Saund

Ewert and the Two Dragons: "Lavanärv oli algul üsna pimestav." (2)

Kais Allkivi, 23. veebruar 2015 07:00
KARASTUNUD: «Viimased aastad on meile kindlasti lavasuhtluse ja -oleku koha pealt kõva kooli andnud,» tõdeb laulja Ewert Sundja (vasakul). Tema, basskitarrist Ivo Etti (vasakult), trummar Kristjan Kallas ja kitarrist Erki Pärnoja tuuritavad märtsi keskpaigani USAs ning esitlevad siis uusi lugusid Baltimaades ja Soomes.Foto: Mart Vares
"Närv oli nii suur, et tahtis silmanägemise ära võtta," meenutab bändi Ewert and the Two Dragons laulja Ewert Sundja nende esimest suurt Eesti kontserti 2011. aasta novembris toonases Nokia kontserdimajas. "Seal sai enne igasuguseid rohuteesid joodud ja mõeldud, kuidas ennast rahustada," muigab kitarrist Erki Pärnoja. 

"Lavanärv oli algul üsna pimestav," tunnistab Erki. "Aga praegu enam sellist mängimist takistavat värinat peale ei tule, sees on pigem sihuke hea ärevus," kinnitab ta.

Samal teemal

2011. aastal albumiga "Good Man Down" üleöö Eestis ja piiri taga suurt tähelepanu köitnud bänd on vahepeal karastunud nii kodumaistel lavadel kui ka Euroopas ja Ameerikas tuuritades. Aastatetagust Nokias esinemist mäletavad ansambli liikmed rambipalaviku tõttu peamiselt tänu ETV filmitud kaadritele. 19. märtsil astuvad nad uue kavaga nüüdses Nordea kontserdimajas samale lavale hoopis kindlama tundega. Ehkki kodupublikule esinedes närveerivad nad siiski rohkem kui muidu – vastutustunne on tugevam.

"Suuremat ärevust ei tekita lava suurus, vaid see, kellele sa mängid. Inimeste jaoks, kes sind rohkem teavad, oled sa läbipaistvam," seletab trummar Kristjan Kallas. "Vahe on ka selles, et suurtel festivalidel on publik niikuinii kaks või kolm päeva seal. Aga kui sa annad ühel õhtul kontserdimajas kontserdi, siis on sul tähtsam roll ja eksimise ruumi ei ole – inimesed on tulnud just sinu pärast," võrdleb Ewert.

Ajavööndivahetust põeb nädalaid

Enne suurt esinemist kodumaal ootab Draakoneid, kel ilmub homme kolmas album "Circles", tosin kontserti USAs, kuhu nad eile keskpäeval Tallinnast teele asusid. Kui varasematel tuuridel on nad mõne teise bändiga vaheldumisi olnud soojendus- ja peaesineja rollis, siis seekordsel ringreisil on nad kõikjal põhiesinejad.

 

Kas 2012. aastal esimest korda teise mandri publiku ette minna oli närvesööv? "Meie esimene Põhja-Ameerika kontsert oli Kanadas Torontos. Enne sinna minekut oli küll tunne, et nüüd tahaks endast kõik välja panna," mäletab Erki. "Aga me olime ajavahe tõttu nii väsinud, et oli hea, et me üldse püsti seisime. Rääkimata sellest, et suudaks närveerida publiku pärast ja mingite promootorite pärast, kes kohal on. Pilt läks täiesti eest ära," jutustab ta.

"See oli õudus," võtab Erki kokku. "Ega me ise seda esinemist mäleta, ainult seda tunnet. Toomas (mänedžer Toomas Olljum – K. A.) ütles, et täitsa okei oli, aga ma julgeks tema sõnades kahelda," lõkerdab kitarrist ja tõdeb: "Tähtis on see, et sinu kõige kehvem tase oleks võimalikult hea."

Seekord lendasid nad kohale kaks päeva varem, et teise ajavööndiga kohaneda ja kosuda. Esimene kontsert on homme Philadelphias. Suurematest linnadest jõuavad Draakonid veel Chicagosse, New Yorki ja Los Angelesse. Kas ajavööndivahetusega harjub? Vist mitte, leiavad muusikud. "Pigem on see ikka ebamugav," ütleb Ewert. "Sa pead selle läbi põdema nagu haiguse," nendib Ivo.

Hullem on pärast pikemat äraolekut Eestisse naastes – kulub nädalaid, et koduse rütmiga harjuda. Kristjan räägib, et ei suutnud pool aastat magada, kui nad 2013. aastal USAs kokku kaks ja pool kuud plaati salvestasid ja esinesid. "Eelneva kahe aasta väsimus oli ka kuhjunud ja tuurirütm kuhugi alateadvusse sisse jäänud. Kui suur tuuritamiste aeg läbi sai – nüüd on olnud poolteist aastat rahulikumat aega –, siis läks mitu-mitu kuud, et uuesti ree peale saada, kuigi arvasin, et harjumine võtab ehk nädala," meenutab trummar. "Lastega on lihtsam," kiidab kolme lapse isa Ewert. "Kui nad sind ikka nädal aega järjest iga hommik kell kaheksa üles ajavad, siis saad uuesti rütmi kätte. Õhtul tuleb uni peale küll."

Madratsid hotellipõrandale ja maadlema!

2012. ja 2013. aastal andis bänd üle 100 kontserdi. Kuidas nad tuuritades aega viidavad? "Kui kuskil on lauajalgpallilaud, siis jookseme mängima," teatab Kristjan. "Me oleme selles päris osavad. Jagame ennast kahekaupa meeskondadesse ja tihti on nii, et meil on kümne väravani mängides seis 9:9," mainib Ewert. "Olime New Yorgis ühe kirjastuse kontoris, kus oli jalgpallilaud. Nad kiitlesid algul, et mängivad seal lõunapausidel kogu aeg, et vaatavad, kuidas me üldse hakkama saame. Aga me hakkasime neid järjest võitma. Lõpuks helistati kõrvalmajast mingi mees kohale, tema tegi meile lõpuks ära. Aga see mäng lõppes ka 9:10." Asenduseks sobib ka lauatennis – pingpongilaudu kohtab lava taga sagedamini.

Hotellides on mehed lõbustanud ennast maadlusmatšidega – tõstnud madratsid põrandale mattideks ja asunud jõudu katsuma. "Meil oli vaja midagi, millega aega sisustada. Vaatasime Youtube’i videotest maadlusvõtteid ja panime need kokku," meenutavad Erki ja Kristjan. "Vaatasime, mismoodi sumomaadlejad haaravad. Jälgisime päris palju Barutot, kreeka-rooma maadlust, Indrek Pertelsoni džuudovõtteid, natuke ka vabamaadlust," loetleb Ewert. Muu hulgas proovisid nad käsivarrelukku. Võttis hinge kinni küll, kinnitab laulja.

Maadlemist harjutasid nad üksteise peal näiteks Hollandis, Soomes ja Leedus. "See oli lühike paarikuune aeg ja lõppes mõne spordivigastusega," ütleb Ewert. Valutava käega kellelgi pilli mängida ei tulnud, ent Kristjan vigastas selga ja Erki õlga. Ivo tunnistab, et ei maadelnud vigastusehirmu tõttu kordagi. Tema asemel pakkus teistele bändimeestele konkurentsi helirežissöör Marko Erlach.

Salvestasid albumi metsade vahel vanas farmis

Homsel vabariigi aastapäeval tuleb välja Ewert and the Two Dragonsi kolmas kauamängiv "Circles", mis on nende esimene album koostöös Warner Musicu alla kuuluva Ameerika plaadifirmaga Sire Records. Kui esikalbumi "The Hills Behind The Hills" (2009) salvestas bänd kolme päevaga Kloogarannas Ewerti äia suvilas ja teise plaadi "Good Man Down" (2011) osalt Kloogarannas, osalt Türi kultuurikeskuses, siis seekord said laulud linti kuu ajaga Seattle’i lähedal metsas Bear Creeki kuurordis ühes vanas farmis.

"Seal oli kummalisel kombel kodune, kuigi ümber oli suur vihmamets ja loodus oli natuke teistsugune," ütleb kitarrist Erki. "Eelmise plaadiga ei olnud meil ajafaktorit. Kui vahepeal tundus, et jooksime vastu seina, tegime paar kuud pausi ja tulime uuesti kokku. Nüüd sellist puhvrit ja vabadust polnud, sest olime teispool maakera ja meil oli konkreetseks ajaks stuudio broneeritud," võrdleb ta.

Ajapiirang oli Erki sõnul aga pigem hea: "Kuna eelmine plaat pälvis nii palju tähelepanu, tiksus vahepeal ikka kuklas mõte, kas see või teine lugu on nüüd piisavalt hea. Aga lõpuks ei olnud selleks enam aega. Pidime lihtsalt kirjutama ja mõtlema, mis lood omavahel haakuvad. Kõrvalised asjad läksid peast ära. Väike surve toimib ikkagi hästi."

Draakonid kinnitavad, et plaadifirma andis neile väga vabad käed ega teinud loomingu poole pealt ettekirjutusi. "Keegi ei sekkunud salvestusprotsessi ja meil lasti lood ise välja valida," kiidab bassist Ivo.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee