Leelo Tungal: vanemad, ärge kaitske oma lapsi õpetamise eest! (10)

Te olete geniaalne riimidetektiiv.

Missugune organisatsioon on välja lobisenud, et ma kuulun detektiivide hulka?

Ma ei saa seda kahjuks avaldada. Aga teeme väikese jälituse – mina ütlen luuletuse esimese, teie teise rea: Leelo Tungal sai Wiedemanni auhinna.

Rõõmsaks see tegi tema vau-rinna.

(Proual kulub riimimiseks kaheksa sekundit)

Proovime teist pidi kah: Wiedemanni auhinna sai Leelo Tungal.

Kelle elu pole olnud üldse kui mungal.

(See tuli nüüd sekundiga, nagu oleks kodus valmis tehtud.)

Üldse kui mungal? Kunagi te mainisite, et kõik teie romaanid on perebüroos kirjas.

Nii see on. Aga nad jäävad juba nii kaugele seljataha, et ma tunnen praegu rõõmu teiste romaanidest. Neid peabki kõrvalt jälgima, sest romaanid, mis kuskil naistekates välja hõigatakse – need pole ikka õiged romaanid. Hale hakkab kohe inimestest, keda jälitatakse: et kellega ja kus.

Privaatsust peaks kah ikka olema. Muidu mõnedki asjad ja tunded, mis tegelikult ei ole pinnapealsed, tunduvad pinnapealsetena – kui neid kajastatakse laialt ja nad ei jää ühe või teise turuproua suhu, vaid on mustvalgelt kirjas. See mulle väga ei meeldi.

Teie enda lapsepõlv on varsti ekraanil kirjas. Teie raamatust "Seltsimees laps" sünnib film.

Jah… Ma ei ole ebausklik, 13. reedet ma ei karda ja mustad kassid on armsad, aga selline ebausk on mul küll olemas, et mulle ei meeldi enne kisa teha, kui muna on munetud. Seda enam, et selle filmimuna puhul pole minu osa sugugi kõige suurem.

Te olete lihtsalt peaosalise prototüüp?

Jah! No Moonika Siimets tuli uudisega, et ta juba on kavandanud "Seltsimees lapse" esimese osa järgi stsenaariumi… Kogu see filmimaailm on minu jaoks võõras. Ma imetlen seda, aga ma ise ilmselt ei oskaks seal midagi teha.

Mis mulle väga meeldib, on see, et Moonika on praegu väikese beebiga kodus ja elab ehk hoopis sisse minu ema rolli selles filmis: et tunda ära, mida tähendab laps ja lähedus oma lapsega ning mida tähendab pealesunnitud füüsiline kaugus oma lapsest. Tegelikult ma jäin nüüdki väga rahule selle tundetooniga, mis sellest stsenaariumist välja paistis. See tundetoon oli väga peenelt tabatud.

Peaosatäitja on välja valitud? Teid on viieaastase teiega tutvustatud?

Ei! Ja ega selle osatäitja valimine kerge ole, aga filmis tehakse imesid.

Naised on üldiselt detailide kallal norijad ja minagi vaidlen mõne stsenaariumidetaili puhul vastu ja ma loodan, et me jõuame mingile kompromissile.

Loomulikult peab filmilaps olema üldistus, ta ei saa olla kindel persoon, vähemalt selle tüki puhul küll mitte; aga ajastu hõngu annavad edasi ikkagi detailid.

No näiteks kirjutas üks mu kolleeg 1960. aastate Tartust ja kirjeldas, kuidas restoranis Volga söödi homaare ja kalamarja – see detail kohe häiris! Ilmselt läks autor vaatama praeguse restorani menüüd. Nõukogude ajal me ei teadnudki, mis asi on homaar. Stipipäeval sai ikka Volgas käidud, aga siis olid peenemad road karbonaad ja böfstrooganov, guljašš ka, ning tarretis vahukoorega.

(Proua Tungal tellib endale Pegasuses roa boeuf ? la tartar ja tema silmad lähevad toorest hakkliha toore munaga nähes kilama nagu libahundil.)

Kui väike detail teisest maailmast on vale, võib ta rikkuda pildi umbes nii, nagu rikub pildi vana Moskvitš või uus Subaru mõisahoone plaanis Mahtra sõjast rääkivas filmis. See annab kohe teise kõla. Aga mulle tundub, et Siimets on tundlik inimene ning teeb sellest "Seltsimees lapsest" hea filmi.

Tuleme Wiedemanni juurde tagasi. Tema oli polüglott. Mitmest keelest teie tõlgite?

