Minu Prantsuse Guajaana – maiuspala looduse- ja matkahuvilistele

"Minu Prantsuse Guajaana. Jaaguari jälgedes" (Petrone kirjastus) on järjekordne teos "Minu-sarjast" ning mõnus vaheldus linnakeskkonnast kõnelevatele üllitistele. Sergei Põlme raamat viib lugejad metsikusse vihmametsa, väikesesse eraldatud kommuuni, kus õlg-õla kõrval elavad sisserännanud suriname suurpere, brasiillanna ja kohalik kanepisõber. Ning juba 13 aastat on sellesse kirjusse seltskonda käinud värve lisamas eestlased, kes on sealkandis hinnatud putukapüüdjad. Ilmselt on see eestlastel kohe veres, sest kes meist ei oleks lapsepõlves püüdnud oma liblikakollektsiooniga alustada!

Õnneks on Sergei Põlme suutnud teha ühtviisi hästi oma tööd, kui panna kirja reisimuljed, mis hiljem kaasakiskuvaks raamatuks talletatud.

Igal juhul muutub iga looduse- ja matkasõber veidi kadedaks, kui loeb kõikvõimalikest liblikatest, putukatest ja mutukatest ning loomadest-roomajatest, kellest varem ehk pole kuulnudki. Sergei üksinda ette võetud matkade kirjeldused vihmametsadesse, kus taapirid teisel pool rohelust tatsumas, kõrged kosed kohisemas ning lõputu rohelus lokkamas, panevad värvikad pildid silme ees jooksma ning internetist selle põneva piirkonna kohta lisa otsima. Tõsi, ka raamatus on selle piirkonna kohta, mille inimasustus on sama hõre nagu Lääne-Saharas, paar lehekülge. Aga teos kirjutab selle nii ahvatlevaks, et lisa otsimine on hädavajalik.

Igaks juhuks peab hoiatama nõrganärvilisi, kes madusid ja ämblikke pelgavad – neid jagub raamatusse ka ohtralt. Kuid küllap tõsiste loodusesõprade seas, kes võiksid seda raamatut küll lugeda, foobikuid eriti pole.

Ainsana puudusena oleks ehk pildimaterjali raamatusse veidi rohkem oodanud. Kuid eks sellistes paikades viibides ongi mälusse talletatud mälestused ehedaimad. Sel korral on need kirja saanud ka sõnana. Ning alati on võimalik ehedama mulje tekitamiseks järelvaadata ETV saate Pealtnägija seda lõiku, kus nii Sergei Põlmest kui putukapüüdmisest lähemat aimu saab.