Eesti ja Soome hümn – tudengite joomalaulust sündinud isamaaline kõrghetk kahele riigile (30)

Eesti ja Soome hümnide ühine ja erinev tee on eestlasele üldjoontes tuttav. Aga tõesti ainult üldiselt, mitte nüanssides. "Nagu teada, pole riigilipu ja -vapi kõrval põhisümbolite hulka kuuluv riigihümn tavaline muusikateos ega ka lihtsalt pidulik laul. Tema olemuse tõttu saab see olla üksnes ülev, isegi paatoslik muusika. Vähe sellest – sõnadesse seatuna peab kujunema orgaaniline tervik, sisult programmiline teos võimaldamaks sõnas ja helis ülistada maad, rahvast, tema raugematut tahtejõudu, kustumatut energiat ja õilsamaid lootusi. Just kõige selle tõttu on riigihümn midagi erilist, kordumatut ja püsivat. Ta on turvalisuse andja, selle kandja ning hoidja, kodumaa armastuse kuivamatu allikas." See tekst oli muide kirjutatud ENSV hümni kohta. Aga nagu näha, toimib riigihümni üks definitsioone praegugi, Eesti kui demokraatliku riigi kontekstis.

Kust sa tuled Eesti–Soome ühishümn?

Igal asjal võib olla mitu algust. Sõltub sellest, kust peale hakata. Kas lähemalt või kaugemalt. Selline võiks olla ka meie hümni lugu. Ja asjade alguste algust ei tea ilmselt väga paljud maarjamaalasedki.

See on arvatavasti meie hõimurahva ungarlaste juures. Mõned aastad enne seal lahvatanud 1848.–1849. aasta revolutsiooni kirjutas selle maa ilmselt tolle aja kõige kuulsam luuletaja Mih?ly Vörösmarty luuletuse "Sz?zat" ("Üleskutse", 1837), millele kuus aastat hiljem kirjutati ka väärt viis. Uus lugu sai hoobilt hümniga "Himnusz" võrdse hiti staatuse ja neid esitatakse praeguseni koos. "Sz?zat" tõlgiti üsna varsti viieteistkümnesse keelde ning mugandati näiteks ka tšehhi ja eesti keelde (M. J. Eisen 1884). Rootsikeelne tõlge ilmus Soomes 1845. aastal, mis jättis kohalikule rootsikeelsele luuletajale Johan Ludvig Runebergile hingemineva mulje. Juba aasta hiljem kirjutas ta oma oodi "Vart land" ("Meie maa"), mis läks laiemale levikule 1. aprillil 1847.

Soome kirjandusteaduses levib visalt arvamus, et Runeberg sai oma "Vart landi" luuletamiseks ainest peaasjalikult ungarlaste poolhümnist. Neil võib õiguski olla, sest identsed pole mitte ainult üksikud sõnad, vaid terved kujundid.

Hümn tekkis joomalaulust

Tudengid on ikka olnud peoloomad, kes osa oma energiast on ammutanud igat liiki vedelikest, kus kraadid sees. Mingid erandid polnud ka Soome üliõpilased.

14. mail 1848 tähistasid üliõpilased Flora lillepidu. Ilm oli ilus, süda hõiskas. Esimest korda mindi Helsingist välja, Toukolasse Kumtähti väljakule. Mõni päev enne lillepidu sai Saksa päritolu soome helilooja Fredrik Pacius peokorraldajatelt käsu moodi tellimuse kirjutada "Vart landile" viis. Et uus hitt paremini välja paistaks, lõi Pacius mõni päev enne pidu peale meeskoorivariandi muusika ka puhkpilliorkestrile, et koorilauljatel toekam oleks.

Üliõpilaste rongkäik suundus ülikooli eest põllule Toukolasse ja peatus nn Pikasillal (Kaisaneeme ja Hakaneeme vahelisel sillal). Seal esitas loo ka sõjaväeorkester, aidates omal moel üliõpilaste laulule kaasa. Kui päris peoks läks, sai uuest laulust tõeline hitt – seda mängiti päeva jooksul koguni kuus korda.

Soome muusikateadlase Heikki Klemetti arvamusel, mis ta avaldas aastal 1933, pole Paciuse kiiresti rahva sekka läinud viis mitte midagi muud kui paarkümmend aastat varem levima hakanud saksa rahvalaul "Der Papst lebt herrlich in der Welt, es fehlt ihm nie an Ablassgeld" ("Paavst elab ilmas õige kuninglikult, tal jätkub alati raha patukahetsuseks"). Juba pealkiri reedab, et sellel lool oli lausa kohustus saada müüre murdvaks lauluks. Nii ka läks.

Helilooja Tapani Länsiö väidab, et Paciuse hümnil on tegelikult hulganisti plusse: "Kogu meloodia on hea – seal on tõuse ja langusi, see kulmineerub teutooni suursugususega, valjult ja ülevalt – seda tüüpi lauludes saab kogeda võimsat pinget ja vaibumist." Ent ometi on teenekas muusik olnud kogu elu arvamusel, et soomlaste õige hümn on "Finlandia", millele on sõnad teinud Veikko Antero Koskenniemi. Ta on juhatanud seda lugu sadu, vahest isegi tuhandeid kordi ja näinud alati nii lauljate kui kuulajate silmis pisaraid. Sest ainult see lugu tuleb otse sisimast.

Ilus ütlus on soomlastel oma hümni kohta: "Kui kõlab "Maamme", tahaks mütsi peast võtta. Kui "Finlandia", hakkavad sõrmed taskurätikut otsima."

Olgu Soome hümnile lisatud veel üks detail. "Vart landile" loodi enne Paciust kolm ja hiljem veel viis meloodiat. Kuid rahvale tegi kõige suupärasema viisi ikkagi Pacius. Polnud siis ime, et rahva seas väga levinud meloodiast hakkaski ajapikku kujunema "Maamme" ehk Soome hümn.

Ent teksti soomendamine kõikidele soomlastele vastuvõetavasse keelde võttis palju aega: see toimus aastatel 1861–1889 ja "Vart landist" tehti koguni 19 varianti. Asi läks koguni nii pingeliseks ja aeganõudvaks, et vahepeal kõlasid ettepanekud, miks Soome hümn ei võikski jääda rootsikeelseks. Millal "Maamme" ametlikult Soome hümniks kuulutati, ei teagi keegi. Vähemalt kirjasõnas puudub selle kohta viide.

Eesti ja Soome hümni kolmas veli – Liivi hümn

Seda, et meie rahvushümni "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" viis on laenatud Soome hümnilt, teab iga metsanurga mees. Veidi keerulisem on lugu Johann Voldemar Jannseni sõnade algupäraga. Siin on pakutud igasuguseid variante. Jääme uurija Ilmar Pihlaku versiooni juurde, millele lisab oma tähelepanekuid Artur Taska Rootsist.

Arvata on, et Jannsen oli enne sõnastamist kuulanud nii "Vart landi" kui ka "Maamme" laulu. Esimene salm olevat tõepoolest Soome hümni lähedane, teine tuletab algkuju vaevalt meelde ja kolmas salm on midagi täiesti uut.

Luuletaja ja kirjandusloolane Villem Grünthal-Ridala väidab oma Eesti kirjanduse ajaloos koolidele (1924), et Jannsen on kasutanud üksikuid ridu oma varasematest lauludest (nt kes meid keiki sünnitand, mis meid üleskasvatand, jäge truiks surmani või sind võtko Jummal õnnista ja sinno ülle valvada). Kuid sama hästi võis hümni alusepanijaks olla hoopis Reigi koguduse õpetaja ja praost Gustav Felix Rinne, kes töötas aastatel 1855–1856 Viiburis kooliõpetajana ja tundis seetõttu "Maamme" laulu imehästi. Tõenduseks ilmus 1868. aastal Tartus "32 Laulo nelja heälega laulda, mis Maarahva lauljattele rõmuks ja kassuks on sovinud". Paciuse viisile kirjutas Rinne teksti

"Hioma- ehk issamaa laul".

Äratundmisrõõmuks paneme ühtlasi siia kirja Hiiumaa laulu 1. ja 6. salmi: Oh Hiomaa, sa merre saar/ Kui armas oled sa!/ Et mingo südda otsima/ Kas põhja pole, ehk lõuna ka,/se keige armsam oled sa!/ mo kallis issamaa! 6. salm: Sul andko Issand õnnistust, / Mo armas issamaa!/

Ta armo silm so peale watago, / Ta Waim sin hoidko, täitko ka, / Mo armas Hioma. Et nii Rinne kui ka Jannseni laulu sõnad on määratud Paciuse meloodia jaoks, on absoluutselt selge sarnase värsiehituse tõttu.

Nii juhtuski, et Eesti ja Soome hümn on praktiliselt identsed. Ainus erinevus on salmi lõpuosas. Soomlased kordavad lõppu, eestlased mitte.

"Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" ilmus trükimasinast esimest korda 1869. aasta noodikogus "Eestirahva 50aastase Jubelipiddo-Laulud" (viidatud on 50 aasta möödumisele pärisorjuse lõpetamisest Eestis).

Ei varjatagi, et just Eesti hümni tugeval mõjutusel kirjutas liivi köster-luuletaja Karli Stalte möödunud sajandi 20. aastatel neljasalmilise Liivimaa hümni "Min izama", mille meloodia on identne Eesti ja Soome hümniga.

Siit algas ajalugu

Edasised andmed on juba muuseumidesse ja uurijate töödesse omad märgid maha pannud. Meie uus hümn "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" sai oma tuleristsed I üldlaulupeo teisel päeval Tartus 19. juunil 1869. Just siis toimus ilmalike laulude kontsert. Rahvas oli hullumiseni vaimustuses, mis oli esmaettekande puhul isegi arusaamatu. Dirigeeris papa Jannsen talle 50. sünnipäevaks kingitud taktikepiga.

Mõistmatul kombel langes lugu järgmistel laulupidudel taas ridamuusikapalade hulka ja iga kord teda ei esitatudki. Loo tõeline tähelend toimus aga V laulupeol 19. juunil 1894, kui "Mu isamaad" lauldi esimest korda püsti seistes ja paljastatud peadega. Ühtlasi oli selle laulupeo korraldamise juures tollal 25aastane Jaan Tõnisson. Järgmisel, VI laulupeol kaks aastat hiljem, oli just Tõnisson see, kes laulu hümnina laulmise algatas. Ning Postimehe juhtkirigi nimetas siis esimest korda laulu Eesti hümniks.

Kuna Eesti ja Soome ühine hümn ikka rahu ei andnud, siis korraldas riiklik propagandatalitus 1935. aastal uue hümni kirjutamise võistluse. Võistlusele laekus värsse küllusesarvest, kuid 1400 luuletuse hulgast ei leidnud žürii ühtegi, mis väärinuks isegi viienda koha autasu, peapreemiast rääkimata – kuus värsiseppa sai kuuenda koha ergutuspreemiana 100 krooni.

Maaleht võttis vaevaks 80 aastat hiljem värsivõistluse tagajärjed riigiarhiivist välja kaevata ning on toonud stiilinäitena esile näiteks sellise: "Juba vara hommikul/ Tõuseb eestlane/ Labidas on relvaks tal/ Ja läheb tööle…" Uusi meloodiaid hümniks laekus 426, kuid needki jäid ilma esikohata.

Jannsen sooritas kuriteo

Kui pilotkades soldanid ja nende imeilusates tualettides naised, mida mujal maailmas kombineedeks kutsuti, üle Narva joone Eestisse marssisid, asusid nad kohe paaniliselt rahvavaenlasi otsima. Ühe neist leidsid nad üpris kiiresti – see oligi papa Jannsen, kelle tehtud Eesti hümn otsemaid keelati. Keeld on üks asi, selle täitmine teine. 21. juunil 1940 laulsid eestlased Kadrioru lossi ees endiselt Eesti hümni. Keelust hoolimata ja nagu vastukaaluks punavõimude kästud "Internatsionaalile".

Peatselt kohale saabunud sakslased tunnistasid jaburduse kehtetuks. Ent ainult poole vinnaga – laul ja pillimäng olid lubatud, kuid ometi ei tohtinud helitööd nimetada hümniks.

Samas kui venelased sõja ajal Nõukogude Liidust Eestisse raadiosaateid lähetasid, lõppesid need "Mu isamaaga". Sama hümni laulsid Tallinna marssinud punaväe laskurkorpuse mehed. Ka Nõukogude vägede Tallinna vabastamisele pühendatud miitingul Kadrioru staadionil mängisid orkestrid kõrvuti Eesti ja Nõukogude Liidu hümni. Paremat polnud ju tandem Ernesaks-Semper veel leiutanud. Selleni jõudsid nad 25. juuliks 1945.

Esimese Eesti hümni luigelaul toimus 15. novembril 1944 TPI ja kaks päeva hiljem TRÜ avaaktusel. Siis vajus "Mu isamaa" 46 aastaks nii sügavale varjusurma, et tema laulmine muudeti kriminaalkuriteoks.

Fööniks tõuseb taas tuhast

Kui 24. veebruar 1989 taas Eesti iseseisvuspäevaks kinnitati, pidi selle päeva hommikul üle pikkade aastakümnete Pika Hermanni jalamil lipuheiskamisel taas

kõlama Eesti oma hümn. Ants Üle-oja juhatusel ühendkoorid "Mu isamaad" laulsidki. Ning nendega koos muidugi Toompeale kogunenud tuhanded pealtvaatajad.

