Lauri Leesi: "Kõige paremini tunnen end siis, kui kell heliseb ja tund hakkab peale." (3)

"Õpetajad jagunevadki kaheks. Ühed on need, kelle tunnis pole mingisugust probleemi – õpilane ei tule selle pealegi, et hakata lobisema või mobiiltelefoniga mängima: saatma kallimale või sõbrale sõnumit. Ja siis on teised õpetajad, kelle tunnis juhtub niimoodi pidevalt," teab oma kogemuse põhjal Lauri Leesi. Teisipäeval 70aastaseks saanud pedagoog, Prantsuse Lütseumi juht ja frankofiil.

"Aga muidugi on need esimesed vana kooli õpetajad, kes on oma ametisse sündinud," kirjeldab Lauri Leesi häid pedagooge.

"Nad ei hakanud õpetajaks parema võimaluse puudumisel – kui vabariik tekkis, lahkusid paljud ju koolist ja hakkasid pangatelleriks. Eriti võõrkeeleõpetajad. Head õpetajad pole reetnud oma eriala!"

Kuidas teie ära tunnete, et vot! see on nüüd just nimelt hea õpetaja?

Näkku vaadates aru ei saa, selleks tuleb puud soola koos ära süüa. Esialgu võtame inimese tööle aastase lepinguga, selle ajaga tekib selge pilt: kas õpetaja on selline, keda ma nimetan vankrivedajaks.

Kui meie õpilane eksib koolimajja jaanipäeva paiku või augustis, siis ta märkab, et koolimajas olevad õpetajad – kuigi tunnid ei käi – on ühed ja samad. Aga on olemas ka selliseid, kes tulevad ainult aktuseks. Kui tulevad. Või alles siis, kui on esimene tund. Need on nõndanimetatud tunniandjad õpetajad.

On neid, kellele saab usaldada klassi. Ja neid, kes ei vea seda koormat välja. Tekib ju küsimus, mis on tähtsam: kas õpetada ära prantsuse keele subjunktiiv või kasvatada aus ja lojaalne Eesti kodanik. Mõlemad on olulised, aga see viimane ikkagi rohkem. Ja klassijuhataja on see, kes garanteerib tulemuse.