"Meelejahutaja" trupp oli hullvõimas! (10)

Tallinnas võeti maailma katvat leina pisut lihtsamalt. Kohe korraldati Eesti Raadio juurde huumoritoimetus ja üsna pea sai selle ainuvõimalikuks juhiks just Leningradist koju pääsenud Eino Baskin.

"Baskini side Eesti Raadioga algas tegelikult juba varem," meenutab Toivo Tootsen. "Kohe,kui ta Draamastuudio lõpetas ja näitlejana esimesi küpsuse märke ilmutas, tõmmati ta raadiosse. Aluse selleks andis hilisem huumoritoimetuse esimene juht Juhan Saar, kellega Baskin kahasse õige mitu "proovisaadet" tegi ja mis kõik positiivsele skaalale kanti. Samal ajal sattus tärkava huumori suurkuju kõrvale ka Jüri Järvet seenior ja kahekesi moodustasid nad Filharmoonia tulnukatest hiilgava paari!"

Kui Tootseni eelkäijast Juhan Saarest oli äkki saanud huumoritoimetusest RAMETOks (raadio meelelahutussaadete toimetus) ristitud üksuse juhataja ja Eino Baskin töötas Eesti ülemuste silmade alt ära koristatuna Leningradi Music Hallis, sai Baskinist äkitselt Eesti kultuurisaadik Neevalinnas. 

Eino oli ainuvõimalik lavastaja 

"Saar tegi Einost ja Music Hallis töötavast Ülle Ullast kogu Eestit raputanud saate," mäletab Tootsen. "Ootamatult sai sellest raadiosaatest ka sild, mis aitas Eino Eestisse tagasi tulla ja oli talle ka omamoodi amnestia. Loomulikult said sel moel ka tema sidemed Eesti Raadioga uut väetist. Nii jõudsime veel enne, kui lülitati sisse esimest korda "Meelejahutaja" nupp, teha veel mitu "Õhtut kahele" ja vana raadiomaja kohvikus mitu hiigelpikka ja lustlikku intervjuud. Ning kui Priit Aimlal, Peeter Heinal ja minul tuli mõte sisustada iga pühapäeva hommik sellise mammuthuumorisaatega, polnud enam takistust, mis seda mõtet oleks kinni pidanud. Ning kui Peetril sähvatas veel läbi pea kõike ja mitte midagi ütlev pealkiri "Meelejahutaja", oligi hiljem kultussaateks saanud asi vähemalt mõtetes olemas," meenutab Tootsen. Priit Aimla kiitsukestele õlgadele jäid tekstid, Eino oli aga ainuvõimalik lavastaja ja trupi kooshoidja.

"Eino Baskin panigi kokku hullvõimsa, Eesti tingimustes absoluutselt parima trupi. Seal oli Einari Koppel, Ita Ever, Jaanus Orgulas, mõni üliraskekahur ei tule hetkega meeldegi – kogu näitlejate koorekiht igal juhul," räägib Tootsen. Selline koostöö oli kasulik kaheti. "Baskin oli ülimalt rahul sellega, mis paisati eetrisse, näitlejad aga parimatel hetkede mitmesaja

tuhandese auditooriumiga raadiote taga. Sest seda rohkem said nad ka kutseid lõikus-, süldi- ja nääripidudele."

Ka Priit Aimla tegi üleloomulikku tööd, kirjutas ise, ent tagataskus olid tal ka meeletud trumbid. "Võin ilma mingi piinlikkuseta öelda, et RAMETOs esinesid oma tekstidega absoluutselt Nõukogude Liidu parimad humoristid – sellisel tasemel olid Priidu tutvused," meenutab Tootsen aegu, kui inimesed ootasid raadiote taga pühapäeva keskpäeval papagoikraaksatuste ja veepahinaga "Meelejahutaja" signatuuri nagu kunstisaali külastava töörahva esindaja sõõmukest värskendavat mineraalvett "Meeste häda" või see "Häädemeeste" püstijalabaaris.

Jõudis teha kõik, mis plaanis

"Mäletamist mööda pidas Eino väga ilusasti vastu oma seitse aastat. Siis tüdines ta silma järgi ise ära," räägib Tootsen. "Ent mind ei jäta tänaselgi kurval päeval maha tunne, et ta jõudis teha koguni kõik, mis tal plaanis oli. Selle kõige all mõtlen ma oma teatrit, mis oli ta suurim unistus. Tegelikult oli see teater tal olemas juba "Meelejahutaja" trupiga. See pidigi nii olema. Sest oma olemuselt oli Eino ju: a) ülihea huumoritunnetusega inimene, b) ta oli ka läbinisti teatriinimene, c) ta on oma teatri hüvanguks ja nimel teinud kõik, mis siin riigis teha annab. Igal juhul jäi ta raadiole truuks esimesest hetkest, kui ta üle selle maja läve asus. Sest oma häälega varjas ta nüansse, mida ei peida ühegi teksti taha. Õnnetuseks saab sellest kõigest kirjutada ainult minevikus."