Raamat

"Jumalik puudutus" viib armastusromaanid uuele tasemele 

Silja Paavle, 12. märts 2015 23:53
Elisabeth Gilberti romaan "Jumalik puudutus" (Kirjastus Varrak)Foto: ALDO LUUD
Elisabeth Gilberti raamat "Jumalik puudutus" toob lugejateni armastusest ja põnevusest tulvil võluva ja detailiderohke pildi 18.-19. sajandist ehk ajast, mil maailmas ja looduses oli väga palju avastada.

Elisabeth Gilbert on kirjanik, kes on eestlastele tuntud ennekõike raamatuga "Söö, palveta, armasta". Kirjastuse Varrak otsus eestlaste lugemislauale tuua ka sama autori järjekordne teos on kiitust väärt, sest just see raamat annab armastusromaanidele uue ja nauditava taseme, põimides ühte üksikute inimeste lood, ajaloo, teaduse ja ühiskonna arengu.

Samal teemal

Õigupoolest haaran Gilberti teose kätte üsna skeptiliselt. Kuid asjata: raamat on nii köitev, et seda ei saa käest panna enne viimast punkti. Tegu on äärmiselt haarava romantiliste sugemetega romaaniga 19. sajandi alguse botaanikust Almast, keda tõmbab kaks vastandlikku poolt – teadus ja usk.

Alma Whittaker sünnib uue sajandi alguses, aastal 1800. Tema isa Henry on jultunud ja karismaatiline taimetundja, kes on ajanud kokku tohutu varanduse hoolimata tagasihoidlikust algusest, mil ta näppas Sir Joseph Banksi Kew' botaanikaaiast taimi ning seilas laevapoisina maailma meredel. Alma hollandlasest range ema teadmised botaanikast ei jää alla ühelegi mehele.

Just tänu oma juurtele ning vanemate uskumusele, et pole olemas teemat, mis oleks lapse juuresolekul arutamiseks liiga tõsine, keeruline või häiriv, leiab iseseisev ja teadmisjanuline Alma oma koha taimede ja teaduse maailmas. Oma koha leiab ta ka siis, kui pind on jalge alt libisemas, sest kogu kodukoha floora ja fauna on justkui avastatud. Siis avastab Alma samblad. Maailma, mis on tema maailmaga kogu aeg kokku põimitud, kuid ometi vaikselt peidus püsinud. Igaühe maailmas on peidus lõputuid võimalusi, kui neid märgata osata.

Sammalde uurimine viib Alma aga sügavamale evolutsiooni saladuste juurde, kuniks ilmub mees, keda ta pea poole saja aasta vanusena armastama hakkab, teda hoopis teise suunda tõmbab.

Igal juhul on „Jumalik puudutus" suur romaan suurest sajandist. Raamatus tegutsevad erakordsed inimesed – misjonärid, orjusevastased, seiklejad, astronoomid, laevakaptenid, geeniused ja hullumeelsed – ning nende kõigi kohal kõrgumas Alma Whittaker. Kirjanduslikud tegelased on raamatus segunenud päriselu faktidega, näiteks kapten Cooki kolmanda ekspositsiooni ning Darwini evolutsiooniteooria sõnastamisega.

Raamatut läbib suhtlemise olulisuse teema. Inimsuhteidki on selles kirjeldatud geniaalselt taimede maailma appi võttes. "Kas teate, kuidas suuremad ja silmapaistvamad taimed võivad vahel tunduda tuimad ja ilmetud lollpead?" küsib Alma sammaldest rääkides. Naiselik tundlikkus saadab Almat vaatamata elus kogetud raskustele ning kahtlusi täis eneseotsinguile igas küsimuses.

Kahtlemata on tegu viimasel ajal ilmunud lummavaima eestikeelse romaaniga, millesse jagub nii armastust kui põnevust. Kahtlemata on tegu lummava kummardusega kõigile naisteadlastele maailmas.

Ja igaks juhuks olgu märgitud, et raamatu paksusest ei tohi lasta end heidutada, sest igav ei hakka raamatu ühelgi leheküljel, teose iga rida on lugemist väärt. Viimase punktini.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee