Kord olin külas ühel inimesel. kes näitas oma mõned aastad tagasi surnud naisest tehtud viimaseid pilte. Pilte oli igasuguseid kuni viimaste hetkedeni. Mõned pildid tundusid ebasündsad, kuid ma ei öelnud seda vanainimesele. Nüüd, matnud järjest kaks väga kallist inimest, tuli välja,et ka mina pildistasin neid viimse hetkeni. Nii tahtsin ikka tabada seda, kus nad kogu oma surmaviletsuses veel mu juures olid. Ja siis neid enam polnud... Kui ma näeksin facebookis sellist hüvastijätu selfiet, mõistaksin ma selle inimese tundeid. Ka mina olen pildistatud oma ema kirstu kõrval ja õe surnukirstu kõrval. Need polnud küll selfied, aga vahet ju pole.
sama loomulik kui elu. Aasia maades võetakse üldse elu lõppemist kui üleminekut järgmisse astmesse või kuidas ta õigem ütelda oleks. Mis seal siis imelikku, et pildistas. Polnud fotograafi võtta. Aga tänapäeval on sama loomulik teha matusepilte, kes tahavad. Tihti on matused ja pulmad ainsad kohad, kus suguvõsa suuremas osas kohal on. Ja hiljem on see perekonaajalugu. Selfisid on aga kõik kohad täis. Mu jaoks oli presidendi laulupeo selfi palju imelikum, kui lapseke tahtis lille üle anda, aga president oli enese eksponeerimisega ametis
ma saan aru, et kui ma matsin ema ja minust tehti kirstu juures pilti, oli see sobiv. lisaks pidi neid matusepilte fotona jagama kõigile soovijatele. kui ma aga oleks teinud ise endast pildi ema avatud kirtstu juures, siis on see sobimatu. kas pole veider? sama selle pildiga siis. kui seda oleks teinud fotograaf, oleks ok? aga ise tehes pole ok?
No oma asi, ütleks ma. 19. sajandil oli lausa kombeks pilte teha nii, et kadunuke sätiti suisa toolile istuma, või upitati püsti, nagu oleks elus ja tehti siis koos temaga perepilte
mul on terved albumid sugulaste matuste fotdest ja kohustuslik osa oli lahkunuga koos perepilte teha. Nüüd jäetakse fotograafid kutsumata, kes tahab pilte teeb ise oma digipilte.
Olen paljudes albumites näinud pilte, kus on suguvõsa poseerimas surnukirstu kõrval kabelis, kirikus või surnuaial. Kindlasti kuulus kommete hulka kirstu avamine. Lahkunuga sai hüvasti jätta kodus, tööl ja kabelis. Haualgi enne kirstu mulda sängitamist tehti kirst lahti, et kõik soovjad saaksid oma fotosessiooni surnuga teha. Huvitav kas nüüd hakkab see komme kaduma? Tuntud ja kuulsate inimeste surma korral pannakse ka tänapäeval koolnu kuhugi saali näitamiseks välja ja rahvas käib selfisid tegemas kirstu kõrval. Teisipäeval pidavat Estonias selfisid teha saama. Heino on surnud.
Mina olen sattunud facebuukis mingite aasia nurga päritolu inimeste kontodele ja imestusega avastanud, et neil tundub täiesti normaalne olevat end surnud vanaemaga pildistada ja vaatamiseks üles riputada.
KOMMENTAARID (17)