Blogid

Kuidas arutati neitsilikkuse hinna üle 

Tõnis Erilaid, 28. veebruar 2015, 07:00
Tõnis Erilaid. Foto: KALEV LILLEORG
«Eestist kaovad vallaslapsed!» hõiskas mõni Eesti ajaleht 1939. aasta veebruaris-märtsis. Teised, näiteks Rahvaleht, arutlesid: kuidas kohus teeb selgeks neitsilikkuse täpse hinna.

Jutt oli uue tsiviilseadustiku eelnõust. Seal oli eraldi peatükk kihluse kohta. Kihlusega võrdsustati ka neiu ahvatlemist koosellu, lubades ta hiljem ära võtta. Seegi punkt äratas vaidlust.Kihlumine on avalik teadaandmine, naiseks võtta aga lubatakse enamasti nelja silma all. Mine ja tõesta kohtus, et seda üldse oli. Olukord on ju sõna sõna vastu.

Kuid neitsilikkuse asi oli lehtedele erakordselt tähtis. Lahutatud naisi ja leski seaduseelnõu ei kaitsnud. Eeldati, et nad on kogenud inimesed ja näevad meeste krutskid läbi. Neitsid aga võisid – kui mees oli neid voodisse meelitanud olgu kihlatult või mitte – rasedaks jäädes nõuda abiellumist, muul juhul aga rahalist tasu ohverdatud au eest.

Summa pidanuks kohus määrama, otsustades oma sisetunde järgi, kui palju ühe või teise tüdruku neitsilikkus väärt on. Tõsi, ühes punktis olid neitsidki kaitsetud – juhul, kui nad voodisse läksid alaealisega, kellest ise vanemad olid. Siis ei saanud nõuda ei raha ega abiellumist.

Kui mehed kohtu otsusel ei abiellunud, siis muutus au kaotanud neiu seaduse silmis lahutatud naiseks. Ja tema laps polnud enam loomulikult vallaslaps.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee