Alen Veziko: mu fagotiõpetajal pidid olema raudsed närvid (2)

"Sattusin fagotiõpilaseks, sest sel ajal ei õpetatud Elleris saksofoni, mida ma kooliorkestris juba mängisin ja soovisin õppida. Nii soovitati mul asuda õppima instrumenti, mida ma polnud kunagi isegi mitte näinud.

Tulemuseks oli lõputu hulk tunde puhumist ja arusaamatuid lugusid orkestris. Ma usun, et minu pedagoogil pidid olema raudsed närvid, sest pill pole just kergete killast ja ma polnud ka kõige usinam õpilane, pigem vastupidi," tunnistab Alen.

"Meie tunnid olid üsna meeleolukad ja kuna Kulvo mõistis ilmselt pärast kolmandat nädalat, et minust ei saa kunagi fagotimängijat, ei tundnud ma erilist survestamist, mida pedagoogide puhul enamasti kohtab.

Olulisim asi, mis ma nende tundide jooksul õppisin, oli tulemusele orienteeritud tegutsemine ja mõtlemine. Ta ütles alati, et pole tähtis, kuidas sa seisad või istud, mis sul seljas on või mis on su jala number – oluline on see, kuidas sa mängid. Pole tähtis, kuidas sa selle saavutad, peamine on tulemus. Ma käitun praegugi selle reegli järgi, kui ma midagi teen või õpin," kinnitab laulja.

Teiseks suureks õpetajaks peab ta oma ema Luulet, kes on ooperikoori laulja.

"Ta andis Elleri koolis hääleseadetunde. Emaga koos töötamine on muidugi veidi kummaline, aga pean tunnistama, et meie tunnid olid väga professionaalsed ja sisutihedad," räägib Alen.

"Kuna ma olin juba otsustanud, et minust peab saama muusik ja laulja, tegime koos palju suunitletud tööd. Tihti oli nii, et kirjutasin õhtul mõne uue loo ja hommikul võtsime asja tunnis ette. Kõige naljakam oli see osa, kui ma mõtlesin endale ise hääleharjutusi välja, et mõnd loos olevat rasket kohta omandada."