KOLM AASTAT KOOS, KOLM REISI: Liivika ja Aare ühiseks hobiks on reisimine. Selleks, et Tenerifel, Soomes või Egiptuses käia, piirasid nad kõvasti oma igapäevaseid kulutusi.Foto: ALDO LUUD
Inimesed
14. märts 2015, 07:00

Lõvirünnakus käe kaotanud Liivika: mu sõnavarasse ei kuulu väljend "ma ei saa" (34)

Liivika Rebane ohkab, et oma saatuse lugu ta päris otsast peale enam ei räägiks: kuidas 35 aastat tagasi lõvi temalt, loomaaias praktikal olnud esimese kursuse bioloogiatudengilt, käe otsast hammustas. "See oli minu saatus," hindab Liivika nüüd. "Ülikool sai lõpetatud ja hiljem töötasin kümme aastat loomaaias."

Tookordne arstide otsus amputeerida lõvirünnaku üle elanud 18aastase Liivika Rebase parem käsi, oli naise hinnangul ainuvõimalik otsus, et ta üldse ellu jääks.

Praegu 54aastase Liivika sõnul pole käeprotees takistanud teda olla armastatud, saada kahe väga toreda poja emaks, rajada oma kodu ja tegelda hobidega: suusatamise, kalapüügi ja kõhutantsuga.

Kõhutantsu koha pealt pillab Liivika siiski: "Ajapuudusel on see viimasel ajal ära jäänud." Kalapüüdmisest rääkides ta aga süttib: "Kalal käin Jämejala poistega Karula järve ääres. Seni suurim saak on priske linask, kaalult natuke alla kilo."

"Püüdsin kogu aeg olla normaalne inimene."

Tõsi, mitte kogu aeg pole Liivika elu nii pilvitu olnud. "Nõukogude Eestis elasid ju vaid terved ja õnnelikud kommunismiehitajad. Ma tundsin ennast ühe käega nii süüdi!" meenutab ta.

"Sügaval Vene ajal meil ju polnud puudega inimesi. Selles mõttes olin ma täiesti üksi."

Liivika on kindel, et praegusel tolerantsemal ja sõbralikumal ajal oleks tal märksa kergem oma õnnetusest üle olla kui toona, 35 aastat tagasi. "Ma ei üritaks praegu iga hinna eest käe puudumist varjata, aga siis ma püüdsin kogu aeg olla normaalne inimene."

Liivika teab nüüd: "Me olemegi kõik sellised, nagu me oleme, on siis meile antud midagi rohkem või vähem. Alles nüüd saan ma aru, kui palju asju maailmas lihtsalt juhtub ja keegi ei pea ennast seeläbi süüdi tundma. Asjad juhtuvadki. See oli minu saatus."

"Armastusega on kõik korras"

Liivika ei pea ennast erivajadusega inimeseks. Ta töötab praegu seitsmendat aastat Jämejala psühhoneuroloogiahaiglas tegevusjuhendajana ja tema vajadused ning soovid on täpselt samasugused nagu igal teisel inimesel, kaasa arvatud see, et saada oma töö eest väärilist tasu.

Armastusega, ütleb Liivika, on tema elus nüüd kõik korras.

"On ju nii?! Kuule, sina, armastus!" hõikab Liivika (kass Jussi silitades) mehele teise tuppa.

Raske liikumispuudega Aarega sai Liivika tuttvaks interneti teel rohkem kui kolm aastat tagasi. "Pigem tundis Aare mind ära, sest mina poleks naljalt enam kedagi oma ellu võtnud. Aare tuli aga minu ellu ja jäigi. Ja siis ma õppisin teda armastama." Liivi silmad säravad ja hääl lööb nurru. Õhus on tunda mõnusaid sädemeid.

Ta teab, et üha raskem on pikalt üksindusega harjunul üldse kellegagi kohtuda: "Vanus pole oluline, sest 50+ inimesed kardavad samamoodi nagu 20+ inimesed kedagi oma ellu lubada. See kartus ei ole vanuses kinni. On hirm pettuda – kui juba kord on haiget saadud."

Liivika arvab, et asjad loksuvad siis paika, kui inimene midagi endas lahti laseb. Naerdes samas, et ega temalgi tekkinud kohe sellist tunnet, et nendest paarist kirjast ja telefonikõnest võib midagi suurt ja ilusat tekkida.

