Operetiprimadonna: publiku aplaus aitab vananemise vastu!

Tundub uskumatuna, kuid kõrgest east hoolimata esineb aastatel 1943–1948 Estonias kuulsust võitnud ja operetiprimadonna tiitli auga välja teeninud Therese Raide tänaseni. Energiast pakatav, säravate silmadega nooruslik vanadaam tunnistab, et esinemine ja vajadus publiku tähelepanu järele on tal juba lapsepõlvest veres. “Teadsin juba lapsena, et minu kutsumus on lava. Kui ma ei saa esineda, tunnen end haigena. Minu jaoks on kõige parem ravim igasuguste tõbede ja ka vananemise vastu esinemine ning publiku aplaus,” tunnistab ta.

Mis maik on kuulsusel ja kui raskelt või kergelt see tuleb, seda sai Therese ehk Teesi teada juba üsna noorena. Määrav osa tütre elu kujunemisel oli ema Hermiinel, kes soosis igati Therese laulmist ja klaveriõpinguid. “Kodus valitses ema tahtmine ja kord. Kuigi isa ja ema olid eestlased, rääkisin emaga saksa keeles ja kuni viienda eluaastani ei osanud ma eesti keelt. 1890. aastal sündinud ema oli nooruses töötanud Peterburis ühe kindrali peres lapsehoidja ehk bonnena. Ta oli väga ilusa hääle ja näitlejaoskustega naine, kes oskas ka kitarri mängida,” meenutab Therese. Emale meeldis, et tütar lõõritas järele saksakeelseid šlaagreid ning oli valmis igal ajal laulma ja tantsima.

Therese peab end aga siiski klaverikunstnikuks, mitte lauljaks. “Kui ma sündisin, ütles ämmaemand emale, et sellest tüdrukust saab klaverimängija, kuna mul olid hästi pikad sõrmed. Varbad muidugi ka. Kui mu varbad poleks nii pikad, oleks mu jalanumber 36, mitte 39,” naerab Therese. Enne kui perre osteti Peterburist pianiino, vana hea Smidt & Wegener, harjutas väike Teesi paberil ema joonistatud klaviatuuril. Kui palju aastaid on sellel pianiinol, mis elanud üle suure sõja ja kolimised, tegelikult, seda ei tea Therese öelda, kuid 83 aastat on muusikariist tundnud tema käsi ja kuulnud helisevat koloratuursopranit.

Kuigi Teesile meeldis juba lapsena laulda ja tantsida ning klaverimäng oli ta sõrmedele nagu loodud, saabus kuulsus siis, kui ema viis ta üheksa-aastase piigana raadiomajja, Felix Moori lastesaadetes laulma ja klaverit mängima. Toonaseid saateid “Bunter Abend” dirigeeris Vladimir Sapožnin. Therese otsib välja ühe oma paljudest haruldustest – O/Ü Raadio Ringhäälingu esimese avaliku lastehommiku kava 24. jaanuarist 1932, kus ta esinejana kirjas. Näitab ka ajakirja Raadio veergudel avaldatud pilti, kus ta lastetunnis klaveril musitseerib. Aasta oli siis 1931.

Aasta hiljem viis teine avalik lastehommik teda kokku toona alles kuulsust koguma hakkava 22aastase Artur Rinnega. Kuulsused on Thereset kogu elu ümbritsenud. Estonia teatri primadonna Milvi Laidiga sai ta tuttavaks Vasalemmas, kus suvitasid nende vanemad. “Mul on Milvi Laidiga 16 aastat vanusevahet, sama suur vanusevahe on mul mu õpilase Margarita

Voitese ja klaveriõpetaja Linda Sauliga,” täheldab Therese. Vasalemma alles hakkas suvituskohana arenema, seltsielu võttis tuure juurde ega möödunud pidu, kus nooruke Therese oma laulu ja klaverimänguga poleks esinenud. Klaverimängu õppis neiu  algul eraõpetajate juures, 17aastaselt astus aga konservatooriumi Artur Lemba klaveriklassi. Neiu klaverimäng oli aga niivõrd hea, et üsna pea hakkas ta õppimise kõrvalt tööle ka kontsertmeistrina viiuli-, klarneti, trompeti- ja kontrabassiklassis.

