Igatahes haaran suvisest Pariisist naasnuna ning selle linna lummusest osa saanuna Eia Uusi uusima raamatu "Aasta Pariisis" (Ajakirjade kirjastus) pikemalt mõtlemata. Seda enam, et sama kirjaniku "Minu Prantsusmaa" lugemisest on veel mõnus lavendlilõhn ninas.
Pettuma ei pea – raamatust leian paiku, mida hiljaaegu sain veel isegi oma silmaga kaeda. Nii muutus suvine reis justkui veel pikemaks.
Kuid lisaks uitama kutsuvatele tänavatele ning hulluksajavale arhitektuurile on Pariis ka armastuse ja eneseotsingu linn. Ning seegi pool on Eia Uusi raamatus olemas.
Nimelt on raamatu peategelane Eve läinud aastaks Prantsusmaale. Ta soovib lõpetada ära magistritöö ning seejärel tutvuda oma ema ja tema enda unistuste riigiga. Esmalt lähebki kõik nii, nagu Pariisis ikka, noor naine naudib kohvikuid, suus sulavaid croissant'e ja vaatamisväärsuseid. Tema kavatsused üüritoakeses pesitseda, rahulikult kontoritööl käia ja kohalikku kultuuri nautida asenduvad aga uutega, kui tal tekib suhe oma ülemuse, laia joonega ärimehe Laurentiga. Ning täiesti pea peale pöördub lugu, kui loosse lisandub hea jutu ja ilusate silmadega ameeriklane Daniel.
Ei maksa arvata, et tänu neile meestele saab raamatust lääge armastuslugu, kaugel sellest. Kuigi mõnusaid mõtteteri suhete teemadel leiab sellest romaanist ka. Näiteks: "Koostantsimine pidavat kasvatama usaldust ja kirge ja ühist tahet.". Pigem on tegu ühe üsna peenetundeliselt kirja pandud enese otsimise loona. Sellisena, millega on kokku puutunud miljonid noored naised enne selle raamatu ilmumust ja mida kogevad miljonid ka pärast selle raamatu ilmumist või lugemist.
Üks, mis jääb raamatust kõlama, on see, et vahel tuleb ohverdada mõned asjad, nii inimesed kui hetked, oma unistuste täitumiseks. Loodetavasti on see mõttetera, mida kõik eneseotsingute teel rändavad inimesed pärast raamatu läbilugemist endaga kannavad. Ikka selleks, et ise tulevikus õnnelikum olla.
Ja kui keegi ohverduse vajalikkuses kahtleb, siis seegi on loomulik. Ehk nagu kirjutab Eia Uus: "Ebakindlus teeb kõik natuke hirmsaks, aga seegi kuulub elus olemise tunde juurde."
Kommentaarid