"Aastapäevakontserdi tehnika oli nagu ajukirurgia – käsi kippus värisema!" (15)

Koldits tunnistab, et sellist otse-eetris nukumängu ja green screen’i ehk rohelise ekraani kasutust ei ole ta varem televisioonis näinud.

Süsteem näeb välja järgmine: esineja, praegusel juhul Jaan Pehk, on tühjas rohelises ruumis. Teises toas on ametis nukuliigutajad (täpset ametlikku nimetust nende jaoks Kolditsa teada eesti keeles ei eksisteerigi), kes juhivad traatide abil nukke ja miniatuurseid rekvisiite väikeses makett-toas. Kaks pilti lõigatakse videopuldi abil kokku. Pehk ja nukumeistrid näevad üksteist ekraanidelt ja kohendavad oma liikumist üksteise järgi.

Teisisõnu: Pehki ümbert lõigati roheline tuba välja ja pandi nukumeistrite looming asemele. Kõik toimub reaalajas ja ilma igasuguste digitaalsete eriefektideta.

Tehnika sarnaneb sellega, mida võib teleriski kohata: näiteks kui ilmateadustaja selja taha manatakse ilmakaardid ja tormipilved. "Eks see ole natuke ajukirurgia moodi täppisteadus – käsi kipub värisema," kirjeldab Koldits.

Nööride-traatide taga oli tema sõnul ametis kolm oskuslikku inimest. Tele-ekraanilt võis näha ka etteaste köögipoolt: kuidas Pehk tühjas rohelises ruumis liigutab ja kuidas

nukuisandad oma mänguasju kantseldavad. "See oligi meie kontseptsioon – et tele- ja kontserdivaataja näeks illusiooni ja selle tekitamist ühel ajal."

Meeskond tegi proove pealinnas linnateatri ruumides, kus katsetati uudsete töövõtetega ligi kuu aega. Hiljem pakiti vajalik kraam autosse ja sõidutati Jõhvi. Roheline ruum Pehki tarbeks oli juba kohapeal valmis ehitatud.

Mingiks eriliseks tehnoloogiaks on ekraanil nähtut autori sõnul liiast nimetada. "Põhimõte on ju väga lihtne, iga lapski võib midagi välja lõigata ja traatide külge kinnitada!"

Näiteks stseen Pehki tegelaskuju lendamisest tähistaeva taustal: tema selja taga laiuv ilmaruum oli tegelikult sametine kangas, millesse lõigatud aukudest paistis kanga taga oleva LED-lambi valgus, et luua muljet säravatest taevakehadest.

Koldits ütleb, et peaosaline Pehk valiti rolli kaua kestnud ajurünnaku tulemusena. "Kontseptsioon oli meil selge: tahame kontserdi lõpetada Berliini müüri tüki saabumisega lavale ja teha seda just Jaani lauluga "See alles jääb". Pealegi avaldas korraldajatele juba varakult muljet Pehki rahvalik ja humoorikas karakter.

Lavastaja tõdeb, et kontserdil ei läinud sugugi mitte kõik sada protsenti veatult ja perfektselt, ikka jäi mingi ese või äär või nööri-jupp kogemata kombel kaadrisse. "Aga me ei pretendeerinudki täiuslikkusele, see ei olegi selle vormi puhul põhiline."

Televaatajate pilke köitsid ka Jõhvi kontserdisaali seinte äärde pikitud tuletõrjevormis mehed. Ka nemad olid Kolditsa vaimuviljad. Mõte kasutada mundris pritsi-mehi tekkis filosoofiliselt tasapinnalt: "Meie ühiskonnas on praegu löönud lõkkele palju pingeid ja vastuolusid. Tuletõrjujate mõte oli väljendada soovi kõik rahustava veega üle lasta," kirjeldab lavastaja.

Mundris mehi oli 24, varustus ja uhked kiivrid pärit aga kohalikust tuletõrjedepoost. Ometi oli osalejatele ka omaette tingimus: nad pidid oskama laulda! "Nii et mina lõpuks ei teadnudki, kes neist oli tuletõrjuja ja kes mõne muu ameti esindaja. Oluline oli, et nad on kohalikud laulumehed!" ütleb Koldits.