Mihkel Mutt: "Istun kirjutuslaua taha mõnikord juba kell kuus hommikul." (14)

Mitmekülgne kirjamees Mihkel Mutt võtab tänasel emakeelepäeval vastu Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna esseistikas mullu ilmunud raamatu "Õhtumaa Eesti I. Kultuuripublitsistikat ja kirjandusartikleid" eest.

Praegu keskendubki Mutt, kes on tuntud ka uuendusliku prosaistina, esseedele.

"Romaan pakub kõige suuremaid võimalusi eneseteostuseks, aga kehv on see, et mind huvitavad ideed ja ideeromaani saab kirjutada üksnes inimeste kohta, kel on ideid, mis tähendab umbes 0,3 protsenti inimkonnast. Kardan, et lugejaid pole palju rohkem.

Teiseks: kui autor tahab oma ideed võimalikult selgelt esitada, peab ta karakteriteloogika ja teose orgaanika ohvriks tooma. Inimesed ei räägi kunagi elus nii pikalt ja selgelt, nagu autor neile suhu paneb. Inimesed tegutsevad, tunnevad jne. Ehk on ausam ja lihtsam need mõtted niisama ära kirjutada, nagu ma oma viimases kogumikus ka teen?" arutleb Mutt.

Kas olete pigem lõokese või öökulli tüüpi kirjutaja?

Ma ei teagi, mis lind, lõoke või kana, igal juhul varajane. Kuna ma ei keera põhimõtteliselt kella edasi – see on mu protest ühiskonna lolluse vastu –, siis istun kirjutuslaua taha mõnikord juba kell kuus hommikul. Hommikul on meel rõõmus, sest kõik paistab alles võimalik, tunnen end ilmselt nagu rahvad nende ärkamisaegadel.

Olete pea alati teinud ka nii-öelda päevatööd, 18 viimast aastat peatoimetaja ametis – esmalt Sirp, nüüd Looming. Mismoodi te oma tegemiste vahel päevi jagate?

Need ametid on jätnud ikka suhteliselt palju vabadust ega ole loometegevust häirinud. Liiati olen keskpäevaks, kui peab askeldama hakkama, oma kirjatöö juba lõpetanud.

On teil ette tulnud sääraseid kirjutamistuhinaid, et unustate magada ja süüa?

Ma ei unusta end õieti kunagi. Ainult puud on mõnikord ahju all tuhaks põlenud. Tühja kõhuga ei suuda ma absoluutselt kirjutada.

Üldse, kõik välised takistused peavad olema kõrvaldatud ja keha vajadused rahuldatud, siis saab vaim vehelda. Külmas ja näljas saab ehk kirjutada luulet, aga mitte süvenenult lugeda ja pikka proosat kirjutada.

Kui kaua te suudate järjest keskendunult kirjatöö taga istuda ja kas hüppate mitme kirjutise vahel edasi-tagasi?

Olen end treeninud enam-vähem regulaarselt kirjutama igal hommikul poolteist kuni kaks tundi. Rohkem ma järjest ei suuda, viskab ära.

Aga see aeg läheb täie ette, isegi siis, kui palju ridu ei lisandu. Kui käsil on suurem teos, siis kirjutan ka õhtupoolikul sama kaua. Vahel harva ka kolm korda päevas.

Ma kirjutan alati mitut asja korraga, millest üks on põhiline. Puhkan ühest tööst teise kaudu. Loen alati vähemalt kolme raamatut vaheldumisi ja teen mitut kirjatööd. Üks asi ajab mul juhtme kokku.

Kas kirjutate eranditult töölaua taga või suudate end kirjutamislainele viia ka näiteks kohvikumelus või rongiga sõites?

Kirjutamisel on laias laastus ikka kaks etappi: kui tulevad mõtted ja kui need teoks tehakse. Mõtteid on suuri, näiteks aimdus, mida tuleb õigupoolest kirjutada, ja väiksemaid, kuidas üht või teist asja kitsamalt realiseerida.

