Blogid

Kuidas Viiralt absindi jättis ja realistiks hakkas 

Tõnis Erilaid, 20. märts 2015, 07:00
Tõnis Erilaid. Foto: KALEV LILLEORG
Kaur Kender on üsna vanamoeline, kui ta viimases Eesti Ekspressis LSD-laksust räägib. Kirjandusuuenduste ja rokkmuusika kuldaeg, kus narkootikumide ja viskita naljalt midagi vägevat ei tehtud, on seljataga. Kõik on keskklassipäraselt, et mitte öelda väikekodanlikult korrektne.

Kunstis on selle marulise vana aja hea näide Eduard Viiralt, kes kirjas Rõudele 1938. aastal märgib, et tema «Põrgu» valmis ülemäärasest õlletarvitamisest tingitud hallutsinatsioonide tagajärjel.

Kõik muutus 1933. aastal, kui ta haigena kokku kukkus ja napsitamine keelati. Ei tulnud enam põrguid ega kabareesid, tööd muutusid realistlikeks, paljude meelest kuivaks ja igavaks. Jäi vaid üks patt – kanged Prantsuse Gauloises'd, mida sõbrad talle kümnete pakkide kaupa saatsid pärast II maailmasõda.

Kuigi elulaadilt pigem boheemlane, kes mugavusist ja eluaseme korrast suurt ei hoolinud, oli ta ääretult täpne rahaasjus – kõik pani taskuraamatusse kirja. Seda ka Pariisi siniste esmaspäevade ajal.

Eesti vaieldamatult parim graafik Eduard Viiralt sündis täna 1898. aastal.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee