Inimesed

"Häid filme ei sünni, kui piimakiht on õhuke. Koorekiht tekib vaid siis, kui selle all on mitu liitrit piima." (4)

Jaanus.Kulli, 7. märts 2015 07:00
BALTI FILMI- JA MEEDIAKOOL TÄNA: Kas siit koolipingist jõuab keegi kunagi ka Oscari nominatsioonini, näitab tulevik, mis sõltub mitte ainult töökusest ja andekusest, vaid ka filmi rahastamisest, levist, õnnest, juhusest ja veel sajast komponendist. Foto: LAURA OKS
Miks Eesti film pole kunagi jõudnud Kuldgloobuste ega Oscarini? Kas ta võiks sinna kunagi jõuda? Millest on jäänud vajaka? Miks i-le on jäänud täpp panemata? Õhtuleht püüdis nendele ja paljudele teistele küsimustele leida vastust koos SA Eesti Filmi Instituut peaprodutsendi Piret Tibbo-Hudginsi, Balti filmi- ja meediakooli filmikunsti lektori Elen Lotmani ja filmikriitiku Tristan Priimäega.

"Kui 2013. aasta märtsis sai Eesti filmiinstituudi juhiks Edith Sepp, oli temaga üks intervjuu, mis lõppes küsimusega, et millal Eesti film saab Oscari nominatsiooni," meenutab Elen Lotman. "Mille peale ta vastas, et kolme kuni viie aasta pärast. Mis ostutus tõeks."

Samal teemal

Tristan Priimägi ütleb: "Mandariinide" sisu teavad kõik, aga sellele on kaks sarnast filmi 2000. aasta algusest. Üks neist on Bosnia režissööri Danis Tanovići "Eikellegimaa", mis sai võõrkeelse filmi Oscari 2001. Teema on meiega täiesti võrreldav. Väike filmiriik. Filmiteema samuti, kus kaks tüüpi vastasleeridest jäävad rindejoone vahele. Ning teine film, "Kukulind" aastast 2002, kus teema on jällegi sama. Aga mida ma tahtsin rõhutada: Tanovići film maksis tollal umbes kolm miljonit eurot, "Kukulind" täpselt sama palju. Mis tähendab, et "Mandariinid" on tehtud viis korda odavamalt. See on see, millest tuleks rääkida. "Mandariinidele" on ette heidetud – ja täiesti õigustatult –, et film on kammerlik. Siinkohal tähendab kammerlik aga seda, et raha pole."

Nii me jõuame otsekohe selleni, millest oleks nii või teisiti hiljem tahtnud rääkida: et meie film on alarahastatud.

Tristan Priimägi: Mis sinna hiljem jõuda. Jõuame kohe. Kui rääkida kas või "Mandariinidest", siis puuudu jäi vabadusest narratiivi laiemale tasandile viia.

Piret Tibbo-Hudgins: Toetasime selle aasta alguses kahte mängufilmi, mõlemad on jällegi väikese eelarvega. Samas on meil ootel kümme stsenaariumi, pluss veel kümmekond lugu, mis on juba arenduses või arenduse lõpetanud. Nende hulgas on nii julgeid katsetusi, nüüdisaegseid sotsiaalseid teemasid kui ka suuri ajaloolisi filme. Aga meil pole lihtsalt mahtu, et neid toetada. Mis on jube kahju, sest talentide puudust ma küll ei näe. Nii kirjutamise kui režiilised oskused lähevad rahastuse ees pika sammuga.

Ma ei saa siin üle ega ümber ja räägin kohe need rahanumbrid ära. Et milline rahastust tuleb Eesti filmile ja milline Eesti teatrile. Kusjuures teatri rahastus iga aasta tõuseb, filmi rahastus pole kaks viimast aastat üldse suurenenud. Võtame konkreetsed numbrid: etendusasutuste tegevustoetus, mis tuleb kultuuriministeeriumist ja mida saavad vaid teatrid, mitte kontsertasutused, on 26,7 miljonit. Sellele lisanduvad renoveerimised: Ugala renoveerimine 8,2 miljonit, Vanemuise suure saali lavatehnika vahetus seitse miljonit. Samuti jätkatakse nukuteatri suure saali ehitust. Mis on ju iseenesest kõik vajalikud tegevused.

Võtame siia kõrvale filmi. Kultuuriministeeriumist tuleb tänavu Eesti filminstituudile neli miljonit eurot. Kogu valdkonnale, mitte ainult filmi tootmisele! Ja selle hulgas on nii mängufilm, animafilm kui ka dokumentaalfilm. Aga me peame arendama, turundama ja levitama, peame hoidma filmi pärandit ja digiteerima ning tegema filmialast uurimustööd. Nii et kui me võtame need neli miljonit ja teatri poole pealt 26,7 miljonit, pluss ehitamistoetused…

Filminimesed on kindlasti ministeeriumist küsinud, et milles asi. Mis teile on vastatud?

