82aastane Aino Pervik: arvutit ma ei karda! (4)

Ehkki Aino Pervik on tiiba ripsutanud ka täiskasvanuile mõeldud proosa ja luulega, peab kirjanik, kelle uusima teose "Sinivant läheb lasteaeda" valisid Apollo lugejad mulluseks parimaks laste­raamatuks, end ennekõike ikka lastekirjanikuks. "Juba alates aastast 1955, kui mind suunati riikliku kirjastuse lastekirjanduse osakonda. Ja muidugi olin lapsena ka ise kõva lugeja," märgib ta.

Proua ei kuulu aga kaugeltki nende sekka, kes tänapäeva noorsoo vähese raamatuhuvi üle pidevalt kurdavad. "Ega ka minu nooruse ajal kõik täiskasvanudki lugenud, lastest rääkimata!" tuletab ta meelde. Pervik usub, et kui arvutid ja internet oleks juba vanal ajal olemas olnud, oleks tollanegi rahvas kahtlemata ainult ekraani taga kõõlunud.

Pervik, kelle sulest ilmub siiani kogu aeg uusi lasteraamatuid, on põline hommikuinimene. Tema kirjutamissessioonid algavad juba kella seitsmest. "Kohe pärast tõusmist arvuti taha!" kinnitab kirjanik ja seletab, et siis ta värske ja puhanud ning akna taga pole veel liigset lärmi. Harjumus jäi külge juba ajast, kui haige abikaasa Eno Raua eest tuli iga päev juba varakult hoolt kandma hakata. "Aga nüüd olen ma üksi ja ei pea kellegi pärast muretsema," nendib Pervik.

Tal on põhimõte: iga päev saagu mõned read ekraanile. Pole isegi tähtis, kui palju nimelt. "Kusagil 2000 tähemärgi ringis võib-olla," pakub ta. Üldiselt ei vaeva teda perfektsionistitõbi, mis sunniks kirja pandut värske peaga üle lugedes hulganisti parandusi tegema: "Ma olen juba piisavalt kogenud ja professionaalne." Kuigi Pervik ei salga, et arvutis on märksa mugavam teksti muuta kui trükimasinate ajastul.

Esimese kompuutri sai 20 aastat tagasi

Ei maksa arvata, nagu kardaks väärikas eas daam kompuutreid. Kõige esimese arvuti sai ta juba 1990ndate keskel, kui vanem poeg Rein Raud oma vana masina välja vahetas. "See oli veel selline arvuti, kus ekraan on must ja tähed valged," meenutab Pervik uunikumi.

Moodsa aja inimesena kasutab ta nüüd hoopis Maci arvutit, mida soovitas jällegi poeg. "Lapsed annavad mulle kõigis tehnilistes küsimustes nõu!" kiidab Pervik, kes on kursis isegi sellega, miks tema eelmine arvuti tuli välja vahetada. "Seal oli see asi, mis kaotas uuendused… jah, Windows XP oli see," meenub talle. Tõepoolest, mullu aprillis lõpetas Microsoft Windows XP-le tugiteenuse pakkumise, seetõttu pole operatsioonisüsteem enam turvaline.

Oma arvutiteadmisi ei pea Pervik muide millekski eriliseks: ta tundvat-teadvat teisigi infotehnoloogia vallas vägagi pädevaid pensioniealisi.

Aktiivse kirjutamise kõrvalt hoiab Pervik kätt ka uudiskirjanduse pulsil. Oma viimase aja lemmikleidudest tõstab ta esile Jüri Kolgi luulekogusid "Seitse surmavoorust" ja "Otse aia taga" ning Jan Kausi romaane. Tänapäeva laste maailmaga aitavad kirjanikul kursis püsida lapselapsed, kellest noorim, Mihkel Raua tütar Mirjam, saab mais kaheaastaseks.

Apollo lugejad valisid lemmikuid

Raamatusõbrad said Apollo kodulehel anda hääli oma möödunudaastaste kodumaiste lemmikteoste poolt. Tulemused selgusid neljapäeva õhtul Tallinnas Kochi kohvitoas peetud tseremoonial. Ilukirjanduse kategoorias võidutses teist aastat Indrek Hargla Melchiori-romaan, sedapuhku "Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika".

Luule kategoorias triumfeeris Viivi Luige kogumik "Aastaajalõpp on aastaaja algus", lasteraamatutest osutus lemmikuks Aino Perviku "Sinivant läheb lasteaeda., elulooraamatutest Vahur Kersna "Ei jäta elamata", aimeraamatutest Krista Kumbregi koostatud "Edgar Valter. Lasteraamatute illustratsioonid 1948–2005" ja käsiraamatutest Ardi Ravalepiku "Paleo toitumine".