Lauljateele, mis viis lõpuks noore naise viieks aastaks Estoniasse, juhatas teda konservatooriumi ansambliõpetaja, kuulus dirigent Olav Roots. Therese laulmist ja klaverimängu kuulnud Roots sattus tema andekusest vaimustusse ja viis ta Ringhäälingu estraadiorkestri ette. Oli Saksa okupatsiooni aeg. Therese lauliski peamiselt šlaagreid, nii saksa kui ka prantsuse keeles. Teda saatis orkester, mida juhatasid Leo Tauts ja Vladimir Sapožnin. “Estoonlastega olin ma juba varem tuttav, kuna nad käisid tagalas saksa sõduritele laulmas ja mind võeti ka nendega kaasa,” meenutab Therese.

Võib-olla polekski 23aastane Therese Estonia lavalaudadele pääsenud, aga venelaste sissetulekul pagesid paljud estoonlased läände, nende seas ka toonane lavakuulsus, primadonna Milvi Laid. Laevalt maha jäänud Agu Lüdig jäi Estoniasse operetilavastajaks ning Milvi Laidi asemel astus operetilauljana üles nooruke Therese Masing. 

Esimene operett,  millest algas tema lühike, kuid mahukas lavakarjäär, oli “Silva”. Järgnesid “Montmartre’i kannike”, “Kerjusüliõpilane”, “Kolm musketäri”, “Kõrbelaul”.

“Olin “Silvas” Georg Otsa esimene lavapartner. Mängisime temaga koos ka “Kolmes musketäris”, tema oli d’Artagnan, mina mängisin kardinali armukest ja spiooni, mustlanna Leonat. Kardinali mängis Paul Pinna. Lavatükk nägi ette, et d’Artagnani ja Leona vahel tekib säde. Kuigi Ots oli nägus mees ja naiste lemmik, siis väljaspool lava meie vahel sädet ei tekkinud. Eks ta oli ka kõvasti Asta mõju all,” meenutab Therese oma kuulsaid lavapartnereid. Endel Pärn oli küll andekas ja karismaatiline lavapartner, kuid pidas liiga suurt sinasõprust alkoholiga, mistõttu jäid isegi etendused ära. Kõige põnevam partner oli aga Paul Pinna, kes tekstiga omatahtsi ringi käis. See tähendas lavapartneri jaoks suuremat pingutust, et sõnadele õigesti vastata. Pinna aga nautis noore ja kogenematu näitlejanna segadust. Therese oli “Kolmes musketäris” Pinna viimane partner.

Kes teab, mis oleks Therese Masingust siis saanud, kui tal oleks õnnestunud sõita klaveriõpingutele Viini. Theresel olid isegi kohvrid pakitud, aga kuna tütrest lahutamatu emata oli sõit Viini mõeldamatu, pööras ema otsus jääda oma mehe juurde ka tütre plaanid pea peale. “Ilma emata ma sõita ei tahtnud, pakkisingi kohvrid lahti. Kahetsen seda sammu, sest ehk oleks saanud minust kuulus klaverikunstnik. Nüüd aga teavad vähesed mu nime, seda enam, et võtsin endale mehe perekonnanime,” pajatab Therese.

Kuigi temperamentset ja säravat noort naist ümbritsesid kuulsuse tipul paljud austajad, eitab Therese armulugusid. Kodune kasvatus oli selline, et austaja mesikeelne jutt mõju ei avaldanud. Therese tunnistab, et talle meeldis mehi hullutada, aga kui mees oli põlvili ta ees, siis kaotas ta huvi. “Mul lihtsalt polnud meeste jaoks aega, minu elu koosnes ju muusikast, reisisin ka üsna palju maailmas ringi, kus siis pere jaoks aega oli. Seepärast abiellusin ka üsna hilja, 31aastaselt. Kihlatud olin ma enne meheleminekut küll kaks korda. Esimene oli sakslane, teine närviarst. Kolmandat korda kihlusin Kulno Raidega, kes oli juba abielus olnud ja poja isa. Mu isa oli väga selle abielu vastu,” meenutab Therese.

