, minu isa ja tädi Anna – meie hea hing, kes 1947. aastal pärast ema kadumist tuli meile virtinaks ja kellest aastaid hiljem saigi isa uus abikaasa," räägib Heli.

"See, et Peeter mulle 1957. aasta jõululaupäeval kihlasõrmuse kinkis, oli samuti olnud tädi Anna idee, kuigi Peeter ise ei tahtnud seda tunnistada."

See, et noored 1958. aastal laulatusel kirikus altari ees põlvitasid, oli omamoodi hullumeelne julgustükk.

"See oli ju tol ajal surmapatt. Oleks see avalikuks tulnud, oleksime mõlemad konservatooriumist välja lennanud ning Peetri ema, konservatooriumi pedagoog, ja isa, raadio sümfooniaorkestri muusik, oleks kindla peale töölt lahti lastud," on Lääts varemgi omaaegset skisofreenilist õhustiku kirjeldanud.

"Mina seda ei mäleta, aga Peeter rääkis, et laulatuse ajal olid kiriku ümber valves koguduse mutikesed – kui midagi peaks juhtuma, saaksime käärkambri uksest vehkat teha," meenutab Lääts.

Pulmapidu peeti juba järgmisel päeval, 1. mail Viru tänava kaubandustööliste klubis, kus Läätsel oli seljas uhke pulmakleit, loorist ta aga peoks loobus.

"Loor käis ikka laulatuse juurde ja keegi tohtinud teada saada, et me sellise kuriteoga oleme hakkama saanud."

Peagi pärast pulmi lasi Lääts kleidi ümber teha. "See materjal oli ikka väga võluv ja kaunis ning ma sain endale uhke esinemiskleidi," ütleb Lääts, kes nendel aastatel oli juba aktiivne ja populaarne estraadilaulja.

Lauljannat saab selles kleidis näha Youtube’is salvestusel, kus ta laulab Eesti Raadio meeskvartetiga Gennadi Podelski "Lipsit". Läätsel on meeles, et abikaasa oli alguses küll pisut nördinud, et noorik lasi pulmakleidi ümber õmmelda, aga leppis looga kiiresti.

"Lääts on lihtsalt üks laadalaulik!"

Veel üks kord sai pulmakleidist tähtpäevatualett. "Sellega lõpetasin ma 1960. aastal ka konservatooriumi. Ning jalas olid samad kingad," meenutab Lääts.

Hoolimata ümbertegemisest ei kaotanud pulmakleit oma õnnetoovat võlujõudu. Selles esines Heli ka konservatooriumi diplomieksamil ehk pooletunnisel kontserdil Emil Laansoo ansambli saatel Estonia kontserdisaalis. Eksamihinne oli viis ning Heli Lääts lõpetas konservatooriumi cum laude estraadi- ja kammerlaulja diplomiga.

Heli oli esimene laulja NSV Liidus, kes sai konservatooriumi lõpetamisel ka estraadilaulja kvalifikatsiooni. Appi tuli õnnelik juhus: nimelt anti sellist kutseoskus võimaldav seadus välja vaid 1959.–60. õppeaastaks.

Järgmisel aastal seadust muudeti ja estraadilaulja kvalifikatsioon kadus konservatooriumi lõpudiplomilt.

"Nähtavasti hakati seda seadust liialt kasutama ja lõpueksamite tegemine läks liiga kergeks. Ja eks tolle aja vägevad vaatasid kergele muusikale ikka ülevalt alla. Kord juhtusin ma kuulma kaastudengite omavahelist vestlust, et ah, kes see Heli Lääts on, üks laadalaulik," meenutab Lääts nüüd, kui seljataha on jäänud aastakümnete pikkune lauljakarjäär ja tõeline superstaaristaatus (kuigi Heli ise seda sõna ei armasta ega kasuta).