Grete Lõbu tegi emakeelepäeva etteütluses neli viga (8)

Ehkki Lõbu ei saatnud oma tööd ametlikule võistlusele, on ta ennast juba aastaid emakeelepäeva etteütlusel proovile pannud. Tulemus sel aastal: kolm või neli viga. Olenevalt sellest, kas korduv eksimus läheb arvesse või mitte.

""Emakeelepäevaeelsel" kirjutasin sidekriipsuga, mitte kokku," toob ta välja esimese eksimuse.

"Dolce’de" ja "forte’de" kirjutas ta ilma ülakomata, kokku. Ja viimane näpukas apteeker Melchioriga – saatejuht kirjutas nimeks lihtsalt "Melhior".

"Ma olen tema lugusid lugenud küll, aga etteütlusel tundus see nimi nii elementaarne ja ma ei pööranud sellele tähelepanu," nendib Lõbu.

Kirjutamise eest seinast seina hinded

Oli veelgi kohti, mis nõudsid pikemat mõtisklemist ja juurdlemist.

Näiteks: kas "aeg-ajalt" käib kriipsuga või mitte, kas "nohus olevaid" käib lahku või kokku? Kirjutasin need õigesti, parandasin valeks ja siis tagasi õigeks. Õnnega pooleks panin täppi," muigab Lõbu.

See-eest oskas ta kohe käänata uudissõna "nuhvel" ja teadis isegi tähendust: nutitelefoni ja tahvelarvuti kokkupanekust sündinud riistapuu.

"Ma usun, et neile, kes viimase sõnavõistluse tulemusi jälgisid, ei olnud see probleemiks," ütleb Lõbu.

Oma kooliaja suhet eesti keelega nimetab telenägu lähedaseks, aga kaugeltki mitte perfektseks. Pigem hindele neli kui viis. Lõbu ütleb, oli tema hinnetearsenal juba maast madalast ääretult mitmekesine.

"Küsimus oli selles, kas teema pakkus pinget või mitte nii väga. Kui midagi väga meeldis, siis olid head hinded ka kergemad tulema." Nii ka eesti keelega.

"Kui ikka tähelepanelikult reegleid selgeks ei teinud, siis oli asi täiuslikkusest kaugel," tõdeb Lõbu.

"Ma ei ole mitte kunagi koolis priimus olnud, ei keeltes ega reaalainetes. Neljade pärast väga pingutama ei pidanud, aga viite nimel tuli tööd teha. Alati ei leidnud ma enda seest seda motivatsiooni. Gümnaasiumi lõputunnistusele jäid viied siiski neljadega võrreldes uhkesse ülekaalu," kinnitab ta.

Kuidas suhtub Lõbu noorte väidetavalt aina lohakamasse keelekasutusse?

"Minu ümbruskonna lapsed ja noored räägivad küll üsna korrektselt," ei näe ta suurt probleemi. "Aga mulle meeldib korrektne keelekasutus ja oma lastelt nõuan seda ka. Samas, kui üksteisega internetis suheldakse, siis ei tüki ma väga õpetama ja komakohti taga ajama," räägib kahe tütre ema.

"Lapsed peavad lihtsalt mõistma, millal, kellega ja kuidas rääkida. Peab teadma, kuidas on õige, ja seejärel võib sõnad ja grammatika laiali lammutada, sellega mängida ja oma suva järgi taas kokku panna – kui sellised keelemängud lastele rõõmu pakuvad, siis on see ainult tervitatav. Ehk siis – akadeemiline teadmine peab olema, aga keelel peab laskma ka areneda ja uueneda," leiab Lõbu.

Etteütluse tekst

Täna, emakeelepäevaeelsel reedel, kui muusika-aasta kevadiste dolce’de ja forte’de valjus on MP3-mängijas maha keeratud, kontsentreerun raadiodiktori kristalsele häälele. Võib vaid küsida, kas aasta artistide ja parimate uustulijate hulgas on ka uusi Mozarteid ja Pärte.

«Ah, tahaks juba kuulata Tšaikovski esimest klaverikontserti b-moll,» õhkaks apteeker Melchiorgi, võttes vastu nohus olevaid e-residente.

Mis seal ikka, käin hommikuti duši all, võtan aeg-ajalt nuhvli, oma nutika abimehe, ja kasutan sellegagi töötades kogu aeg kauneimat eesti keelt.

Vikerraadiole laekus 4225 etteütlust. Kõige kiiremini ja korrektsemalt kirjutas etteütluse Hardi Haljas.