Primadonna suutis pea segi ajada ka maalikunstnik Johannes Greenbergil. Therese oli siis 26aastane, kunstnikul oli vanust ligi 60. “Tean, et olin tema viimane armastus, aga ega meil suure vanusevahe tõttu poleks abielust midagi välja tulnud. Ma kahetsen aga, et ei lasknud endast aktipilti maalida, nagu Greenberg soovis. Mul oli ilus keha, nii kena oleks seda praegu, vanast peast vaadata,” muheleb Therese. Milliseid pilte Greenberg temast nelja aasta jooksul maalis, seda modell ise ei näinudki, sest kunstnik ei lubanud tal neid vaadata. Enne kui maalikunstnik 1951. aastal vabasurma läks, konfiskeeriti kogu ta vara ja muu hulgas ka Theresest maalitud pildid. Tema maale oli müüdud Pikal tänaval ühes kunstiäris viis rubla tükk. Üks Greenbergi maal, millel on Therese mustlanna Leonana, ripub nüüd Therese kodus seinal, teine kaunistab suurärimees Urmas Sõõrumaa kunstigaleriid.

Therese lavakarjäär lõppes 1948. aastal. Süüdlaseks nõukogude võimu pilkavad sketšid, mida Therese esitas koos Paul Mägiga. Julgustükk lõppes sellega, et mõlemad kutsuti Pagari tänavale ülekuulamisele. “Neli tundi pinniti mind. Küll ma keerutasin ja mängisin naiivitari. Rääkisin, et meie sketšid kiitis heaks isegi Georg Ots, kes oli siis Estonia teatri partorg. Kui ma juba mitmendat korda Georg Otsa nime mainisin, lõi ülekuulaja rusikaga vastu lauda ja käratas: “Jätke ometi Ots rahule!” Ei tea, kas oli Otsa nimest kasu või suutsin ülekuulajat oma lihtsameelsuses veenda, kuid tulema ma sealt pääsesin,” meenutab Therese. Ühtlasi kaotas ta töö Estonias.  Kui siis Feischneri kohvikus tuli kohviku direktor tema juurde palvega, kas ta oleks nõus sedasama šlaagripopurriid seal avalikult esitama, näitas Therese talle trääsa, kuna saatusega mängida ei tasu, ning keeldus pakkumisest. Estonia teatri ukse enda järel kinni pannud, lubas vihane Therese 30 aastat mitte laulda. Tööd aga oli vaja teha ning nii seadis noor naine sammud konservatooriumisse. Ta leidis rakendust Linda Sauli õpilaste klaverisaatjana. Kuna nõukogude võim tema eelmist diplomit ei tunnistanud, aga selleta poleks saanud ta kontsertmeistrina töötada, astus ta teist korda konservatooriumi ja lõpetas 1956. aastal Anna Klasi klaveriklassi. 33 aastat töötas ta kontsertmeistrina, tema õpilased on olnud nii Margarita Voites kui ka Anu Kaal.

Kuid need omaaegsed vanad šlaagrid ja operetiviisid elasid Therese hinges edasi ka siis, kui primadonna kaunid kostüümid olid juba koltunud ning ajalooks pudenenud. Nüüd

laulab ta oma kunagist põhirepertuaari, 30. aastate šlaagreid enda ja kuulajate rõõmuks vanusest hoolimata särava kergusega. Tema meeleolukad kontserdikavad on hinnas tänini ja põhilisteks lavapartneriteks ongi jäänud tema õpilased: Aleksandra Järvi, Toomas Kuter, Jaak Jõekallas. Ja muidugi Ida-Tallinna Keskhaigla gastroenteroloogiaosakonna juhataja, pianist Benno Margus.

Homme õhtul on Therese Masing-Raide jälle tähelepanu keskpunktis. Estonia talveaias tulevad kokku tema austajad, õpilased, sõbrad ja tuttavad. Et imetleda vana daami elujõudu ja sarmi, kuulata tema laulu ja nooruslikku naeru. Sest kuigi aastad on koonud vana daami nahale ämblikuvõrgu, elab tema kehas edasi austatud ja ihaldatud primadonna.