Foto: Mati Hiis
Film
24. veebruar 2015, 21:18

Leelo Tungal: Jaan Pehk oli nagu eestlase mõtte kehastus oma Juhan Liivi pintsakuga (27)

"Juba kohe kontserdi alguses häälestas mind nostalgiliselt see, et ekraani all jooksva 97 logo juures mängiti minu kadunud abikaasa Raimo Kangro ja Andres Valkoneni "Nipernaadi muusikat“, lisaks Veljo Tormise "Kevade" töötlusele,“ on poeedi, prosaisti ja libretisti esmamuljed vabariigi aastapäeva pidulikust kontserdist, kes seda telerist jälgis.

"Mõtlesin, et miks "Nipernaadi" ja "Kevade", kuni taipasin, et Ida- Virumaalt on ju pärit Kaljo Kiisk.

Ja mida tuleb kohe öelda: kogu lavastus oli väga tempokas ning lugude liitmine oli väga põnevalt tehtud. Ma ei tea, võib olla Ida-Virumaal või see lavastus nii mõnelegi valmistada ka pettumuse, kus muusikalis-sõnaliselt tuumikult oodati võib olla patriootilisemaid noote. Kuigi need olid ka täiesti olemas.

Jaan Pehk oma Juhan Liivi pintsakuga jättis ka väga sümpaatse mulje. Mehest, kellel on kõige juurde asja, alates Obamast ja lõpetades kohtumisest "Mandariini" tiimiga.

Kes oli nagu eestlase mõtte kehastus oma Juhan Liivi pintsakuga. Igal pool oli tal tegemist ja väga lahedalt olid minu meelest need fotod monteeritud.

Mis mulle kõige selle juures veel väga meeldis, siis see, et kõige lõppu lauldi "Mu isamaa on minu arm". See tekitas teise ruumi, väikese laulupeo ruumi. Kui muidu oli kogu muusika valik kammerlikum, siis see oli justkui kõigile. Just selle laulupeo tunnetuse mõttes.   

Võib olla muusikalise kujunduses oleks üleüldse tahtnud kuulda natuke rõõmsamaid noote, sest nüüd jäid nad ennekõike värvikasse kujundusse ja animatsiooni.

Aga kui nüüd päris aus olla, siis "Minu isamaa on minu arm" võttis ikka südame alt soojaks ja silma ka natuke märjaks. Just nende kammerlikemate ettekannete järel.

Ja kui ka mõned kujundid ja mõtted jäid segaseks, siis ega kõik peagi olema otsekohe selge. Mõni asi peabki ehk settima. Aga elav see kontsert oli, väga kompaktne, kus ei tekkinud vahepause."