P. T.-H: Üldiselt on vastatud, et raha lihtsalt pole.

T. P: Mul on tunne, et võltsarusaam tekib sellest, et filmikunst liigitatakse kuskile popmuusikaga samasse kategooriasse. Ehk see on siis kommertsiaalse perspektiiviga kunstivorm.

Kus seda niimoodi liigitatakse? Ministeeriumis?

T. P: Inimeste peades. Me teame, et filmidega on võimalik teenida miljoneid. Aga sel puhul me räägime Ameerikast. Ja sel puhul tekib see vale arusaam, et film on midagi, mis peaks justkui ennast ise majandama. Mis tegelikult on absurdne.

P. T.-H: Jah, kui teater saab oma mitmetele sadadele uutele ja vanematele lavastustele aastas miljon vaatajat, siis on hästi, kui meie saame vastavalt oma viiele-kuuele filmile 100 000 vaatajat. Vaatajaskond sõltub muu hulgas ka filmide hulgast. Kui me teeme aastas kuus-seitse filmi ja üks neist on väga edukas, võime saada isegi kuni 200 000 vaatajat.

Ja siis veel see, et kui teatrite puhul investeeritakse renoveerimisse, ehitusse ja tehnikasse, siis filmitehnika ostetakse eranditult filmitegijate endi poolt. Riik tehnika ostu ei toeta. Kaamera, valgus, helitehnika, eriefektide tegemine – see kõik on puhas eraettevõtlus, mille algkapital on tavaliselt teenitud reklaamidega ja investeeritud see siis tehnika ostu.

Kui nüüd minna ajalukku, siis vaba Eesti filmitegemine on ju üsna lühike. Toonane Eesti Filmi Sihtasutus loodi 1997. Nii et meil on seda olnud vaid 17 aastat. Teatrid ju seda pausi ja pauku, mis tekkis filmis 1990ndate esimeses pooles, üle elama ei pidanud.

Ühesõnaga, me oleme jõudnud selleni, et Eesti film on selgelt alarahastatud?

Elen Lotman: Et meie jutt ei kostaks suure vingumisena, võib rääkida rahast kui teatud energiast. Taani on siin vist kõige parem näide, kes igal aastal Oscaritele mingis kategoorias on nomineeritud. Et kui väga suur energiavoog on suunatud sellesse valdkonda, mis väljendub nii filmi instituudi, omakeelse filmi levi ja rahvusvahelise filmifestivali, filmikooli, filmiteaduse ja filmitootmise ning filmiametite esindusorganisatsioonide süsteemses ja terviklikus rahastamises.

Kunagi käis siin PÖFFil Austria režissööri Michael Haneke produtsent, kes filmitootmises võrdles just Eestit ja Austriat kui kahte väikeriiki ning kes ütles, et kui tahad saada natuke koort, on vaja palju piima. Häid filme ei sünni, kui piimakiht on nii õhuke. Koorekiht tekib vaid siis, kui selle all on mitu liitrit piima.

Mitu lavastust teeb aastas teatrilavastaja ja mitu filmi teeb aastas üks režissöör? Suurema osa oma elust filmilavastaja ootab. Ja siis ootab veel, kuni ühel hetkel peab ta kahe kuu jooksul filmi valmis tegema. Mille otsas ta neli aastat on munenud. Samal ajal kui teatrilavastaja on selle aja jooksul teinud viis lavastust, tal on pidev praktika, ta on kogu aeg töös. Selles mõttes võib öelda, et Eesti filmilavastaja on professionaalne ootaja.

Ja läheb sellega ka rooste?

T. P: Tuleb meelde Jean-Luc Godardi tsitaat, et kui sa kohtad oma naist kord aastas, ei taha sa temaga kohe voodisse ronida, tahaksid natuke ka juttu ajada. Mida ma tahan öelda: kui Eesti režissöör kohtub kaameraga, peab ta kohe voodisse minema, ta peab kohe oma asja ära tegema.

Räägiks natuke ka muust kui ainult rahast?

P. T.-H: Ma ikkagi räägin rahast, aga positiivse poole pealt. Me ei saa siiski öelda, et filmitegijad on sellised saamatud ja ainult ootavad. Üldiselt on ju kõik väga hakkajad ja aitavad iseennast. Päris suurel hulgal tuuakse välismaalt raha sisse. Mitmed mängufilmid – ka pikad animafilmid ja dokid – valmivad kaastootmises. Eesti filmiprojektid on viimasel ajal nii tugevad, et nende arendamist ja tootmist on järjepanu toetatud suurtest Euroopa fondidest MEDIA ja Eurimages, kus on tegelikult hull konkurents.

Kas Eesti filmi tulevik ongi see, et neid tehakse koostöös mõne välistegijaga?

T. P: See on paratamatu.

P. T.-H: Kõikidele filmidele ei pea siiski partnereid juurde otsima.

T. P: Teisest küljest on kaastootmine õudne mädasoo. Selles mõttes, et kaastootmise puhul võib kunstiline kontroll, oma visiooni säilimine väga kergesti ära kaduda.

P. T.-H: Samas võib kaastootmise juures tulla väga professionaalset tehnilist tuge, nagu heli või pildi järeltöötlus.

Samas tuleb kindlasti arvestada ka kaastootja tingimustega. Et meie poolt on näiteks üks peaosalistest?

T. P: Mida ma tahaksingi toonitada: ma väga loodan, et edaspidi tehakse Eestis ikka Eesti, mitte Euroopa filme. Kui me vaatame neid Euroopa filme kolme kaastootjaga, siis selle kohta on vist isegi selline hellitav termin nagu europuding.

P. T.-H: See europudingu aeg on juba möödanikku vajunud.

E. L: On ju igasuguseid huvitavaid mudeleid. Kohe-kohe esilinastub "Vehkleja", mille režissöör on üks paremaid Soome režissööre Klaus Härö, kes tuli siia tegema eesti näitlejatega eestikeelset filmi, mis on mis on enneolematu sündmus.

Eesti on väga väike riik, kus kõik tunnevad kõiki, ammugi siis filmiinimesed, Mida ma tahan küsida, et kui palju raha eraldamisel ühele või teisele filmile mängib rolli sõpruskond, isiklikud suhted, sümpaatiad ja ebasümpaatiad?

P. T.-H: Raha jagamise üle arutavad eksperdid ja nii või teisiti tekib teatud pingerida. Otsused ei sünni päris suletud uste taga. Näiteks mängufilmide puhul on meil ligi tunniajased vestlused ekspertide ja filmitegijate vahel, kus jäävad kajama nii kavandatava filmi tugevused kui ka nõrkused. Sama toimub anima- ja dokumentaalfilmidega. Kuna see vähene rahahulk põhjustab väga terava pilgu, siis peab ka otsus olema põhjendatud, et miks just nüüd ja praegu. Aga loomulikult on kõikide otsuste taga inimesed, mitte masinad.

T. P: Kuigi vist viimane otsus on majasisene.

P. T.-H: Jah, lõpliku otsuse eest vastutan mina. Kusjuures see otsustamise paine on psühholoogiliselt väga karm, sest see määratleb paljude inimeste professionaalse elukäigu mitmeks järgmiseks aastaks. On hetki, kus ma ööd ja päevad mõtlen, kas sai ikka tehtud õige otsus. Lisaks veel see, et eksperdid ei tohi olla seotud ühegi projekti ega taotlejatega.

E. L: Arvamus, et jagatakse oma sugulastele ja vennapoegadele, on väär juba selles mõttes, et nii kultuurkapitalis kui Eesti filmi instituudis on inimeste rotatsioon piisavalt suur, mis tähendab, et keegi ei jõua seal toolil niikaua istuda, et oma lemmikut või sugulast toetada.

Sel aastal on mängus väga huvitav projekt, kus ringhääling pluss kaks erakanalit ja kultuurkapital on välja kuulutanud konkursi nii-öelda madala eelarvega filmide tootmiseks.

P. T.-H: Jah, ühe filmi toetus on 120 000 eurot. Siin võiks küll toimida see, et kiired otsused, kiiresti käiku, et ei peaks ootama ja tõestama jälle aastate viisi. Vaatame, kuidas see toimib. Igatahes huvi on meeletult suur.

T. P: See paugutamine on paar korda väga hästi töötanud. Võtame kas või filmi "Vasaku jala reede", kus kutid tulid ei tea kust ja tegid filmi peaaegu et ilma rahata, kuid kinodes läks väga hästi.

Seda ma tahtsingi öelda, et mitte alati ei mängi raha põhirolli, et jõuda kõrgele ja kaugele.

T. P: Jah, aga "Vasaku jala reedega" sa Oscaritele ikkagi ei lähe.

Kui kõrgeks või madalaks hindate Balti filmi- ja meediakooli taset, kui palju selle kooli tase mängib rolli meie filmi tulevikus?

E. L: Tsükkel, kuni nad jõuavad päris filmide tegemiseni, on suhteliselt pikk. Mis ühtpidi on kurb, aga teistpidi hea, sest läbi aegade on olnud õpipoisisüsteem, mis filmitööstuses töötab. Et liiga noorele inimesele polegi vaja kohe kätte anda suurt rahasummat ja suurt vastutust.

