Ülepakutud kleidid, hiigelkallis internet ja tohutult valearusaamu ehk 10 Oscari nädala hetke (2)

Inimeste reaktsioonid. Eelpool kirjeldatud situatsioon oli vaid üks paljudest sarnastest reaktsioonidest, mille osaliseks ma sain. Sest Oscar – olgem ausad, ka minu jaoks – oli midagi kauget, glamuurset ja staariderohket. Sinna lihtsalt ei pääse igaüks (kuigi minu ameeriklasest sõber Tom on käinud mõned aastad tagasi Oscareid kajastamas). Ma igaks juhuks klaarin ära paar valearusaama, mis kindlasti paljudel tekkinud on: ma ei tšillinud Leonardo DiCaprioga punasel vaibal, ma ei kandnud iga päev kontsakingi ja sädelevaid kleite ning tegelikult oli tööd väga palju.

"Mis tunne on, et Eesti esimest korda Oscarile kandideerib?" Selline küsimus küsiti siis Venemaa filmi "Leviathan" režissöörilt. Mille peale nii režissöör kui tõlk naerma puhkesid ja ütlesid, et tegemist on Venemaa filmiga. Sealjuures ma veel kuulsin enne seda neid ajakirjanikke Eestist rääkimas – mõtlesin, et ohoh, nad isegi teavad, et Eesti siin osaleb. Sellest ma siiski esialgu aru ei saanud, et nad tahavad Venemaa pressinurgas Eesti kohta küsida. Kõigile ajakirjanikele anti ju lõppude lõpuks enne pressitelki sisenemist paberid, millel olid režissööride nimed, riigid ja pildid.

Mandariinid. Välja tuleb tuua, et terve Eesti ja Gruusia "Mandariinide" meeskond oli väga abivalmis ja sõbralik. Ühtegi intervjuud nii-öelda välja lunida ei tulnud. Aitäh teile, et olite nii koostöövalmid! Te olite tõeliselt tublid ja tegite kindlasti Eesti filminduses ajalugu!

Bussisõidud. Los Angeleses ühest kohast teise liiklemiseks kasutasin ma bussi. Kui rääkida ühistranspordist, siis olen üsna suur metroofänn, aga paraku Hollywoodist minule vajalikesse kohtadesse metrooga ei saanud. Juhiluba mul ka kaasas ei olnud ja taksot igal hetkel võtta ei raatsinud. Hotelli olin endale broneerinud selle loogika järgi, et liiga kaugele poleks minna ei Hollywoodi südamesse ega Eesti tiimi koju. Sellele vaatamata tuli aga ette võtta retki ühest otsast teise – ja need kestsid kohati kaks tundi! Kuigi elu lõunamaal on õpetanud mulle rohkelt kannatlikkust, jõudsin ikka korduvalt pabistada, et jään lihtsalt kuhugi hiljaks. Läks aga nii hästi, et minu ainus hilinemine oli kõigest viis minutit.

Pressikeskuse toiduvalik. Ajakirjanikule, kes jookseb (okei, sõidab) ühest Los Angelese otsast teise ning isegi bussis olles kirjutab lugusid ja kellel pole õieti aega korrakski söömiseks maha istuda, oli pressikeskuse rootsi laud jumalik. Oli pühapäev ja ühistransport liikles aeglasemalt kui tavaliselt, seega kartsin, et olen pressikeskusesse sisenemisel lootusetult hiljaks jäänud. Dolby teatri suunas tõtates lootsin, et mingi kiirtoidukoht jääb tee peale, kus saaks haarata kaasa võileiva ja kohvi. Ei jäänud. Kujutasin juba ette, kuidas jään Oscarite jagamisel nälga või pean hiigelhinna eest (mäletan, et Kopenhaagenis Eurovisionil pressitelgis olid hinnad päris krõbedad) süüa ostma. Aga ei! Rootsi laud oli tõeliselt rikkalik ja veel tasuta.

Presidendiballi eelmäng. Ka Oscari gala ajal pressikeskuses olnud ajakirjanikud olid väga šikilt riides. Ei näinud mina meest, kellel poleks olnud ülikonda seljas. Pooltel naistel olid aga maani tualetid ja nendest omakorda pooled naised olid tõsiselt riietusega üle pakkunud. Roosa satsidega maani kleit? Pool selga paljas, mida katavad ainult pärlid? No kuulge, kuhu te enda arust lähete?

Kinnipidamine pani käed värisema. Suundudes pühapäeval pressikeskusesse, tegin tee peal rohkelt pilte. See aga äratas kahtlusi turvamehes, kes paistis üsnagi kuri. Ta lasi skännida mu kaelakaarti, mis oli originaal. Aga tema ei uskunud ikka, et ma olen päriselt meediaesindaja. Kutsus mind endaga kaasa. Kusjuures see oli tõeliselt hirmus – mul hakkasid käed värisema. Ma olen üsna kindel, et ta kahtlustas mind terrorismis. Õnneks pärast viite minutit lasti mul minna.

Tore hetk näha staare. Ei, tegelikult ei näinud ma eriti maailmakuulsaid tähti. Ainult neid, kes sel õhtul mõne Oscari said, tulid meie juurde pressikeskusesse küsimustele vastama. Väiksematele staaridele sai umbes kolm küsimust esitada, suurematele tähtedele kuni kümme. Minu lemmikhetk oli see, kui pressiruumi tuli J.K. Simmons (filmi "Whiplash" eest parima kõrvalosatäitja Oscari võitnud näitleja). Käisin seda filmi kinos vaatamas ja minu meelest tegi Simmons geniaalse õela rolli. Mul oli hea meel teda tavaolekus enda ees rääkimas näha.

Kui palju see internet maksab!? Teadsin ette, et Oscari gala ajal pressiruumis tasuta internetti ei ole ning see tuleb osta. Kuna veel samal hommikul ei teadnud kindlalt, kus Oscarite galat vaatan, siis selle ostmisega pead ei vaevanud. Kohapeal uurisin siis, kas ja kui palju maksab. Paarkümmend dollarit oleks olnud okei. Aga teatati, et see maksab 196 dollarit! Hiljem ütles Postimehe ajakirjanik, et see pidavat olema veel aeglane internet.. korralik maksaks 500 dollarit. Tule taevas appi!

Pildistada ei tohi! Intervjueerida ka mitte! Kui hakkasin tutvuma Mandariinide pressiinimese saadetud meediasündmuste kavaga, jäi seal silma, et ligi poolte ürituste juurde on kirjutatud, et absoluutselt mingi pildistamine ja intervjueerimine pole lubatud. Nende päevade jooksul Los Angeleses Oscari sündmusi väisates õppisin ära, et turvameetmed on ranged. Ja pildistada päriselt ka ei tohi! Üritused, mida fotografeerida ei tohtinud, olid näiteks Filmiakadeemia kokteiliõhtu, võõrkeelsete filmide sümpoosium ja loomulikult pressikeskus Oscari gala ajal. Viimases paistsid asjad nii karmid, et kui oleksin ühe süütu klõpsu inimestest teinud, siis ma ei imestaks, kui mind olekski välja visatud. Igaks juhuks ma siis ei klõpsutanud enam pilte.