"Naine oli õnnepisarates ja viskus mehele sülle."

Eesti meeslauljad on läbi aegade olnud tõelised hurmurid: kui tellija soovib tähtsa romantilise hetke jaoks muusikalist atmosfääri, söandavad keelduda vaid vähesed. Nii mõnegi artisti südames elab kaunis mälestus kuni tänaseni.

Rein Kahro: korvi andmas pole me näinud ühtki naist

"Just eelmise aasta algul tuli üks noormees küsima, kuidas võimalikult ägedat ettepanekut teha," räägib ansambli Noorkuu laulja Rein Kahro. Koos töötati välja strateegia: tähtsaks hetkeks valitud kohvikusse imbusid juba eelnevalt ansambliliikmed, igaüks eraldi lauas – igaks juhuks delikaatselt seljaga paarikese poole, et ära ei tuntaks. "Algul hakkas mees temakesele näitama pilte erilistest koosveedetud hetkedest, kõige lõpuks ulatas sõrmuse." Selle aja peale andis kosilane juba käega märku. Üksteise järel võtsid kõik lauljad viisijupi üles ning liikusid paarikese juurde.

Kahro selgitab aga, et nii lihtsalt asjad ei käi, et helistad, tellid laulu ja mehed lendavad peale. Esiteks peab aeg sobima kõigele viiele lauljale. Teiseks – kui soovilugu pole viimase aja repertuaaris, lisandub harjutamise- ja häälestumisaaeg. Sellest oleneb ka küsitav tasu.

"Aga kui meilt tahetakse näiteks videotervitusena lugu, mis on ka meie repertuaaris, siis võime ka prooviruumis ära teha ja arvutist teele panna," ütleb Kahro. Tema silmad pole veel näinud, et mõni naine oleks Noorkuu juuresolekul korvi andnud. "Ei tea, kas asi on selles, et meiega koos ei julge, või on lihtsalt armastus ja suhe juba nii kindel. Ma loodan parem viimast!"

Alen Veziko: "Olen näinud ka mehi nutmas!"

"Oo jaa, selliseid kordi on olnud kümneid!" hüüab muusik Alen Veziko. "Keset kontserti sõitis hobusekaarikuga mees lava ette ja palus naise kätt. Too hakkas muidugi nutma," meenutab muusik Alen Veziko. Mõistagi oli kõik juba enne kokku lepitud, et ansambel ära ei ehmuks. "Aga ma olen ka mehi nutmas näinud!" tõdeb Vesiko, kelle sõnul on nutmapuhkemise järjekord tavaliselt selline: kõigepealt publik ja alles siis noorpaar.

Emotsionaalsed hetked ei tähenda muidugi veel igikestvat õnne. "Olen käinud pulmas mängimas ja mõni kuu hiljem sattunud kattuvasse seltskonda. Küsisin siis, kuidas noorpaar elab. Nad olid jõudnud juba lahutada!" vangutab Veziko pead.

Vahel on tulnud ka ette, et muusikud on lihtsalt sattunud valesse pulma. "Mängisime oma loo ära. Kõik olid rõõmsad. Ja siis tuli välja, et õige peokoht on hoopis paarsada meetrit eemal."

Teinekord on Veziko pidanud otse Vigala jõe kaldal romantikat tegema. "Kolmekesi läksime kohale, paarike sõitis paadis. Ja mina olin kaldal ja mängisin ilusaid viise," räägib mees.

Margus Vaher: "Naine oli õnnepisarates!"

"Meenub üks südamlik juhtum, kus mees oli samal päeval teada saanud, et naine kingib talle lapse," mäletab muusik Margus Vaher. Õnnelik mees helistas muusikule: sooviks oma armsamale üllatust teha! Tõelise romantikuna oli ta ette valmistanud küünlavalgel õhtusöögi ühes Tallinna kodurestoranis. "Kui mina õhtusöögi lõpus kohale ilmusin, palus mees naisel silmad hetkeks sulgeda, suudles teda ning ütles, et tal on väike üllatus," räägib Vaher. Kui muusik esimese lauluga poole peale jõudis, oli naine õnnepisarates ning viskus kallistades oma mehele sülle. "Väga sooja mälestuse jättis endalegi!" heldib Vaher.

Tal on põhimõte: kui kuupäev ja esinemisgraafik vähegi lubab, aitab ta lähedasele mõnusat kontserti sooviva inimese üllatuse alati teoks teha.

Jaagup Kreem: "Iga mees peab ise serenaadi laulma!"

"Ei, ma ei ole sellise asjaga nõus – iga mees peab oma kallimale ise serenaadi laulma," on Terminaatori solist Jaagup Kreem resoluutne. "Kui tellida muusik akna alla mängima, siis see on odav. Raha eest saab küll palju asju, aga mitte kõike. Ma olen põhimõtteline!"

Erich Krieger: "Patt oleks ju keelduda!"

"Kui on siiras soov, siis muidugi saab!" kinnitab pillimees Erich Krieger. Mis siis, et tema sõnul jäi kõige tihedam aeg 1980ndate lõppu.

Romantiliste härrasmeeste soove võtab ta ainult komplimendina. "See on ju meeletu usaldus, et saan nii tähtsat rolli mängida – inimene seob oma saatuse minu omaga!" Talle on isegi spordiklubis ligi astutud: kas oleks hetk aega tulla ja naisterahvale üks pala esitada? Krieger võttis autost kitarri ja käis ära. Raha ei küsinud. "Loomulikult mitte, see on ju mulle suur au!"

Väino Puura: "See oli vist ikka armastuse palumine!"

"Üheksakümnendate algul tahtis üks ärimees võita daami poolehoidu," jutustab operetilaulja Väino Puura. "Nii ta siis kutsuski mu randevuule kaasa."

Sündmuspaik: Toompea hoov. Sellal, kui Puura võttis üles romansiviisi, ulatas tellija daamile lille ja lausus kauneid sõnu. Liiga täpselt Puura armastusavalduse sisu ei mäleta. "See oli ikka vist armastuse palumine või tähelepanu avaldamine."

Säärane oht, et naisterahvas kavaleri asemel hoopis lauljale rohkem oleks silma visanud, ei tulnud Puura sõnul kõne allagi. "Fundamentaalsed asjad on paigas! Ei saanud mõeldagi, et daam tuleks kavaleri asemel minu juurde." Laul lauldud, astus solist autosse ja kadus öhe. Mis paarikesest edasi sai, pole teada.

Puura sõnul oli teatrirahval omal ajal traditsioon, et käidi sünnipäevalastel ukse taga laulmas. Õigel ajal, kell kaksteist öösel, kogu kambaga. "Siis vaatasid vene rahvusest naabrid küll vahel, et mis toimub, kas revolutsioon on uuesti alanud!"