Oi, vene ja soome keelest ikka nagu vabamalt, inglise, saksa ja itaalia keelest ka natuke – aga ikka rohkem sõnastiku abil.

Muide, ega me ju tea, mis keelt uus Eesti Wiedemann praegu võib rääkida, sest vana Wiedemanni pere oli ju tegelikult saksa-rootsi päritolu. See on põnev teema: mis ajal ta leidis, et eesti keel on nii huvitav, et seda uurida.

Kuidas luulet, mille töövahendiks on kujund, üldse tõlgitakse?

(Leelo Tungalgi on tõlkinud gruusia ja armeenia keelest, mida ta suhtlustasandil ei valda.)

Tegelikult on tõlkimine üldse võimatu, iga õnnestunud tõlge on erand. Aga ikkagi on väga põnev tõlkida. Ma nüüd viimasel ajal olen ainult laule ja muusikale tõlkinud. Marina

Tsvetajeva tõlkimine oli muidugi omamoodi periood – tema võtsin ma kõigepealt käsile tudengiajal, kui paelus ainuüksi Tsvetajeva eluloo teatav müstilisus ja märtrisaatus.

Uuesti võtsin ma ta luule ette 40aastasena ja siis oli see juba hoopis teine asi. Ning kui ma nüüd aus olen, siis praegu teeks veel nii mõndagi ümber. Tal on ikka niivõrd tihe ja mitmekihiline mõte, kusjuures väga oluline on see, et tema luule kõlaks – tema luule rütm on meeletult tähtis. Tal on mõned luuletused, kus on rütmiviga sees – sa mõtled, miks, aga siis tuleb välja, et seal on tohutu tundepööre. Ta mõte on voolanud mõne instinktiivse katkestusega kaasa ja siis sa pead tõlkijana sedasama tegema omas keeles…

Ja mõnel korral, kus ma tundsin, et olen saanud sama öeldud, oli ikka meeletult võidukas tunne. Geeniuse tunne.

Ikkagi on luuletamine ja luule tõlkimine detektiivi töö.

Võib-olla selles mõttes küll, et detektiivil peab olema õnne ja vaistu ja ta peab tundma salakirju; ta peab oskama triikida piimakirja ja dešifreerida.

Täpne peab ta kah olema, ja just laulude tõlkimine paneb nõudma rütmitäpsust. Muidu sa lihtsalt ei saa tõlgitud.

Te laulate tööd tehes oma laulutõlked läbi?

Ümisen ikka, jah, kus ma muidu saan!

Las ma pakun: te olete vahva sopran.

Ma ei tea, mu hääl ei käi enam ühegi rühma alla. Aga lapsena olen ma isegi rajooni ülevaatusel esinenud ja ükskord esikohagi saanud. Viimasel ajal ei ole ma enam laulnud, ma arvan, et kui ma olen sopran, siis METSA-; või METSAalt.

Aga, jah, meisterlik tõlge ikka eeldab seda, et peetakse kinni rütmist ja riimist ja kujundist.

Muide, mul oli ülikooli ajal mitu praktikakooli: üks Elvas, Tartu 8. ja Tallinna 42. keskkool, ehk siis praegune Kadrioru Saksa Gümnaasium.

Kõigis olid väga head lapsed, mul on alati vedanud lastega, no Tartu 8. koolist siiamaani lävime Regina Lukiga, kes siis oli abiturient ja mina olin noor tudeng; Jaak Uudmäe oli samas klassis. Hästi toredad, sisukad lapsed olid.

Ja Tallinnas 42. keskkoolis oli mul kah 11. klass, seal õppis siis pisike valge peaga poiss Linnar Priimägi, kes istus esimeses pingis…

…ja tema klassivend on minu praegune hea kolleeg Urmas Vahe.

Urmas oli kah, jah, sealsamas, Urmas oli niisugune tõsine, rahulik poiss. Muide, see on minu kool kah – ma läksin maakoolist 42. keskkooli üheksandasse.

Aga siis ühel päeval Linnar küsis, et kas ta võib tuua mulle klade oma luuletustega. Ma ütlesin, et väga tore, too aga. Klade oli väga ilus, peale olid pandud niisugused roosidega abstrükid, väga kenad. Mõtlesin, et eks sealt tuleb midagi kena: kallid-villapallid – nagu lapsed sel ajal luuletasid…

…klass oli 11.?

Jah! Ja kui ma siis kodus klade lahti lõin, oli… vist esimene oli Baudelaire’i "Raipe" tõlge, edasi tuli tõlkeid Goethest, Tjuttševist ja kellest kõigist veel.