"Aare lihtsalt ütles, et ta nüüd tuleb siia, minu juurde elama. Ütlesin, et okei, vaatame paar kuud – mõlemal meil on raske puue, küllap on teineteise olemasoluga raske harjuda."

Paarist kuust on praeguseks saanud kolm ja pool aastat. Liivika tunnistab, et ta poleks uskunud, et midagi niisugust saab üldse olemas olla – kui see asi poleks tema endaga juhtunud.

"Inimestega suheldes ja nende eluprobleeme kuulates ma näen, et püütakse olla liiga hea, kardetakse konflikte. Aga konflikt on see, mis edasi viib. Ka meil on Aarega erimeelsusi olnud, kuid oleme sellest kiirelt üle saanud, oleme rääkinud, pole neid endasse kogunud. Tavaliselt lõpeb olukord naljaga," teab Liivika nüüd, et mida rutem pingeolukorrale reageerida, seda kergem on asju lahendada.

"Ma elan nagu kuninga kass!"

Aare seisab ühel hetkel Liivika kõrval ja muheleb.

Kes peres otsustab, mida õhtuks süüa ja kelle käes on telekapult?

"Telekapult on minu käes, sest Aare on kõigega nõus. Oled sa, Aare, kõigega nõus?" sädistab Liivika. Vastuseks tuleb Aarelt rõõmus: "Olen küll!"

"Ma elan nagu kuninga kass!" naerab Liivika ja see on sulaselge muusika mehe kõrvadele. Kuninga kass võib näiteks paluda mehel mulgi kapsaid teha – ja siis on need järgmisel päeval töölt koju tulles naisukest ootamas.

"Või kui ma ­Aaret palun, et tee mulle aeda kasvuhoone, siis on see mõne nädala pärast olemas. Kui ise ei saa hakkama, siis tellib."

Mees ja naine naeravad eestlaste tõsimeelsust arvestades palju. Neli kahel on kadedusttekitavalt hea koos olla.

"Jah, meil on päris lõbus, absoluutselt! Ma ei ole kunagi varem naernud nii palju kui Aarega koos," tunnistab Liivika ja kohendab vasaku käega parema käe proteesi otsa jaki taskusse.

"Me kumbki pole pidanud koos elades millestki loobuma. Minu eelmine elu on möödunud sebimises, aga nüüd, kui Aare on mu ellu tulnud, ma lihtsalt naudin kahekesi olemist. Teineteiseta enam ei saa ega taha."

Liivika: tahtsin ennast telesarjas proovile panna

Reedest startinud telesari "Piire ületades" seab üheksale oma füüsilisest puudest üle olevale rõõmsameelsele inimesele suure väljakutse: teha kogenud matkajuhi Mart Reimanni juhtimisel läbi ränkraske rännak ühest Eesti otsast teise.

15 päeva kestval teekonnal tuleb matkalistel silmitsi seista kõige sellega, mida pakub kevadine Eesti: läbimatuks peetavad sood, ürgsed metsad, püstloodis kaljuseinad, kärestikulised jõed ja kaelamurdvad ürgorud.

Kõiki osavõtjaid kannustab aga soov teha läbi midagi, mis tundub võimatu.

"Vaid sekundi murdosa kulus otsustamiseks, kas Kanal 2 ettepanek osaleda saatesarjas "Piire ületades" võtta vastu või ei," meenutab üks retkelisi Liivika Rebane.

"Hirmud? Neid eriti polnud. Tahtsin ennast proovile panna: kas käeprotees saab seljakoti puhul takistuseks või mitte? Minu järgmiseks unistuseks on minna, seljakott seljas, Hispaaniat vallutama. Nüüd tean, et saan ka seal hakkama.

Mind ei häiri enam pisiasjad ja minu sõnavarasse ei kuulu enam väljendid "ma ei saa" ja "see pole võimalik"."

Tõdedes samas sarja võtete kohta: "Mõte, mille ma matka ajal päris mitu korda peast läbi lasin, oli küll see: kui Aare vaid kodus teaks, mida ma ühe käe ja valutama kippuvate põlvedega tegema pean, viiks ta mind päevapealt koju."