Blogid

Kuidas püüti kunstnikke ühte koondada 

Tõnis Erilaid, 14. märts 2015, 07:00
Tõnis Erilaid. Foto: KALEV LILLEORG
«Kirglised naised mu elu kõik tuksi on keeranud nad,» kõneleb laulurida ja samavõrra kirgliselt keerati esimeses vabariigis tuksi püüded kunstnikke ühe lipu alla koondada. Üleskutse kunstnike ja kunstisõprade ühinemiseks tegi Ants Laikmaa küll juba 1903. aastal, kuid see ei kandnud kultuuriajalooliselt kuigi küpseid vilju.

Vara oli. Tegelikke kunstnikke võis Eestis iseseisvumise alulgi olla vaid mõnikümmend ja tartlaste Pallas oli tegelikult ainus, kes õpetas ja kunstielu edendas professionaalsel tasemel. Pealinn tahtis muidugi ohje enda kätte ja asutati Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühing, mille põhikiri täna 1922. aastal registreeriti.

Tartu ei tulnud kaasa. Pallase nimekad kunstnikud jäid sisevastuoludes keskühingust eemale. Selle juhiks valitud Paul Sepp lõi varsti oma Eesti Kunstnikkude Liidu, modernistlikumad kunstnikud Eesti Kunstnikkude Rühma.

Suur kiskumine algas Kultuurkapitali raha pärast. Aastakümme hiljem loodud Kujutavate Kunstnike Kutseühing – teatri- ja tarbekunstnikke kaasa lugedes oli kunstiinimesi juba 300 ringis – ei suutnud loojaid ühendada, nagu ka teised tekkivad ja kaduvad väiksemad rühmitused.

Jüri Hain on hiljem öelnud, et esimese vabariigi ajal oli kunstielu korrastamispüüdes värvikaid karaktereid ja lõõmavaid kirgi nii hulgi, et võiks lausa jõgiromaani kirjutada.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee