Kihnu Virve: "Vaata, kui sul elupäevad pikad on, siis sa ikka näed kah midagi!" (24)

Mida talvel Kihnus tehakse?

Igaüks teeb, mis heaks arvab.

Kihnust käiakse kah Soome ja Norrasse tööl?

Ikka käiakse Soomes tööl, eriti noored lähevad välja. Eks igaüks läheb ju sinna, kus rohkem raha saab, sest seda läheb ikka vaja.

Kihnus on vist poes natuke suuremad hinnad ka kui suurel maal?

Mitte natuke, päris ilusti ikka. Linnas on veel allahindlused, lähed ja võtad soodsa kauba, aga meil niisugust asja eriti pole.

Kas te pühapäeval valima lähete?

Lähen küll! Aga ma ei tea, mispärast neid erakondi nii palju on.

Mina valiks ikka niisuguse, kes töölistest ja pensionäridest kah natuke rohkem lugu peab.

Nüüd ma kuulan televiisorit – seal lubatakse kõigile raha juurde anda. Kui nad nüüd täidaks ära ka need lubadused! Mitte ei ole jälle nii, et valimiste eel on uh-hah-haa ja pärast on trul-lal-laa.

Mida te telekast veel vaatate?

Mulle meeldib see "Kirgede torm". Ja siis on "Vaprad ja ilusad" ja pühaba õhtu on see – "Sajandi armastus".

Olete kellapealt toas?

Täpselt olen – ruttan ja tõttan, sest mina pean näha saama. Need on ju kõik elust võetud lood.

Tuleb tuttav ette?

Jah, mõne koha peal keerab mind kah sekka. Hah-hah-hah-haa!

Ma sulle ei räägi, mis koha peal keerab, jäägu see saladuseks, aga vaata on nii. Ja mulle väga meeldib neid vaadata.

Siis seda vaatan, mis on see reede õhtul… "Me armastame Eestit". Palju asju on sihukesi, mis mulle väga meeldivad.

Muidugi uudiseid vaatan. Tead, mul on hea meel, et nüüd nad ikka tegid seal Ukrainas selle vaherahu või ma ei tea, kuidas ütlema peab. Kahju on, et niimoodi sõditakse ja sagitakse: inimesed saavad jumala muidu surma, ja piinatakse ja sada asja. Ma nägin, kuidas seal autode pealt tõmmati haavatuid maha. Sihuke asi teeb meele haledaks.

Parem on, kui ma ei vaatagi sihukest asja, panen teinekord silmad kinni kohe.

Mõnede filmide ajal panen kah silmad kinni. Tead, seal seksitakse ja puksitakse nii palju, et… see on igas filmis, puha seks käib. Mina mõtlen, et nendel näitlejatel peab ikka ropp raha taga olema – sa ei lähe ju muidu sinna näitama ennast.

Teil laule kah veel tuleb?

Ma teen praegu päris hoolega laule. See on minu peamine hobi. Tahaks ikka ükskord veel teha ühe plaadi. Kui muud ei, siis lastele mälestuseks.

Kui te parajasti ise ei laula, siis kelle muusikat te meelsasti kuulate? Kes teile lauljatest meeldivad?

Kõik muusika mulle ei meeldi. See mulle üldse ei meeldi, kui nad seal keerutavad päid ja perseid üles ja alla ning viskavad need pillid selja taha ja selja tagant jälle vastu taevast. Noortele see aga meeldib ja las nad kuulavad.

Kelle kontserte te olete rõõmuga kuulama sõitnud?

Üle mere ma pole niimoodi käinud…. Teatris küll, Pärnu teatris. Mulle meeldivad igasugu näidendid, kus on ikka sirtsu ja särtsu; niisugust uimast… ma ei tea, selline uimane mulle ei meeldi.

Kes on Eestis praegu kõige parem laulja?

Raske küsimus, hästi raske. Pole neid õieti nagu kuulandki. Neid on ikka küll, aga vaata praegu nagu ei tule ettegi nii järsku.

