Tõnis Erilaid. Foto: KALEV LILLEORG
Blogid
11. märts 2015, 07:00

Kuidas fašism äärtpidi Eestisse jõudis (5)

1938. aasta märtsis ei pääse ­Eduard Laaman oma päevikumärkmeis mööda Vittorio Foschinist. Itaalia noor ajakirjanik oli oma kodumaal tuntud kui terava sulega fašismi eestvõitleja.

Tuli Baltikumi algul Corriere della Sera korrespondendina, hiljem juhtis uudisteagentuuri Stefani bürood Riias. Laaman märgib: «Väga aktiivne. End. Kindralstaabi ülema poeg, (krahv) Ciano (Itaalia välisminister) sinasõber, käib It(aalia) saatkondades kui peremees.»

Vaba Maa oli varem märkinud, et alla kolmekümneaastase Foschini abikaasa on Itaalia iluuisutamismeister. Foschini pahandas kõigepealt Laamani, öeldes talle: «Imestan, kuidas teie intelligentsuse juures teie fašismi vajadust teil ei näe. Teie valitsejad vanad, kel midagi uut pole öelda. P(ätsi) kõnet, et ta on sunnitud võimu hoidma, poleks Mussolini iial pidanud... Rahvas desorienteeritud, valimised pole vabad – kuhu nii lähete?»

Hiljem kirjutab Laaman, kuidas Foschini tahtis Helsingis põhjamaade fašistide kongressi kokku kutsuda, ja tema ettepanekust asutada Tallinnas Comitate della Activita Universale di Roma, ehk siis fašismi propageerimiskeskuse osakond, seda käidi isegi Pätsile tutvustamas.

«Kas väga peale käib?» küsinud Päts ja loonud Juhan Vilmsi eestvedamisel korporatiivse «uue demokraatia» tarvis Ühiskonna Organisatsiooni Uurimise Koondise. Laaman astus selle liikmeks.