Meie kohtumine oli määratud kella kümneks hommikul. Nüüd on juba 12.15. Mida värki? Ehk ei olegi ma tal enam meeles? Telefonis oli meil küll nii hea klapp. Ta tundus hoolivat, kui kurtsin talle, et peaaegu uhiuus superluks ökosõbralik pesumasin on otsad andnud. Lohutas ja oli osavõtlik ja lubas täna kell kümme hommikul seda remontima tulla.
Millegipärast on enamus remondimehi täiesti omaette aja-arvamisel, nende jaoks tavaline kell ei kehti. Pärisin kord ühelt torulukksepalt, et milles asi. Tema vastas, et kuna nad ei taha ühtegi klienti kaotada ega kellegile kunagi ära ütelda, siis lubatakse tihtilugu mitmele kundele korraga, et ja-jah, olen täna kindlasti kohal. Siis üritatakse esimene projekt nii kiiresti lõpetada, kui võimalik, et siis suure hilinemisega teise kunde juurde kiirustada.
Enne veel kui pesumasinameest ootama asusin, algas tänane hommik paraja äksjoniga. Meie majake asub nimelt väiksel vaiksel kõrvaltänaval ja tihtilugu ei viitsi prügivedaja siia lihtsalt oma krusaga sisse keerata. Esmaspäev on nimelt prügipäev ja veeretame juba igal pühapäeva õhtul normide kohase prügitünni tänava veerele, täpselt nõuete kohaselt poolenisti murukamaral, et liiklust ei takistaks, poolenisti asfaldil, et prügiveok ilusasti oma automaatkäpaga ligi pääseks. Tavaliselt pole meist keegi esmaspäeva hommikuti kodus, nii on õhtul koju saabudes tihti nördimus suur, kui keegi seda tühjendanud pole. Ometi maksame selle teenuse eest automaatselt iga kuu.
Täna siis juhtusin õues askeldama, kui kuulsin prügiauto tuttavat müra peateel. Läksin igaks juhuks kaema, et kas keerab meie tänavaotsale ka. Ei keeranud, kuigi viipasin juhile käega, et kamoon! Ootasin siis pisut, et ehk ikka pöörab otsa ringi. Ei pööranud. No siis lõi minus jälle vene veri välja ja läksin tuppa, haarasin autovõtmed ja juhiload ja hüppasin autosse. Kihutasin prügiautole järgi, mis oli juba mitme kvartali kaugusele jõudnud ja sõitsin selle kõrvale tuutudades, et juht oma akna alla keriks ja ma oma arvamuse talle edastada saaksin. Ei mõjunud. Prügiauto törtsudas aga edasi järgmise maja juurde edasi. No mis mul siis muud üle jäi, kui talle põigiti ette tõmmata ja ta peatuma sundida. Tulin autost välja ning selgitasin itaalia immigrandist prügionule olukorra tõsidust. Viisakalt, muuseas. Tänasin teda mind kuulda võtmast ja sõitsin koju tagasi. Mõne minuti pärast oli prügiauto meie tänavas ja tühjendas konteineri.
Ma loodan, et järgmisel nädalal prügikastist hobusepead ei leia nagu ´´Godfather´´ filmis. Teatavasti on kogu New Yorgi ja New Jersey prügimajandus just itaalia maffia käes nagu Sopranode teleseriaalgi seda kujutas. Teatasin kõhklusest ka heale sõbrale, kes rahustas, et ära muretse, vaene prügionu arvas kindlasti minu välimuse ja aktsendi järgi, et olen venelane. Ja vene maffiat ei taha siin isegi itaallased puutuda. Taaskord aitähh, vana-vanaema Elizaveta Golubtsova, bravuurikate geenide eest!
Nimelt sattusin netti sirvides artiklile "Kuidas ma mehi taga ajan", autoriks keegi Õhtuleht. Ega ma mujale vaadanudki kui kommentaariumisse. Seal üks küsib, et kes see jutuvestja ka ise on. Lugesin artikli seejärel uuesti läbi ja kuna humoorikas stiil ning mõned märksõnad mu oletust kinnitasid, olin valmis juba aitama. Ent hetk enne enteri vajutamist viskasin pilgu artikli kohal olevale peenele kirjale - blogi: Ave Ameerikas. Tohohh, kuidas ma seda varem ei märganud?
.
Blogiteemat ennast ma suurt ei kommenteeri, kui et vaid niipalju, et pesumasinat omal käel remontida on raskem kui laualampi. Peale selle sain lisateavet, et USA-s on prügivedu tasuta?