Ivo Linna kohta ei saa midagi öelda halba; Helgi Sallo oli see aeg, kui meie olime noored, väga vahva. Siis on see… kes sealt Saaremaalt on pärit… mis ta nimi on nüüd… Heli Lääts! Jah, vaata sihukesed endised on ikka täitsa timmid. Küllap neid nooremate seas kah ikka on.

Kuidas teie hääle tagasi saate, kui see kontserdi eel ära läheb?

Mul on sihuke kõriorel, et polegi häält ära olnud.

Kunagi oli mingi juubel ja seal sai vist lõugada ja tõepoolest läks hääl nii ära, et piuksus üksi veel. Aga teisel päeval tuli juba tagasi. Polegi rohkem ära olnud.

Ma võin siiski ka praegu olla uhke oma hääle üle, ma ei urise. Selle vanaduse kohta ma ei saa öelda, et ma olen rivist välja visatud. Aga see aeg tuleb varsti, ega see tulemata jää. Kuidas ma selle üle elan, seda ma ei tea.

Kuidas teil ishias ennast kaelakondi sees tunneb?

Vahvasti, vapper poiss on.

Mis te talle peale määrite?

Mitte midagit. Kui valutab, siis mudin. Ma olen talle kõiki asju peale pand, aga mitte miski ei aita. Tead, vahel on ta mul siinpool külges ja vahel on ta mul siinpool ja kui ma öösel keerutan, siis ma pean teda sättima – ta ajab mul une kah pealt ära, kui pool pead kampa võtab.

Vahel ei ole jälle valus, siis unub kohe ära.

Muu tervis on enam-vähem korras?

Nii ja naa. Ma kukkusin mineva kevade ju põlve peale maha. Näe, mul on nüüd kaigas ka! (Proua näitab käepärast pandud küünarkarku.)

Kodutoas kukkusin põrandale põlve peale. Kolm päeva olin täitsa sirevil ja kuidagimoodi asju ka ei saanud aetud, nii vigane olin. Kolme päeva pärast kutsusin siis arsti vaatama, päris kiirabi tuli kohe kohale.

Nii kaua lasite enne valutada?

Jah, valutas nagu vanajõle, oh kuidas valutas ja paistetand oli. Kiirabi tahtis linna viia, aga ma ütlesin, et ega iga tühja asja pärast saa kohe linna minna, püha jumal! Korra kukun maha ja kohe jookse linna. (Kui kihnlane ütleb linn, peab ta silmas Pärnut.)

Lõpuks – ta ei läinud paremaks – sõitsin ikka linna ja siis võeti põlvest välja pool liitrit musta verd, mis oli ära tarretanud.

Kark on mul nüüd truu seltsimees. Hommikul, kui ma just olen üles tõusnud, käin hästi, aga päeval väsivad jalad niimoodi ära, et, tead… See hakkab südame peale kah, kui nii väsind oled. Siis pean natuke istuma ja niisama midagi nipet-näpet tegema; ega ma tee midagi, aga ega ma tegemata ka ole.

Nii palju rammu on ometigi, et kaks korda päevas jaksate käia loomi talitamas?

Kogu aeg päris üksinda ei saagi hakkama, aga mul on head seltsilised kah: Allar aitab – ta on mu tütrepoeg – ja minu oma poeg aitab ja vahepeal tulevad need teised poisid, kes tüdrikud on, kah appi. Vot, sihuke lugu on, et hulga peale tehakse kõik asjad ära, ei ole häda kedagi.

Kes teil seal laudas elavad?

Hobune Juss on mul. Vaata, hobune on sihukesamane nagu inimene – tema mõistab mind ja mina teda. Ning kanad võtsin nüüd.

Kümme kassi on mul kah: viis vana kassi ja viis kassipoega. Hommikul on nagu sõjavägi akna taga. Loomad on ju kuradid – oskavad sul kasvada südame külge.

Mis te hobusega teete? Panete ta vahel mõne riista ette kah või on niisama silmailuks?

