"Eino Baskinil oli täna viimane vaatus. Läks kenasti."

Kahel pool sarka põlevad kandelaabritel kümme küünalt. Valgetes õites lillemeri katab saali lavaesist.

Saal on rahvast täis. On kolleege-näitlejaid. On tänulikku publikut. On poliitikuid. Nagu näiteks Edgar Savisaar, kes sarga juures, pea langetatud, mõtlikult seisab ja siis käe korraks smokingis lamavale Baskinile toetab. Smoking ja Baskin olid estraadikavades, aga ka muul ajal lahutamatud. Smokingis esines Baskin Leningradi Music Hallis ja teistel Venemaa suurlavadel, aga muidugi ka siin, Estonias, ja kõikjal mujal Eestis. Smokingit kandis Baskin ka hiljem, kui tal oli viimaks ometi oma teater, Vanalinnastuudio. Ning samasse kuube riietus ta ka pärast Vanalinnastuudio lammutamist, kui sündis Vana Baskini Teatri.

Hüvastijätjate kaastundeavaldusi võtavad vastu abikaasa Veera Baskin, poeg Roman Baskin, maestro esimene abikaasa Ita Ever, tütar Katrin Pärn.

Orel vaikib ning lavale astuvad Lembit Saarsalu ja Olav Ehala.

"Igas hetkes peitub head ja halba

sääl kus lõppeb, seal ka algab tee.

Meri kustutab kord jäljed kaldalt

aga hinges püsivad need," nutab Saarsalu saksofon sõnatult.

Lavale astub Eesti Teatriidu esimees Ain Lutsepp, kes meenutab maestro pikka teatritee ajalugu. "On ette heidetud, et estraad on ta ära rikkunud. See ei saa nii olla – ainult halb näitleja võib estraadi ära rikkuda," ütleb Lutsepp.

"Eino Baskini aeg oli kuldaeg meie teatris. Mälestame teda kui ühte andekamat näitlejat ja lavastajat. Tänan Eino!"

Järgmisena astub sarga juurde kultuurimister Urve Tiidus: "Meile kõigile on antud üks elu, see teadmine paraku ei korva seda kaotusevalu, mida Eino Baskini lahkumine tähendab. Kui Eino Baskinilt peaks küsitama, kas ta on elust rõõmu tundnud, siis ma arvan, et ta vastaks: jah. Nagu kindlasti on ta toonud rõõmu sadadele ja tuhandetele teatrisõpradele. Eesti rahval on tegelikult väga vedanud, et ta otsustas ühel hetkel pühendada oma elu teatrile."

Taas nutab Saaralu saksofon viisi, aga sõnadeta:

"Mu kodu ei piira need metsikud mäed,

mis kõrguvad pilvede alla.

Mu kodu ei emba ka müüride käed –

ja tihti ta värav on valla,

ja tihti ta värav on valla,

nii sageli valla on see."

Jaak Allik pöördub lahkunu poole: "Hea Eino, sinu kohta on viimastel päevadel öeldud palju häid sõnu, mis meil ütlemata jäid, kui sa oleksid neid veel kuulda saanud. Me ju teadsime, kuidas sa neid vajasid. Kõigi nende noolte vastu, mida vali saatus sulle paiskas, ei tekkinud sul kunagi küsimust, kas olla või mitte olla.

Eino, sa olid suureks eeskujuks, kuidas jääda iseendaks ka kõige hullemates olukordades, lausa mõeldamatutes situatsioonides, kus tuli võidelda, vastu hakata, endaks jääda ja võita.

Kõnekäänd, et kui uksest välja visatakse, tuleb aknast sisse tulla, kahvatab sinu eluloo puhul. Kõige tugevam ja truum liitlane on selles võitluses olnud rahva, teatripubliku armastas ja austus. Ligi pool sajandit on sinu nimi toonud saalid täis kõikjal üle Eestimaa. Mida kinnitab ka siia kogunenud kurb täismaja."

Saksofon Lembit Saarsalu käes nutab taas. 

Elmo Nüganen ütleb: "Kui ma mõtlen Eino peale, oma vanemate peale, inimeste peale, kes on üle elanud sõja, siis jõuan ma järeldusele, kui palju olen ma teist nõrgem. Käia läbi selline eluslepp, nagu Eino seda tegi, selleks peab olema väga tugevast puust. Mitte kõigile ei ole see jõukohane. Olen mõelnud, mida mina sarnastes situatsioonides oleks teinud. Ma oleks urgu pugenud. Aga mida tegi Eino – luua teater stagnatsioon kõrgajal, see on midagi enneolematut. Ja siis selle teatri, Vanalinnastuudio sulgemine. Siis, kui sul on 75 aastat turjal. Mina oleksin murdunud, ma poleks enam jaksanud. Nüüd tuleb see kõige vapustavam asi. Selle asemel, et nutta, halada, kaevata, loobuda, murduda, tõusis Eino uuesti püsti ja asutas veekord oma uue komöödiateatri. Uskumatu! Nüüd on näha, kui palju olen mina Einost nõrgem. Kõigil meil, noortel, on sinult väga palju õppida."

Viimast korda astub sarga juurde Veera Baskin ja paneb loori abikaasa näole. Siis kõlab kong ning sark saab kaane peale.

Märtsipäike Metsakalmistu mändide all on üllatavalt soe. Kultuuriminister Urve Tiidus tõdes oma hüvastijätukõnes, et kui Eino Baskinilt küsitaks, kas ta on elust rõõmu tundnud, siis ilmselt ta vastaks jah. Ehk tundis Baskin seda rõõmu ka eile kevadisel pärastlõunal, kui ta mulda sängitati ning kui ta taas sai kokku vana hea sõbra Jüri Järvetiga, kes puhkab Eino Baskini paremal käel. Vasakul on maamullas Baskini teine abikaasa Galina.

Pärgadesse mattunud kääpal ütleb Egon Nuter, kes olnud näitleja Vanalinnastuudios, aga teinud kaasa ka paljudes Vana Baskini teatri tükkides: "Eino Baskinil oli täna viimane vaatus. Läks kenasti. Surmal oli temaga palju tegemist, pikalt pusimist."