Linnar oli juba toona väga süvitsi ja laiuti luulega tegelev poiss. Oli ehmatav küll, et niisugune pisike paksude prillidega poiss Baudelaire’i tõlgib.

Te olete olnud kauaaegne õpetaja. Kas vanasti ei olnud indigolapsi ja autiste? Või neid ei pandud tähele või neist ei räägitud? Või nad on ikka moodsal ajal avastatud?

Mu isa rääkis seda, et kui vanasti inimesi surma puhul kirikus maha hüüti ja polnud täpselt teada, millesse inimene suri – et kas oli tiisikus või jooksva –, siis öeldi: suri umbes haigusesse. Ma arvan, et sama asi oli ka teiste klassifikatsioonidega: paljude asjade kohta öeldi, et oli umbes häda.

Mul oli klassides küll paar sellist õpilast, keda praegu kutsutaks indigolasteks, aga kellest sai asja, sest nad toona ei teadnud, et nad on indigolapsed. Neid ikkagi talitseti.

Praegu tundub mulle, et kui liiga paju õigustatakse käitumishälbeid, mis teisi inimesi häirivad – ma saan aru, kui on lihtsalt lapse temperament väga suur… – aga kui neid väga õigustatakse sellega, et sa oledki väga eriline, et sa oledki sündinud… ma ei tea, missuguselt planeedilt – siis see teeb lapsele väga palju kahju. Ta harjub sellega ära, et ta ongi imetletav. Ja kui ta siis äkki papa-mamma silma alt ära läheb ja märkab, et ta on harilik inimene – vaat siis tuleb kohutav depressioon.

Teadmine, et ta on harilik inimene, on tema jaoks kohutav obadus. See on talle löök, mitte rõõm teadmisest: mina olen ka inimene, samasugune nagu Marie Curie või Pavarotti! Et me kõik kuulume ühte inimliiki – oma väikeste annete ja kiiksudega. Mulle paistab, et just seda talitsemistja vaoshoidmist on laste kasvatamises küll vaja.

Meil siiski – siin ma kiidaksin konservatiivsust ja vanamoodsust – ei ole sellist olukorda nagu Malmös, kus pandi hiljuti kool kinni ainult selle tõttu, et lastest ei saadud enam jagu, nad läksid füüsiliselt ohtlikuks kätte. Ja see polnud esimene taoline juhtum Rootsis.

Kui kord on korra juba käest lastud, ongi seda väga raske taastada.

Laste õiguste eestikeelsele deklaratsioonile väikesi luuletusi juurde tehes märkasin ma, et imelik: õigused on, aga kohustusi ei ole. Kuidas siis niimoodi? Laps on ikkagi elusolend, kellel on kohustused. Kui me kasvatame kapsast või kaalikat, siis tal tõepoolest pole muud kohustust, kui kasvada kapsaks või kaalikaks. Inimese kasvatamisel on aga ikkagi oluline inimlikkus. Ma oletan küll, et meie teatav konservatiivsus on tegelikult hea.

Piirid päästavad last! Laps kompab ju neid, laps proovib järele, mida ta võib teha, ja kui piire pole paika pandud, siis on see lapsele lõpuks isegi igav.

Väike üle piiri hüppamine toob ju elevust, aga üleüldine lodevus pole üldse hea.

Päev koidab ja ka Eestis kaebab 11aastane laps oma vanemad kohtusse, sest talle pole ostetud normaalseks arenguks möödapääsmatut iPadi viimast mudelit.

Just nimelt!

Mingis vanuses on lastel niikuinii selline mässuaeg, et pole vahet, kui akadeemiline pere teda toetab. Aga kui enne seda on vanemad juba vangi pandud ja laps lastekodusse saadetud, on olukord õrnem.

Tõepoolest: nii palju asju hakkab meil minema ainult paberile. Peaasi et paberil on korras! Mul on natuke kahju praegustest õpetajatest, sest nad peavad niivõrd palju tegema paberitööd ja ma kohe imestan, et paljud neist leivad ikka aega ka lastega tegelemiseks. Ma näen ju kasvõi oma Hea Lapse ajakirja puhul, kuidas õpetajad töötavad – ükski klass ei hakka oma initsiatiivil saatma ajakirjale 20 hästi vahvat majaplaani või juttu oma vanaisa kunagistest mänguasjadest. See käib ikka õpetaja eestvedamisel. Paljud meie õpetajad vääriksid ikka väga kiitasaamist.

Ei ole olnud aega, millal inimesed kirjutaks nii palju kui nüüd, samas räägitakse, et inimesed ei saa enam kujundlikust keelest aru.

Nõukogude ajal oli poliitiliselt ebakorrektne anekdoot sellest, kuidas tšuktšile pakuti raamatut müüa ja tšuktš ütles, et pole vaja – tšuktšid on kõik kirjanikud, mitte lugejad.

Ma räägin teile kohe teise anekdoodi vastu. 1960ndatel said Rootsi lapsed koolis ülesande: talumees läks turule ja müüs 20 krooni eest kotitäie kartuleid. Kartulite omahind sellest oli 4/5. Kui suur oli talumehe kasum? Nüüd saavad Rootsi lapsed koolis ülesande: talumees läks turule ja müüs 20 krooni eest kotitäie kartuleid. Jooni ülesandes alla koht, kus esineb sõna "kartul" ja vestle sellest pinginaabriga.

Väga hea! Jooni sõna "kartul" lainelise joonega alla! See on väga realistlik pilt.

Kust see tuleb? Miks see tuleb? Millega see lõpeb?

Jäävad väga üksikud ülesannete koostajad, kes juhivad meid kõiki… Ei, tegelikult ei saa niimoodi lihtsustada ja nii hull see asi ei ole ka. Meil on väga palju tarku lapsi, kes loevad väga palju.

Aga kas kujundliku keele mõistmine on siis kaduv nähtus?

Kujundid on muutunud. Kui praegu ärkaks Kristjan Jaak Peterson üles ja oleks sama tark kui ta oli oma rootsi, ladina ja heebrea keele vallas – ta ei saaks meie jutust arugi. Ta võib-olla tunneks oma hea keelevaistuga ära, et me räägime mingit soome-ugri keelt, aga mis keel see on!

Keel ja kujundid muutuvad kogu aeg ja žargoon muutub – kui mõni täiskasvanu tahab vahel mängida, et on moodsas žargoonis kodus, siis ta tegelikult kasutab juba vanu sõnu.

Mul ei ole midagi selle vastu, et niisugused kujundid ja kooližargoon on olemas, aga ma tahaksin siiski, et räägitaks ja vallataks seejuures ka korralikku nüüdisaegset eesti keelt.

Muide, väga palju on lasteaialapsi, kes pärast mudilaskirjanduse maailma läbimist lähevad kohe edasi entsüklopeediate või teaduskirjanduse suunas.

Romaani lugemise periood jääb vahele?

Just! Päris palju on selliseid.

Samas – ma sattusin kunagi kokku ühe hollandi raamatukaupmehega ja ma küsisin, et kas on hakatud raamatuid vähem ostma. Ta vastas, et ärge ennustage siin midagi: juba minu vanaisa oli raamatukaupmees ja kui tulid esimesed kinod, siis soovitati tal oma koli kokku panna, sest kes see enam raamatut loeb – nüüd käivad kõik kinos.

Ning ikkagi pärandas vanaisa selle äri isale, kellele öeldi, et seoses raadio ja televisiooni tulemisega on sinul nüüd hambad. Aga ei juhtunud midagi: raamatud olid, on ja jäävad.

Leelo Tungal ütleb

poliitkorrektsusest

"Igati poliitkorrektne jõulupuu oleks üks teivas, millel on kõik teravused ja eripärad küljest ära võetud."

luulest

"Jaan Kross ütles, et riimiline luule on sõitmine jõetsi ja vabavärss on sõitmine avamerel. Hea vabavärss on pingega ja rütmistatud."

tõlkimisest

"Ma tõlgin Vanemuisele muusikali "Mamma Mia" ja seal on laul "Honey, Honey", mille puhul agentuur soovib, et ka eesti variandis kasutataks ingliskeelset sõna.

Minu jaoks on täiesti absurd laulda eesti keeles: "Hani, hani!"

"Minu valge hani" on minu meelest väga hea ungari laul ja juba olemas. Ja siis ma hakkasin vaatama sünonüümisõnastikku ning avastasin, et heldeke, kui vähe on eesti keeles sünonüüme "kallikesele" ja "kullakesele" ning kui palju on sünonüüme sõnadele "vastik", "kole", "paks", "hirmus".

laste kasvatamisest

Väikesed lapsed lasevad sul näiteks pesu pesta või süüa teha – nad on seal juures küll, aga ega nad tüli tee. Kuid kui sa hakkad kirjutama või ajama muid omi asju, näeb laps kohe, et su mõte ei ole tema juures.

See on ikka päris hirmus, kui ema või isa vaatavad lapsele otsa, aga tegelikult ei näe, mida laps teeb. See võib olla nende jaoks ikka päris ehmatav.