Ei, niisama ei ole! Kui on vaja, siis ikka teeb tööd ka, aga, vaata, vankril läks ratas alt ära ja kolme rattaga vankriga ei saa kuhugi mindud, peab ikka neli ratast all olema.

Te ise rakendate veel hobuse ette, kui on tarvis?

Jah! Ma olin suvel ise looreha peal, seal ei ole midagist rasket. Ma räägin sulle puhtalt välja: üks küsis minu käest, et kuidas ma sihuke sitke ja tugev olen; ma ütlesin, et vaata, ma pole siia ilma sitale tulnud, ma tulin ju elama. Hõh-hõh-hõh-hõõ!

Kuidas ma sihuke olen? No kuidasmoodi siis teisti?

Eks seda tööd ole kah tehtud, kui ausalt öelda. Mõtle, kui me olime kolhoosnikud Vene aja alguses, siis ei olnud ühtegi traktorit ju, kõik asi käis käsitsi. Kõige raskem oli kolhoosi juures, kui hakati karjalauta ehitama. Mul oli hobune vankri ees ja vankris olid kaks suurt tünni – üks nõu oli 25pangine ja teine oli 15nene. Nendega käisin kusagilt heinamaa kaevust vett toomas – kaks reisi sain päeva kohta teha.

Kaev oli nii sügav, et ülevalt ei näinudki, kas nüüd ikka on vesi põhjas või ei ole. Veevõtt käis kooguga, seda toigast ma pidin kaua kätega üles tirima, kuni pang tuli viimaks servani. Kõik need pangid pidi üle pea vankrisse tünnidesse kallama. Seal peab ikka jõudu ka olema, ega pang ise lähe kõrgele hobuse vankri peale.

Kolhoosi esimehe naine – oli sihuke hästi iseennast täis, temale lihtne kolhoosnik polnud päris inimene või niimoodi, aga meil olid sama vanad lapsed, paar päeva vahet – tuli ükskord mulle juurde ja ütles: "Ma olen varsti juba kuu aega siit mööda käinud ja ikka sina tõstad neid pangisid. Kas mitte ühte teist inimest ei ole siia vett vedama panna?"

Mul jäid käed nii haigeks sellest pangide tassimisest, aga pea kõik see suur karjalaut sai tehtud minu veetud veega. Päris lõpuks läksid mehed nii targaks, et kaevasid kuhugi augu sisse, kust vett hakkas tulema.

Eks seda tööd ole ikka tehtud küll, aga kui siis jälle pensi peale läksime, küsis ametnik, et misjaoks te nii odavat tööd olete teinud – teil ei tulegi ju seda pensiraha niimoodi. Me siis ütlesime, et kust me võtsime seda kallimat tööd, me olime ju kolhoosnikud.

Kuidas pensionär praegu Eesti riigis elab?

Harilikult.

Tead, kui see Eesti riik uuesti tuli, kui ma nägin, kuidas Pika Hermanni torni tõmmati Eesti lipp üles, ma mõtlesin: pühadeaeg, sa kujuta ette! Minu mälu on väga hea, ma väga väiksest peast mäletan seda elu…

Mul üks jutt tuli nüüd vahepeal meeled. Ma olin siuke väike tüdrik ja olin emaga Pärnus turu peal. Vaatasime siis, et seal on mitu vankritäit piima müügis, maamehed tõid turu peale piima, eksole, aga kõik rahvas on ühe vankri juures, kohe sabas seisavad. Läksime siis kah emaga vaatama, et mis see ometigi seal on? Ja tead, mis oli – piimanõus ujus paela otsa pandud konn, ja kõik rahvas ostis, sest kui konn piimas ujub, ei lase ta koort peale tulla. Kui koorekord tuleb peale, läheb piim hapuks, eks ole.

Ma mõtlen, et kui praegu oleks konn turul piimanõu sees – ei tea mitu kohut sul siis nina all on ja trahvi teeb? Kohe lähed pokri nii et tolm taga.

Aga, jah – jumal, kui õnnelik ma olin, kui sinna torni Eesti lipp üles tõmmati. Ma ikka mõtlesin, et sihukest aega enam ei tule.