Huvitav, kirjutuslaua taga tulevad eeskätt väiksemad mõtted, aga suured tabavad mind mujal. Vanasti tulid parimad tihti niinimetatud avalikus üksinduses, kui istud omaette keset suminat nagu tormi südames. Aga kirja panna saan seda kõike ainult oma laua taga.

Mul on neid kaks, talvine laud Tallinna kodus ja suvine Haapsalu kodus. Talvine on eriti võimas, peaaegu sajand vana, tammepuust ja võtab toast kolmandiku. Selle ääres on töötanud niihästi mu vanaisa kui ka isa ja seal istudes tunnen end nagu lendaval vaibal läbi aja.

Kuidas teete ülestähendusi, kui inspiratsioonivälgatus tabab hetkel, kui arvutit käepärast ei ole?

Telefoni ostes vaatan alati, kas tal on diktofon. Vanasti kirjutasin mõtteid paberile. See võis avalikus kohas ebamugavust põhjustada, sest mõni pidas vist nuhiks. Aga tänapäeval räägivad kõik igal pool ja ma võin ka teha näo, et vestlen kolleegiga, samas kui salvestan ise keerukat intriigi.

Üldiselt kirjutan siiski oma välgatused otse kompuutrisse, sest mujal võivad nad igavesse vaikellu vajuda – ma lihtsalt ei oska neid enam otsida, sest nad ei torka silma. Paberkoopia torkab enam: mis praht see siin vedeleb? Eelviimasest "Head read" festivalist jäi pihku märkmik ja see sai peagi täis kirjutatud.

Kõva koopia on üle kõige, aga päris sellele ma siiski tagasi ei lähe, sest kõiksugu sedelid on natuke kohmakad ja neid tuleb süstematiseerida. Nii et kasutan kombineeritult uusi ja vanu võimalusi.

Kas te olite kirjutusmasina ajastul agar trükkija või kirjutasite käsitsi? Kuivõrd lihtsalt te arvutiga sõbraks saite?

Et mu käekiri oli väga halb, siis hakkasin üheksandas klassis isa trükimasinal pimesüsteemi harjutama. Pärast oli mul veel elektrooniline kirjutusmasin, nii-öelda kustutava lindi ja umbes kümnetähelise mäluga. Arvutit kasutades sain kohe aru, et see on spetsiaalselt minu jaoks konstrueeritud.

Ma teen alati palju ümber – võiks öelda, et mõtlen paberil – ja masinal on kergem parandada. Vanasti kulus mul palju paberit. Üldiselt on inimvõimed IT tagajärjel atrofeerunud. Keegi ei suuda enam peast arvutada ega kolme lausetki valmis mõelda. Kuidas oli küll vanasti võimalik, et kirjutati tindi ja sulega pakse raamatuid?!

Kas panete kõik mõtted kohe kirja ja korrastate hiljem kirjapandut või mõtlete iga sõna juba kirjutamishetkel hoolega läbi, et pärast poleks tarvis ümber teha?

Ma ei "tulista" hästi. Sellepärast ei istunud mulle ka töö päevalehes (Mihkel Mutt töötas 90ndate algul lühikest aega Hommikulehes – K.A). Pole vist kunagi midagi avaldanud säärasena, nagu see mulle esimesel hetkel pähe tuli. Välja arvatud raamatute pealkirjad ja lõpud – neist mul kõik tavaliselt algabki. Ei, panen kirja ja lasen rahumeeli seista. Võtan välja, nokitsen ja panen tagasi. Kuni ükskord tuleb tõsiselt pihta hakata.

Olete kirjutanud esseid ja artikleid, romaane, jutustusi, memuaare, lastejutte, reisikirju, näidendeid, stsenaariume. Kas teil on olnud omamoodi hasart nii palju žanre ära proovida?

