Baskin ja Järvet jõuavad viimses puhkepaigas taas teineteise juurde (11)

Eino Baskini ärasaatmistseremoonia toimub Estonia kontserdisaalis, kust kõik algas. "See on ju hoone, kus ta end omana tundis, aga kust ta saatuse keerdkäikude tõttu ometi välja visati," räägib tänase matuse üks stsenariste Arne Valmis. Ja meenutab, et inimese lahkumise tõttu jäävad pooleli paljud asjad. Mõned neist jäävad aga eriliselt hinge.

"Kas või seegi, et Eino ei jõudnudki ära oodata oma elutöö preemiat. Ehkki oli elusolevatest üks eakamaid. Eino esitati elutöö preemiale kuuel aastal jutti, selgi aastal õige mitme organisatsiooni poolt. Ent ühelgi aastal ei olnud ta küps, ei olnud veel preemia saamiseks valmis."

Samamoodi oli juhtunud ka Baskini kunagise hea semu Jüri Järvetiga, kes sai samuti elutöö preemia laureaadiks 1996. aastal, kui kunagine kuningas Lear juba aastapäevad maamullas magas. Ühine saatus siingi.

"Eks ma olin nõukogude ühiskonna jaoks amoraalne mees, kelle suhtes oldi kriitilised – läbi kogu mu elu," jõudis Baskin enda kohta öelda veel oma eluajal.

50ndate keskel oli tandem Baskin-Järvet eestlasi kõige rohkem naerutav paar. Sellest ajast on pärit ka Jüri Järveti tõdemus oma kolleegi kohta: Baskin ei valeta iialgi! Ta ainult liialdab.

"Koha Metsakalmistule broneerisin juba varakult"

Suurmeister Baskin kadus meie keskelt poolvaikselt. Kord andis ta endast märku väga valjul häälel ja nõudlikul teemal, siis tuli taas vaikne periood – kui ta jalad tõrkuma hakkasid ja teenekat meest enam kanda ei tahtnud.

Teadupärast olid kõige raskemad ajad selleks ajaks juba möödas. Ülle Kaljuste on arvanud, et kui vanameister 47 päevaks doktor Sullingu masinate alla kadus, ei uskunud ümbruskonnast enam keegi, et ta sealt veel elavana tagasi tuleb. Baskin isegi arvas seda teadvat.

"Ma ei mäleta nendest päevadest enam midagi muud, kui üht lõputult pikka põldu, mida mööda ja mille sees ma lõputult sõitsin. Kuskile kaugele – vahest olid need pilved. Need said otsa alles siis, kui mu unigi lõppes," meenutas lahkunu ühes oma viimati antud intervjuus.

Viimast korda jõudis Baskin lavale 2010. aastal. Sellega sai mööda üks Baskini elu täitnud kirg.

"Polegi muud kui üks väike kalmukivi Metsakalmistul. Koha broneerisin ma juba varakult. Jääb vaid loota, et ehk tuleb mõni sünnipäeval ja poetab ka lillekese. See ju suvel, ilusaimal lilleajal!" on Baskin öelnud.