Kõik sõjad käisid siit ju läbi ja rahad muutusid. Kõigepealt olid meie kallis Eesti raha, siis olid tšervoonetsid ja siis idamargad ja siis tuli venelane uuesti ja sellel olid jälle kopikad ja rublad. Vaata, mis ma kõik ära mäletan! Ja siis tuli uuesti Eesti raha – see oli kõige armsam, mul on tast praegugi kahju, see Koidula on mul nii silma ees.

Nüüd pandi need, mis nad on… öirod, aga ma küsin poes ikka kohe ümber, et mis see Eesti rahas on?

Jah, kui Eesti lipp tõmmati uuesti Pika Hermanni torni, nutsin, ja mitte natuke, vaid päris palju. Mul oli nii hea meel, et meie väike Eesti riik tuleb tagasi.

Mis veel on pannud õnnest nutma?

Ma olen mitu korda õnnest nutnud: siis, kui lapsed sündisid ja olid terved – see on üks väga suur rõõm!

Kui mul poiss sõjaväest tuli, oli mul nii hea meel – läksin vasta, hakkasin kaela kinni ja ütlesin, et küll on tore sind näha, et sa oled terve ja elus.

Nii et mitu korda olen nutnud. Vaata, kui sul elupäevad pikad on, siis sa ikka näed kah midagi.

Kas te jumalat usute?

Ma mõtlen seda, et kusagil ikka keegi on, kes paneb vahel käpa alla kah. Ma olen nii palju surmasuus olnud. Tõesti: mõtlen vahel küll, et nüüd on kõik läbi, aga mingisugune õnneingel tuleb ja tõstab sealt poriaugust välja ja jälle ma hakkan sipitsema.

Tore, kui lubatakse elada, isegi väga tore.

Kuidas Virve oleks peaaegu lainekurgust alla läinud

"Mul mamma ja papa olid Sorgus majakavahid ja me läksime Vanaga (kadunud abikaasa Jaaniga) nendele külla. Päris tihe tuul oli tagant, aga mootoriga läksime. Järsku, tead, hakkas vesi meie taga rullima nagu heinarull – ikka läks suuremaks ja suuremaks.

Minu Vana oli tagaotsas roolis ja mina olin eesotsas pengi peal ja ühekorraga Vana ütles, et hoia kinni, murdlaine tuleb! Mina hoidsin pengist eest ja tagant kõvasti kinni, ja tead, kui see laine tuli, siis mitte midagi ei olnud näha enam.

Olime laine sees – lainekurgus ütleme meie. Ma ei näinud, kas Vana on tagaotsas või ei ole, vaatasin ülesse, vaatasin alla: ainult meri oli ümberringi.

Ühekorraga jäi see laine siis maha, me sõitsime edasi, kuni Vana ütles, et teine tuleb jälle. Täpselt niisama: hakkas aga kerima end suuremaks ja tuli peale ja jälle ma ei näinud Vanat paadi tagaotsa. See laine läks kah ära, ning meri hakkas ühte veel rullima. Vana ütles, et see kolmas vist ongi see, kes meid nüüd kaasa võtab omaga praegu.

Aga vaata: surm ei olnud meie jaoks määratud. See kolmas laine tuli täitsa hooga, kuni järsku jäi meite taha toppama. Me sõitsime edasi, laine jäi meist maha.

Mina olen seda lainet näind ja ei soovita seda kellelegi näha tahta. See on surmalaine.

Minu vend on kah seda lainet näind. Mul onu suri ära ja vend läks – ma ei mäleta, kellega – õde matustele tooma.

Tulid tagasi ja vend ütles, et tead, Virve, me olime täna lainekurgus, ei olnud enam kaugel, kui laine oleks meid ära neelanud teepeal.

Ma veel naersin, et kuidas saab laine sind koos paadiga ära neelata. Vot, ütle veel! Ma nägin selle ise ka ära."

Kuidas langev puu Virve körtipidi maa külge naelutas

"Läksime emaga metsas ühe suure kuuse kallale – mitu päeva saagisime, et kas saab läbi või ei.

Metsapraaker tuli ja ütles, et, naised, te olete õudselt julged, metsamehed seda puud ei liiguta. No me ei mõelnud, et peame selle palgi ise välja ka viima, kus me selle hobuse oleks võtnud!

Ja siis oleks see tulnud veel küttepuudeks kah teha, kõigepeal uuesti juppideks saagida. Me oleks nädal aega saaginud hommikust õhtani, enne kui ühe jupi oleks kätte saanud.

Viimaks siis saime puu läbi saetud, aga see jäi seisma, ei kukkunud alla. No ta ei tule maha! Praaker oli seal, tegi meil veel saed vahedaks ja ütles, et, naised, jätke see puu siiapaika, siia põrgusse ometi ei tule keegi inimene kõndima, küll ta ükskord kukub.

Ma hakkasin hobuse juurde minema, see oli vist teki ajanud maha endalt – kui järsku käis selja taga sihuke praks ja mamma karjus, et Virve, jookse. Aga tal ei tulnud meelde ütelda, kuhupoole ma jooksma pean.

Ma panin jooksu, tead, ja mõtle, see puu võttis kätte ja tuli ülevalt mulle kaela. Õnneks oli see aasta hirmus lumi, ma kukkusin lumesse maha ja need jämedad kuuseoksad tulid mulle niimoodi kaela, et läksid kördisabast läbi ja naelutasid mu maa külge kinni. Siuke lumemöll oli, kas tead, et ma ei näinud maad ega taevast.

Lõpuks tulid ema ja praaker ja küsisid, et kas sa elad üldse veel? Kõik oksad olid mul peal ja ma olin seal lume all nagu ämbliku küünte vahel, aga rohkem ei olnud viga midagi.

Siis nad hakkasid oksi saagima, et mind lahti saada."

Kuidas Virve napilt reega üle jää pääses

"Ma oli 15aastane, kui mulle pandi metsanorm peale – tuli riigile puid teha, 36 tihu. Saagisime emaga kahekesi kaheinimese saega puu maha, siis juppideks, siis halgudeks ja lõpuks riita. Metsakümnik võttis vasta: vaatas, kas on hästi laotud ja kõik korralikult tehtud.

Ühel õhtul hakkasime metsast ära minema, panime veel hobusele koorma peale, aga mina olin nii loll, et jätsin pöidla aisa ja puu vahele ja nii kui hobune tõmbas, oli mul pöial seiemaani (näitab: poolestsaadik) otsast ära. Veri lendas nagu ilutulestik lume peale laiali.

Sõitsime siis hobusega arsti juurde. Emal oli pöidlaots taskus, aga arst ütles, et pane ära. Ei olnud tal rohtusid ega midagi, kõik oli sõjaväele antud.

Hakkasime koju tulema ja vaatasime, et kas saab veel üle jäätee, et siis ei pea öösi enam tiirutama hobusega 10 kilomeetrit ringi.

Üks mees tuli aga vastu ja ütles, et ma ei tea, kas te, naised, pääsete üle – jää on päris sulamas, kui on tubli hobune, läheb ehk üle, aga kui teele jääb, siis jää on nii palju habras, et vajute koos temaga põhja.

Me mõtlesime, et proovime õnne. Hobune roniski niimoodi läbi, et ree taga oli juba vesi, jää läks kõik alt ära.

Teisel pool tuli vastu suure hobusega suur mees, viinapudel oli tal käes, ja küsis, et noh, kuidas on, saab üle kah veel? Meie ütlesime, et ära mine enam, et vesi taga – kui lähed, siis ära upud, jääd enam peal ei ole.

Tema ütles – ta oli hästi purjus kah juba –, et kui teie, naised, saite üle, siis miks mina ei peaks üle saama. Ja sõitis.

Läks paar päeva mööda ja juba oli kõmin lahti, et see mees uppus ära koos hobusega.

Aga pöialt leotasin puskari sees, kuhu mamma oli soola pannud."