MÕTELDA ON MÕNUS: Vanemaks jäämine ei tohi tähendada veel loiuks muutumist, ütleb püstijalakomöödiaga tuuritav Andrus Vaarik. Foto: Gert Nõgu
Inimesed
4. märts 2015, 07:00

Andrus Vaarik: "Nimetame lollused ümber kogemuseks ja elu on kergem!" (9)

"Tuleb ennast sundida, ei tohi jääda mossitama!" põrutab Andrus Vaarik. "Minu jaoks on vananemise juures kõige hirmsam see, kui inimene ei jaksa enam imestada, kui uudishimu kaob!"

"Tuleb ennast sundida, ei tohi jääda mossitama!" põrutab Andrus Vaarik. "Minu jaoks on vananemise juures kõige hirmsam see, kui inimene ei jaksa enam imestada, kui uudishimu kaob!"

Vaarik mäletab selgelt, kuidas tema ellu jõudis hirmutav tõdemus, et vaimse kipsistumise oht on enam kui reaalne. Näitleja sai viiekümneseks, kui käis lõpuks ära nooruse unistuste linnas Firenzes Itaalias.

"Ja siis ma sain aru: olen hiljaks jäänud! Kümme aastat varem oleksin ma vaimustunud iga nurga peal, ahhetanud ja vaadanud," mõtiskleb ta. Kirgliku emotsiooni asemele tuli aga resigneerunud tarmukus.

Samas pole näitleja kinnitusel sugugi mitte kõik kadunud.

"Vaatasin just toda Oscari-filmi "Lindmees". Pärast käisin nagu meeltesegaduses ringi, tüütasin kõiki ja vedasin tuttavaid kättpidi vaatama!" Teine põhimõte, mille järgi küpsemas eas toimida: muretse vähem! "Ei tasu pead vaevata sellega, mida teised inimesed sinust arvavad – nad ei mõtle sinust tavaliselt mitte midagi!" teab Vaarik hästi.

Ainult tõeliselt lähedased inimesed lähevad arvesse.

Edasi lugemiseks:

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
3.99