Inimesed

ÕHTULEHE VIDEO | Mihkel Smeljanski: proovin ikka veel pulma, mitte surma poole (19)

Urmas Vahe, 9. märts 2015, 07:00
Naistepäeval sai 65aastaseks Mihkel Smeljanski, sündinud Kuldsest Triost. Praegu aga ravib ta oma selga, mis juba mullu oktoobris ta haiglavoodisse murdis ja kohe ka noa alla korraldas. Kuigi Mihkel on päris tihti kõver kui kreeka e, loodab ta, et viimne laul pole veel lauldud.

Mis seis siis on? Oleme taas ühe hoolt vajava vana mehe võrra rikkamad?

Jah, Mihkel on juba hilissügisest nii-öelda koduarestis ning pole sest peale pikemale spatsiirungile ehk jalutuskäigule saanudki. Koduaias on ta tõesti paar sammu astunud ja need mõjuvad julgustavalt – tuleb ka tema päev. Kas ta just väleda gasellina aasal kepsutab, aga linna peale jõuab kindlasti.

Igapäevased tretid teeb Mihkel enamasti autoga, ja supermarketis ootab teda juba traadist sõber poekäru, mille abivõimed on piiramatud.

Kodus on jõudu tulnud, seda on kaugele näha. Esimeselt korruselt teisele jõuab ta vaevata. Veelgi enam: jaksu tõestuseks hüppab Mihkel rattatrenažööri selga ja teeb liigutusi nagu tahaks trenni lõpuks läbi põranda sõita. Veidi aja pärast maldab juba 65aastane mees siiski pedaalidel tirr lasta.

"Jõudu on ikka pagana vähe," kordab Mihkel kui mantrat. "Ei ole enam seda rammu. Viis, vaid parematel päevadel kuus kilomeetrit saab täis."

Eks seepärast libistab ta end osavalt üle järgmisest valusast teemast, millal ta kavatseb uuesti lavalaudadele jõuda.

"Suve kavatsen küll hoopis teistsuguses idüllis veeta ja töö ei sobi sinna iluelusse kohe kuidagi. Eks sügisel, kui ilm juba vilum, vaatan plaanid uuesti läbi."

Nüüd on Mihklil juba hantlid peos ja ta annab hoogu nagu don Quijote tuuleveski. Lendu ei tõuse ometi. Ainult ähib kui täismees.

"Kui palju või kui suure koormusega ma oma ihu punnima pean – pole õrna aimugi. Ainult iga vehkimisega kisub sinnapoole, et kuu või kahe pärast olen paari aasta eest Pärnus suure pauguga avatud taastusravikeskuse patsient."

Asutus on Mihklile juba tuttav. Enne operatsiooni käis ta juba kohal.

"Päris vahva koht. Pool ravi käib vee sees. Saad seal harjutusi teha nagu hüljes. Ja puristada. Nüüd ongi väikene mõtlemise aeg: kas minna kohe haiglasse pärishaiget mängima või üritada end kokkulepitud ajaks kodunt kohale vedada. See ei ole vähemalt praegust sportlikku vormi arvestades kõige lihtsam."

"Nüüd olen ma veel raudus ka"

Nüüd hakkavad peale tõelised vanameeste jutud. Ka siinkirjutajale on Mihkli lugu sama tuttav nagu emme unelaul ja refrääni võime ühel viisil laulda mõlemad. Ka mulle korraldas loodus kaks aastat tagasi sees korraliku plahvatuse. Kunstlik kooma tekitati nii mulle kui talle. Kui mul kestis olek teispoolsuses mõni päev üle kolme nädala, siis Mihkel oli sealmaal pisut üle viie tunni.

Eksivad need, kes arvavad, et teatud ikka jõudes peab iga normaalne mees operatsioonile minema. Operatsioonile ei minda heast peast, ilma asjata ja igaks juhuks. Igaks juhuks on ainult mungal. Mihklil oli asja ka. Väga valusat asja.

"Mu liikumisraadius oli väga kokku kuivanud. Sain astuda 20–25 meetrit ja see oli ka viimane piir. Siis pidin istuma – oli kohta või ei olnud. Seepärast olen nii mõnegi korra paljale mullale prantsatanud või lihtsalt puuoksa küljes rippunud. Siis andis korraks ka vähe järele. Aga muidu tõmbas sooned kinni ja enam üldse ei saanud edasi. Nüüd tehti sooned lahti ja puhastati ära. Või avati – nii tohtrid ütlesid. Nagu lisaboonusena tuli välja, et mu alumised selgroolülid liikusid – see pidavat päris erakordne olema. Need pandi ka raudadega kinni. Nüüd olen ma veel raudus ka. Aga raudus inimene vähemalt kõnnib. Palju rohkem kui enne haiglasse minekut."

Mihkel arvab, et kõige parem tohter on selliste haiguste puhul parajaslus.

Mis oli juhtunud? Looduse krooni korraliku esindajana oli ta mõistnud, et krooni nime saab ta endale anda siis, kui hakkab tegutsema inimkraana või paadi päramootorina: rabelema kui pahast vaimust vaevatud. Umbes teisel nädalal pärast oppi hakkas metsast kolmemeetriseid palgijuppe välja vedama. Tegutses. Loomulikult – kui lihas veel pidas vastu, siis metall enam mitte...

Kui mulle tohter ütles, et vähemalt aasta läheb paranemiseks, siis ma usun teda ega lähe viimsepäeva ootuses hulluks. Kõik tuleb rahulikult omal ajal. Minagi lähen õhtul magama rahuliku südamega, et viis kilomeetrit ratast pole palju. Aga minu jaoks ka mitte vähe."

Mihkel Smeljanskigi tunnetab sama fenomeni, mis paljud garantiiaja ületanud sõiduautod: kuidas siiamaani igati hästi töötanud ja õlitatud mootorisse sattunud liivatera katkestab töö ja masin hakkab ootamatult tõrkuma igast otsast.

"Igasugused tervisehädad on mul koormaks juba üsna kaua ja nad pole mingid tänasest püssist paukunud. Võisin olla aastates 36, kui olime mingi pundiga ravivetel Bulgaaria kuldsetel liivadel. Hotell oli ühte külge pidi Mustas meres, aga palju tähtsamad majad – näiteks poed, kus müüdi pudeleid Bulgaaria kuldse nestega –, meist täpselt viie kilomeetri kaugusel.

Lõhkikuivamise tunne haaras meid praktiliselt iga päev ja juba ette oli nurjunud üritus tuua poest midagi mitmeks päevaks korraga. Öösel sai kogu vedelik otsa – hoolimata sellest, kui palju seda varutud oli. Tahes tahtmata tuli ette võtta kümnekilomeetrine rahvamatk igal päeval.

Ja siis tundsin esimest korda, et pärast nii mõtestatud matka hakkas koju jõudes istmikunärv tuikama. Toona hakkasidki hädad peale. Tagumikust jõudis valu selga – järgnesid massaažid, kodune Pärnu muda. Aga mingi inimsusevastane keemia siit algab.

Kuidas jõuavad need närvid nii puntrasse, et nad enam mingeid signaale läbi ei lase? Tagatipuks hakkavad nõrgenema lihased. Ehk oleksin pidanud laskma selga lõigata aegade eest. Ent oleks kümme aastat tagasi operatsioon tehtud ka nii kvaliteetselt kui praegu? Kahtlen."

Elu täis hullu rapsimist

See, et Mihkli tervis hakkab mingisse ikka jõudes aina kõvemini jukerdama, on ilmselt ka mehe elustiili taga, mis kindlasti ei vasta mungakloostri normidele.

"Ma ei oska küll protsentuaalselt öelda, et selle osa elust olen ohverdanud bändile ja niisuguse sektori teatrile, aga mingisuguse kümnise olen toonud mõlemale. Mingid perioodid on ju elatud mitte saja, vaid kahesajaga, Duracelli elektrijäneste kõige kõrgemal piiril. Eriti ajal, kui ka Kuldne Trio sattus Venemaa kontsertide keerisesse, kus iga päev tuli anda 4-5 kontserti mitmekümne tuhande pea ees.

Muide Kuldset Triot julgeti juba 80ndatel tutvustada sõnadega: Teile esineb ansambel Kuldne Trio, kes on korraks vabastatud siinsamast lähedal asuvast psühhoneuroloogiahaiglast. Nende välimust nähes ja häälitsusi kuulates palun säilitada tasakaal ja mitte ärrituda."

Muide just eile, 8. märtsil 41 aastat tagasi, oli ka Kuldse Trio sündimise päev.

Smeljanski sündis naistepäeval

Mihkel on ikka tõeline meeste mees. Ka Kuldset Triot tehes rihiti nimelt Mihkli sündimise faktile.

"Vene ajal, kui olin veel jõmpsikas, elasin seda ajaloolist ebaõnne kohutavalt üle. Naistepäev ja minu sünnipäev…öäh, see oli nii jube ja kui mõni trehvas veel sünnipäevaks lilletuti tooma, siis tahtis sisikond oma sisu näidata. Küll ma püüdsin omamoodi salakavalat hiinlast mängida, et minu sünnipäev on küll 7. või 9. märtsil.

Nüüd on kõik muidugi juba ammu kama kaks. Toogu oma lilli või ärgu toogu. Pidu oli mul nii või teisti väike ja väetike. Ainult kõige lähemad sõbrad. Nagu polekski tegu natuke ümmarguse, pigem hoopis kandilise sünnipäevaga.

Vea püüan heaks teha suvel. Olen mõni aeg tagasi muretsenud Saaremaal Valjala vallas Jursi külas Lause puhketalu. Seal on mul väike pooltõsine Kuldse Trio muuseum. Naine vaaritab süüa ja muidu ka kena olla. Ainult Murumaa Matit ei kutsu. Tema on Ameerikas paadunud usuhulluks läinud ja korjab oma vendadega ainult sappi. Aga pidu tuleb igal juhul: kas või tervise kiuste. "

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee