Kas naised ei oska, ei viitsi või ei julge? (50)

Viimase viie aastaga on palgalõhe Eestis veel ligi kümnendiku võrra kasvanud. Samal ajal, kui Eesti lööb maailma statistikas laineid naiste palava armastusega ülikoolihariduse vastu, teenivad naised Eestis ligi kolmandiku meestest vähem.

Noortel ja ka pensionieelikutel on lõhe väiksem, maksimumi saavutab see just parimas tööeas ehk 35–50-aastaste hulgas. Umbes selline on trend kõigis Euroopa maades. Vaid Belgias ja Hispaanias, vähemal määral Soomes muutub naiste ja meeste palgalõhe eriti suureks just üle 55-aastaste seas. See ilmselt näitab, et naised tõmbuvad selles vanuses suure koormusega ja vastutusrikastelt tööpostidelt tagasi ning otsivad endale midagi lihtsamat. Mehed aga, kes kord on "töörattasse” sisenenud, jätkavad vanusest hoolimata samas tempos.

Bulgaarias ja Sloveenias on olukord teine: pensionipõlves tööd rabavate naiste töötasu jõuab meeste omast isegi ette. Prantsusmaal, Hollandis ja Sloveenias teenivad aga just noored naised meestest keskmiselt enam. 

Harjumuste jõud 

Euroopas keskmiselt teenivad naised meestest kuuendiku võrra vähem. Selgitusi on sellele mitu. On tüüpiline, et natuke segab naistel suure koormuse, vastutuse ja palgaga töökohti pidamast laste kasvatamine. Seepärast ongi maailmas ja eriti Euroopas püütud juba aastaid ellu rakendada töö- ja pereelu ühitamise meetmeid, et vabastada naisi suuremaks tööpanuseks ja, teistpidi, meelitada mehi kodusemate toimetuste juurde, säästes neid nii ennast lõhki töötamast.

Teine põhjus on see, et ajalooliselt on välja kujunenud n-ö naiste alad ja meeste alad, kus tööd tasustatakse erinevalt. Nii ka Eestis näiteks saab enamasti mehine autolukksepp oma töötunni eest märksa paremat palka kui enamasti naiselik õpetaja või meditsiiniõde. Kuna kõik on sellega harjunud, siis see muudkui jätkub. Masinate hooldajad on ühiskonnas kõrgemalt väärtustatud kui inimeste hooldajad, kuigi pole ühtki tõsiselt võetavat põhjendust, miks inimeste hooldamine peaks vähem võid ja vorsti söögilauale tooma.

Ja kolmas põhjus on see, et kui juba millegagi ollakse harjunud, siis see hakkab vormima hoiakuid, mis on peidus inimeste sees. Eesti statistikaameti hiljutistel andmetel olid Eesti naised valmis uue töökoha vastu võtma juhul, kui selle brutokuupalk on keskmiselt 729 eurot, samas aga mehed pidasid uut töökohta vastuvõetavaks alates 914 euro suurusest palgast. Ka siin ulatub ootuste lõhe üle 20 protsendi. Kui nüüd oskuslik tööandja veel pisut ka naiste suunal takka pitsitab, jõuamegi Eurostatis näidatud kolmandiku suuruse reaalpalkade erinevuseni välja. 

Brüssel näitab teed 

Samast Eurostati uuringust selgub seegi, et Euroopa riikides on vaid kolmandik tippjuhte naised. Samal ajal töötab vaid kolmandik mehi reaametnike, kontoritöötajatena või teenindajatena. Huvitav on uurida Eesti palgalõhet ärisektorite lõikes (vt tabelit). Finants- ja kindlustussektoris on hõivatute hulgas suur naiste osakaal, kuid ka palgalõhe ulatub seal kosmilise 45 protsendini. Kui minna panka või kindlustusbüroosse, vaatavad seal vastu kaunid ja professionaalsed naised, kes saavad Eesti keskmisega võrreldes kopsakat palka, kuid kes ometi teenivad iga töötunniga vaid kraadike üle poole sellest, mis jookseb palgapäeval kõrgemate korruste kaugemates kabinettides toimetavate meeskolleegide taskusse.

Ent kõik pole siiski kadunud. Palgalõhe teema on jätkuvalt päevakajaline ja seda, et asi liigub, tõendab fakt, et üle kogu Euroopa on meeste ja naiste töötasu erinevus väikseim just avalikus sektoris. Paljudes riikides on avaliku sektori palgapoliitika jaoks välja töötatud reeglid, millega hoitakse võrdseid võimalusi luubi all. Euroopa südames Belgias näiteks on avalikus teenistuses rakendatud naiste keskmine palk meeste omast kolm protsenti suurem. Seega võib öelda, et euroametnike seas on palgalõhe lausa negatiivne. Ehk siis positiivne just naiste kasuks. 

Palgalõhe Eesti erasektoris  

Rahandus ja kindlustus 45%

Infotehnoloogia 32%

Kinnisvara 23%

Ehitus 19%

Keskkonnamajandus 9% 

Allikas: Eurostat (2013. aasta andmed)