Olen kirjutanud kõike peale luule ja eepose, ega näe neil vahet. Minu jaoks "kõik on üks ja seesama", nagu oli mu esimese, 1986. aasta artiklikogu pealkiri. Kõik on sõnalise kuju andmine millelegi. Kas lehekülg romaani või lehekülg kolumni – mul on isegi kiirus või aeglus sama.

See mitmekesisus on kujunenud loomulikku teed pidi. Peaaegu kõik, kel on lapsed, on teatud perioodil ka lastejutte kirjutanud. Kes on reisinud, on enamasti ka midagi paberile pannud. Teatavas vanuses tahab inimene mälestusi jäädvustada jne.

Mida aeg edasi, seda vähem huvitab mind kunst traditsioonilises tähenduses.

Ma tahan selgust saada, mis on inimese elu, kuidas maailm toimib. Muidugi ka seda, mis saab Eestist. Selle selguse saamiseks pole mulle žanr tähtis. Ma ei ole endale pannud kohustust olla nii-öelda puhas kirjanik. Kiiremat rahuldust pakub mulle endale essee- või kolumnivorm.

Samas on asju, mis lähevad lugejale rohkem hinge, kui need esitada mõne konkreetse saatuse kujul, mis ajastu tendentse eriliselt väljendavad. Sellepärast ma kirjutasingi möödunud poole sajandi saatuselood romaaniks "Kooparahvas läheb ajalukku" ja selle eellooks "Pingviin ja raisakass".

Eestiga on mul eraldi võetuna nüüd ühel pool. Praegu tegelen esseistikaga. Kunagi järgnevad ka saatuselood Eestist Euroopas ja Õhtumaast maailma taustal.

Viimasel ajal olete kirjutanud kuue raamatu jagu mälestusi, kuid olete selgete prototüüpidena iseennast (Fabiani tegelaskujuna) ja ümberkaudseid (näiteks Lennart Meri "Rahvusvahelises mehes") põiminud ka oma varasematesse romaanidesse ja jutustustesse.

Ma olen aja kirjanik, kroonik. Mind huvitab kaasaeg kui etapp mineviku ja tuleviku vahel. Mälestused mälestusteks, aga uskuge, 95 protsenti kirjanikest töötab samamoodi. Ainult me ei tea nende prototüüpe, kas siis selle tõttu, et nad ei kuulu avalike tegelaste hulka või on nad meist ajaliselt kaugel.

Aga piisab, kui lugeda kas või 19. sajandi kirjanike elu- ja loomelugusid, et veenduda, kuidas nende kaasaegsed nende teoste prototüübid kohe ära tundsid. Muide, puhtalt maha ei kirjuta keegi. Ikka kombineeritakse. Vahel, et jälgi segada. Enamasti, et tihendada.

Kuidas te kirjutamise vahepeal puhkate ja mõtteid värskendate? Kas ideed annavad puhkehetkedel üldse asu?

Kõige magusam tunne on see, kui üks suur töö on lõpusirgele jõudnud, jäänud on enam-vähem tehnilisse konditsiooni viimine, ja sa tead juba peaaegu täpselt, millest järgmine suur töö räägib. Sa ei pea veel sellega heitlema, võid sellest unistada ja seda mõttes hellitada. Seda aega ma armastan venitada.

Kuigi mul puudub on/off-nupp, siis ega ma kogu aeg ühe tambiga pane, unerežiim on vahel ikka peal. Puhkan näiteks aias tööd tehes, sest mulle meeldib näha asju kasvamas ja üldse muutumises.

Meeldib linnades ringi jalutada ja kiigata inimeste tegemisi. Eriti aga meeldib autoga kuhugi kaugemale sõita, siis jalgratas tagant välja võtta ja mööda kõrvalteid vändata. Näen, missugune on Eesti tegelikult. Ääremaad on minu suur armastus!