Balti filmi- ja meediakoolis valmistatakse ette ka stsenariste. Ma väidan, et Eesti filmi kõige nõrgem lüli on stsenaarium, olete selle väitega nõus?

P. T.-H: Võib-olla see kunagi oli nii, aga kindlasti mitte enam praegu. Ma loen ju väga palju stsenaariume: kõik, mis tuleb lauale, lisaks saan neid võrrelda teiste Euroopa riikide stsenaariumidega Eurimages’is. Ma küll ei ütleks, et Eesti mängufilmi stsenaariumid jääksid nii oma üldistusvõimelt, fabuleerimisoskuselt kui ka sõnumilt millegagi alla Euroopa stsenaariumidele.

Kuidas viiakse kokku hea režissöör ja hea stsenarist?

P. T.-H: Suure nägemuse või suure mina loojaga režissöör otsib ikkagi just seda oma lugu ja paratamatult ta kirjutab siis selle ise.

T. P: Käsikirja kirjutamine on ikka päris filantroopia, sest sa kirjutad super käsikirja ja annad selle režissöörile üle, pärast mida käib sinu nimi vaevu-vaevu kuskilt läbi.

P. T.-H: Või siis ongi inimene, kellel režissööri ambitsioon puudub. Selliseid on ka. Et ma tahangi ainult kirjutada ja ongi kõik.

T. P: Üks asi, mis Eestis on puudu või nüüd hakkab tulema, on see, tugevates filmiriikides – võtame kas või taas Taani – on tele- ja filmistsenaariumide kirjutamine omavahel väga läbi põimunud.

E. L: Just kvaliteetsarjade puhul on stsenaristi roll tunduvalt suurem kui mängufilmi puhul. Näiteks enamiku Ameerika populaarsete telesarjade puhul on produtsendid kas ka ise stsenaristid või mängivad vähemalt väga suurt osa stsenaariumi arendamisel.

Tulles tagasi Eesti filmi juurde, siis kui suurt rolli mängib inimestevaheline sünergia, režissööri ja operaatori koostöövalmidus näiteks?

P. T.-H: Väga suurt rolli. See on äärmiselt oluline. Tuumik on ikkagi režissöör, produtsent ja operaator. Ka kunstnik. See seltskond peab raudselt omavahel klappima.

E. L: Samas on see üsna muutuv suurus.

T. P.: Siin võib paralleeli tuua ka muusikutega. Et kellega sa tahad bändi teha ja kellega mitte.

Kas te näete Eesti filmi tulevikku pigem heledates või tumedates toonides?

P. T.-H: Me räägime siin filmi tegemisest ja koolist, aga kui film saab valmis ja kui me seda ei näita ega püüa maailma viia, pole seda mõtet üldse tehagi. Siis alles hakkab film elama. Millest räägib "Mandariinide" edukäik. Ei ole nii, et esitad nominatsioonile ja ongi kõik. Iga filmiga peaks hakkama juba eos tegelema. Et kui ta on tootmistaotluse saanud, juba siis pead sa hakkama vaatama, mida selle filmiga teha saad.

Ühesõnaga, hea filmi tulevik sõltub ikkagi suuresti turundusest ja levist?

P. T.-H: Absoluutselt. Film peab ise oma vaataja üles leidma, mitte vaataja ei otsi filmi taga. Siin on kindlasti vaja filmiinstituudi tuge, millel on avarmaid võimalusi ja suhteid kui ühe filmi produtsendil, kes teeb paari aasta tagant ühe mängufilmi.

E. L: Turundamine on ju samuti kõrge spetsialisatsiooniastmega amet. See ei ole see, et produtsent lõikab ise treileri valmis. Näiteks Hollywoodi filmide monteerimise tase on jõudnud tasemeni, et mitte režissöör ise ei tee oma filmist treilerit, selleks on eraldi filmitreilerite monteerimisele spetsialiseerunud inimesed.

22. veebruaril jagati välja tänavused Oscarid, kuhu, nagu mitte kunagi varem, jõudis võrkeelse filmi kategoorias ka "Mandariinid". Milline oli teie ennustus?

T. P: Mina soovisin autsaiderile kõige paremat. See on fakt, sest "Mandariinidel" polnud lihtsalt sellist kapitali, nagu teistel võõrkeelsete filmide nominatsioonis viie parema hulka jõudnutel. Samas oli ime, et "Mandariinid" üldse nii kaugele jõudsid.

P. T.-H: Selline õhkõrn lootus oli kogu aeg, kuigi sisendad endale, et ära nüüd väga pettu, kui nii ei lähe. Tegelikult, kui mõelda nende viie filmi peale, mis võõrkeelse filmi kategoorias nii kaugele jõudsid, siis tegelikult oli igaühel oma võiduvõimalus. Ja samas ka kaotusevõimalus.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee