ÕHTULEHE VIDEO JA FOTOD: saa tuttavaks uue saate "Piire ületades" osalistega (14)

Siin on vaprate osalejate lühitutvustused:

Madis Mark (21)

IT-kolledzis õppiv Madis on ratastoolis olnud 12 aastat. Ta on pärit Rakverest ja oli lapsena harilik väikelinna poiss, kellele meeldis teha tavalisi poiste asju. Iseloomult elava, julge ja rõõmsameelse Madise elu muutus täielikult päeval, kui ta pidi alustama kolmandat klassi. Aktuse järel ehitusplatsile mängima suundudes jäi ta liikuma hakanud ehituspaneeli alla ja sai tõsise seljakahjustuse. Arstide esimene sõnum perele oli väga karm – Madis jääb eluksajaks lamama! Tegelikkus oli mõnevõrra parem, kolmanda veerandi alguses veeres Madis ratastooliga kooli tagasi. Järgnevatel aastatel sulgus poiss endasse, kuid leidis end tänu eneseabiõpikutele uuesti. Enesekindlust lisasid Tallinna õppimaminek, üksinda ühiselamus hakkamasaamine, kuulumine üliõpilasesindusse ja autojuhilubade tegemine. Õppimise kõrvalt teeb Madis niipalju sporti kui jõuab ja hoiab oma osaliselt halvatud keha niipalju vormis kui võimalik. Igapäevase trenni tulemusel suudab ta teha ka mõned sammud, mis muudavad toimetuleku oluliselt paremaks. Madis unistab sellest, et ühel päeval saab ta uuesti käia.

Julia Kabanova (31)

Julia on pime ja kasutab liikumisel 5-aastase juhtkoera Mona abi. Juba sünnitusmajas diagnoositi Julial silmahaigus glaukoom. Teise eluaastani nägi ta hästi, kuid edasi nägemine halvenes, kuni Julia nägi ühe silmaga ainult kahe meetri kaugusele ja suutis eraldada vaid suuri asju. Nüüd näeb Julia vaid kontrastseid värve ja saab näiteks aru, millises ruumi suunas asub aken. Pimedusele vaatamata on Julia elanud rõõmsameelset ja täisväärtuslikku elu - lapsena sõitis rattaga ja ronis puude otsa, teismelisena käis pidudel tantsimas ja leidis omale mehe, kellega on tänaseks õnnelikus abielus. Peres kasvab kaks last, kellest noorem on 2-aastane. Lapsepuhkuse järel võtab Julia elult mis võtta annab: ta töötab massöörina, teeb Põhja-Eesti Pimedate Ühingus rehabilitatsioonitööd ja nõustab teisi pimedaid, juhib nägijatele korraldatud „õhtusööke pimedas", lööb kaasa näiteringis ja kõige selle kõrvalt lõpetab magistriõpinguid.

Egerd Erreline (27)

Egerd lõpetas ajateenistuse Viru pataljonis, astus Scoutspataljoni ning läks 2007. aastal oma elu esimesele välismissioonile Afganistani. 19. oktoobril 2007. aastal oli tema missiooni lõpuni oli jäänud 10 päeva, kompanii oli juba 2,5 kuud olnud kõrbes välitingimustes ja valmistas ette järjekordset laagrit. Egerdi ülesandeks oli laagriplatsi kontrollimine, et avastada ohtlikud lõhkekehad. Metalliotsijaga liikudes astus Egerd Talibani võitlejate poolt salakavalalt maasse peidetud ja aastaid oma ohvri t oodanud isevalmistatud lõhkekehale. Maa sisse peidetud viiest mürsust plahvatas kaks ja selle tõrke arvele võib Egerd kirjutada oma elu - ta kaotas ülevaltpoolt põlve parema jala aga eluvaim jäi sisse. Inglismaal toimunud taastusravi järel kannab Egerd proteesi, ta töötab jätkuvalt Kaitseväes ja sai esimeseks missioonil tõsiselt vigastada saanud sõduriks, kes Afganistaani missioonile tagasi läks. Tõsi, seekord tagalasse ja relvurina. Egerd on oma iseloomult ja käitumiselt turvatunnet sisendav sõdur, kelle peale võib alati loota. Ta ei jäta sõpru kunagi hädas maha ja tema jaoks ei ole olemas ületamatud takistusi – kui midagi on vaja teha, siis see võib olla ükskõik kui raske aga vajalik tuleb ära teha. Enne missioonile minekut oli Egerd alustanud kooselu kauni Kätliniga. Jala kaotamise järel andis ta naisele võimaluse end päevapealt maha jätta, aga Kätlin ei läinud loomulikult kuskile ja täna kasvab peres 5-aastane tütar.

Liivika Rebane (53)

Liivika oli 18-aastasena alustanud ülikoolis bioloogiaõpinguid, kui sattus praktikale Tallinna loomaaeda. Kolmandal praktikapäeval saadeti ta lõvi toitma, kuid kogenematu naine pani oma käe puurisõrestikust läbi ja lõvi kargas talle kallale. Liivika parem käsi ja osa õlast on amputeeritud ja ta kannab käeproteesi, rohkem küll sellepärast, et teistes inimestes mitte võõristust tekitada. „Minul ei ole seda vaja, teistel on vaja," ütleb Liivika ise. Õnnetusest taastumise järel töötas ta veel aastaid loomaias ja sai kaks last, kes on tänaseks täisealised. Ühel päeval sai Liivikal Tallinnas elamisest villand ja ta kolis elama Viljandimaale, väikesesse ja armsasse maamajja. Kaks aastat tagasi tutvus ta internetis oma tänase elukaaslasega, kes on raske liikumispuudega ja kasutab ratastooli. Liivika töötab Jämejala psühhiaatriahaiglas tegevusjuhendajana, ta käib kalal, tegeleb kõhutantsuga, tunneb huvi esoteerika vastu, on õppinud hüpnoterapeudiks ja talle pakub huvi kõik mis seondub selgeltnägemise jms üleloomulikuga.

Võtete lõpus kirjutas Liivika: „Tahan tänada veelkord, et sain võimaluse osaleda sellel matkal. Tundub, et nii mõnedki minu suhtumised ellu on muutunud. Minu sõnavarasse ei kuulu enam sõnad - ma ei saa, see pole võimalik. Kogu meie meeskond oli fantastiline ja kogu seiklus üks huvitavamaid mu elus. Ja palju muudki."

Tom Rüütel (26)

Saaremaa poiss Tom pakatab elurõõmust ja tervest huumorisoonest, kuid kõik võinuks minna ka täiesti teisiti. Sündimisel sai ta hapnikupuudusest põhjustatud ajukahjustuse, meditsiiniliselt on Tomil diagnoositud tserbraalparalüüs. „Arsti sitt päev," nagu Tom ise ütleb. Arstid soovitasid vanematel väga suure hooldusvajadusega Tomist loobuda, kuid ema mõtles, et „ta on ju minu laps, kus ma ta jätan ja annan". Tom kasvas ja teda on võimatu mitte märgata - füüsilises mõttes torkavad tema spasmides käed igal juhul silma, kuid kui Tom suu avab saab temast hoobilt seltskonnahing, kes oskab oma arukate ja humoorikate pajatustega kõigi tuju üleval hoidma. Tom on saate „Piire ületades" kõige suurema abivajadusega osaleja, ta ei saa ise lusikaga toitu suhu pandud, telgiust avatud, riietel nööpe ja saabastel paelu kinni. Vanemad panid Tomi tavalasteaeda- ja kooli ning sealt pärit sõpradeta istuks ta praegu kodus. Tom aga võtab iga aasta ette mõne pikema välisreisi, hüppab langevarjuga ja kolab mööda Eestimaa saari ning laide. Kolm aastat tagasi sai tal ema kõrval elamisest villand ja Tom kolis elama Tallinnasse. Statistikaameti andmetöötleja ameti õppis ta ära kiiresti, sest hambahari suus arvutiklahvidele pihtasaamine on tema jaoks igapäevane. Hetkel on Tom Tallinna ülikooli magistratuuris ja õpib rakenduslikku sotsiaaltööd.

Jelena Pipper (37)

Jelena sündis enneaegsena, vaid 6-kuusena ja kaalus 1,5kg. Sünnitrauma (diagnoos: tserbraalparalüüs) tuvastati tal alles siis, kui Jelena ei hakanud korralikult keerama ja avastati, et osa tema vasaku jala närvisüsteemist on halvatud ja see on oluliselt nõrgem kui parem jalg. Hetkel on tema jalad tugeva X-kujuga. Elu on Jelenat kõvasti raputanud, tema isa jättis pere kohe peale Jelena sündi maha, Jelena leidis omale armastuse amputeeritud jalaga invasportlase näol, neil sündis laps, üheskoos võeti eluasemelaenu ja punuti pesa, kuid siis läks abielu pauguga lõhki. Tänaseks kasvatab Jelena üksi 9-aastast vahvat poissi, töötab kõigest väest, teeb kodus remonti, osaleb invaspordivõistlustel ja loodab, et leiab endale uue ja õige elukaaslase. „Ma tegelen selle projektiga," ütleb Jelena ise oma armastuseotsingute kohta. Kõige selle kõrvalt tahab Jelena oma füüsilist ja vaimset võimekust ikka ja jälle proovile panna, ta on osalenud surfi-ja matkalaagrites, hüpanud langevarjuga, tegelenud ratastooliorienteerumisega ja käib aktiivselt sõudmistreeningutel. Jelena on lõpetanud TTÜ keemiateaduskonna bio- ja toiduainete õppesuuna ja töötab juba 16 aastat Toidu- ja Veterinaarametis. Töö kõrvalt on ta lõpetanud magistriõpngud ja plaanib minna doktorantuuri. Jelena on väga suhtlemisaltis, räägib palju, temperemantselt ja kompleksivabalt ning on alati valmis proovima uusi asju.

Toivo Luukas (21)

2010. aastal oli Toivo esimest aastat Kuressaare ametikoolis laevaehitust õppimas, kui pidutsemise käigus baari kõrval asuvast keldritrepist sõbra ülemeelikuse tulemusel alla kukkus. Toivo murdis kaela ja esialgu ütlesid arstid, et ta ei hakka enam kunagi liikuma. Karmi diagnoosi pannud arstid ei arvestanud aga sellega, et Toivol on hea füüsiline vorm ja veel tugevam tahtejõud. Toivo oli voodis kuu aega, siis kaks kuud ratastoolis ja siis hakkas juba vähehaaval omadel jalgadel liikuma. Käed hakkasid tööle kiiresti, samuti vasak jalg. Tänaseks ei ole täielikult taastunud parem külg, Toivo lonkab märgatavalt ja kasutab liikumisel abivahendina keppi. Liikumahakkamise järel jätkas Toivo laevaehituse eriala õpingud Saaremaal, sest meri ja meresõit on tema suurimad kired, kus möödub kogu vaba aeg. Õpingud lõppesid tänavu suvel ja hetkel elab Toivo taas oma sünnikohas Järvamaal.

Helin Vals (23)

Helin on väikesekasvuline Lõuna-Eesti neiu, kel pikkust vaid 110cm. Pisikest kasvu peab Helin oma tugevuseks, sest „staarigeeniga", elurõõmus ja alati särasilmne tüdruk naudib üle kõige maailmas tähelepanu, olgu see siis linnatänaval, tantsuklubis või kaamerate ees. Miks Helin väikeseks jäi pole teada, tal on kaks suurekasvulist venda, kelle vahel Helinile poseerida meeldib. Helin elab Põlvamaal, kuid kodus näeb teda haruharva. Lähedastelt „Nipernaadi" hüüdnime teeninud tüdruk armastab aeg-ajalt oma koti võtta ja üheotsapiletiga laia maailma avastama põrutada. Diagnoosi järgi liigituvad väikesekasvulised füüsilise erivajadusega inimeste hulka, kui pole asja millega Helin suure tahtmise korral hakkama ei saa. Vajadusel laseb ta käiku ka oma naiseliku kavaluse ning „lubab" ennast aidata. Helin on õppinud Olustvere teenindus- ja maamajanduskoolis turimiskorraldust ja kavatseb õpitud eriala päriselus rakendada.

Kalju Jõesaar (55)

Alati muheda olekuga Kaljul hakkasid 15-aastat tagasi jalad nõrgaks jääma ja tal diagnoositi kesknärvisüsteemihaigus sclerosis multiplex. Kalju on eluaegne sõidukijuht, viimati töötas ta Soomes ja varjas oma üha nõrgemaks jäävaid jalgu tööandja eest. Varjas niikaua kuni ei suutnud enam omadel jalgadel pikemalt kõndida ja appi tuli võtta kepid. Aasta tagasi suutis kuri haigus Kalju ratastooli istuma panna, kuid ei suutnud kuidagi kahjustada tema nooruslikku vaimu. Kaljut ei ole vaja kunagi kaks korda kutsuda, ta osaleb kõikvõimalikel üritustel alates maalimislaagritest ja lõpetades ratastoolitennise trennidega. Mõned kuud tagasi sai ta oma käsutusse elektrilise ratastooli ja Kalju sai koos naisega täita ühe oma ammuse unistuse - üle pika aja uuesti Tallinna vanalinna jalutama minna. Kaljul on kaks suurt kirge – merevees ujumine ükskõik millise veetemperatuuri juures ja maalimine. Viimane tuleb mehel nii loomutruult välja, et tal oli Puuetega Inimeste Kojas üleval isikunäitus. Seltskonnas on Kalju hinnatud naljahammas, kellel on mõni lugu või anekdoot alati varrukast võtta. 55. eluaastat ja ratastool ei ole suutnud tema nooruslikku vaimu murda. Üle kõige tahaks ta aga uuesti tööle minna, soovitavalt sõiduõpetajaks või siis mõnele muule ametile, kus saaks inimestega suhelda.