ENSV hümni kasutamine riikliku sümbolina lõpetati vastava seadusega 8. maist 1990.

Ent see ei toonud veel maa peale rahu. Vahetult enne sõda lõppenud või lõpetatud vaidlused said uut hoogu – kas Eestil poleks vaja mitte uut hümni. Pandi kokku paremusridasid, juba olid välja sõelutud: "Hoia, jumal, Eestit", "Sind surmani", "Isamaa ilu hoieldes", "Mu isamaa armas", "Kaunistagem Eesti kojad" jt. 1988. aastal korraldati küsitlus Eesti kooriühingus: kas uueks hümniks peaks saama vana "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" või peaks tema asemele astuma

Vene ajal vastupanu sümboliks saanud Gustav Ernesaksa "Mu isamaa on minu arm". Vaidlused laienesid leheveergudelegi. Ühel hetkel võttis kogu arutelu omalt poolt kokku literaat Toomas Haug, kes tõdes, et selle rahva olukord pole kiita, kes peab oma hümni välja selgitama rahvaküsitluse teel.

Kui Eesti kooriühingus hääletuseks läks, võitis Pacius Ernesaksa kümnekordse edumaaga. Eetilise ja põhimõttelise edu kõrval kaalus sakslane eestlase üles veel selle pärast, et Ernesaksa laulu on tehniliselt raskem laulda ja kõik ei pruugi sellega toime tulla.

Nüüd oleme jõudnud uue ringini (teab, mitmendani juba). Tuuakse välja uusi, moodsamaid lugusid. Jutuks on tulnud Tõnis Mägi "Koit", Ülo Vinteri "Laul Põhjamaast" ning veidi naljakamas toonis ka Winny Puhhi ja Noorkuu "Pidupäev". Elame, näeme.

Kaotsiläinud Eesti hümnid

2006. aastal püstitas õppejõud Harry Liivrand Eesti kunsti- ja muusikaakadeemia ühises sotsioloogiakursuses muusikaakadeemia tudengile Tatjana Kozlovale, kes nüüd kannab perenime Johannes, ülesande kirjutada uus Eesti hümn.

Käiku läksid üpris radikaalsed võtted. Tatjana võttis eeskujuks Ambrosiuse hümni IV–V sajandist. Ajast, millal tekkis katoliiklik kirik. Tekstina läks käiku Petrarca sonett nr 19. Kusjuures originaalkeeles. Ambrosiuse hümnid olid rahvuslikus värsivormis ja lihtsa meloodiaga.

Praegu mäletab Tatjana kümne aasta vanust tööd kui head nalja. Aga õppejõud Harry Liivrannale meeldinud selline lähenemine küll kangesti. Toonane hümn on Tatjanal aga praegugi kusagil sahtlinurgas.

Oma versiooni uuest Eesti hümnist kirjutas kunagi ka Stig Rästa. "Seda ma tegin, jah, mingi hetk noorena. Iseendale noodivihikusse," meenutas Rästa mõne nädala eest Õhtulehe intervjuus: "Mäletan väga hästi seda noodivihikut ja noote, mida sinna joonistasin, aga viisi ei mäleta. Kahjuks on see vihik kadunud. Võib-olla on see kolimise käigus prügi sisse sattunud."

Kust on hümnid tulnud?

Hümnile annab seletav sõnaraamat vasteks ülistuslaulu ja neid hakati kõigepealt looma Vana-Kreekas. Domineerisid pikad, ühehäälsed lood, mida laulsid mees- ja neidude koorid vaheldumisi mõne tolleaegse muusikainstrumendi saatel. Refrääni laulsid kõik koos. Hümnide ettekandmise kohad olid erinevad, kuid ikka olid nad seotud pidustustega. Jumalate ülistamise laule lauldi vastava templi ees või altari juures. Aga ka rongkäigus pühapaiga juurde.

Tuntuks said nn Homerose hümnid, mida rapsoodid kasutasid suurte kultuuripidustuste avamisel. Need olid küllalt pikad lood – näiteks hümn Hermesele sisaldas 580 värssi. Tolle perioodi tuntuima hümni "Te Deum Laudamus" kirjutas Niketas Remisianast umbes 400. aastal.

Hümnid võttis kiiresti omaks ka varakristlus, kasutades neid jumalateenistustel. Keskajal hakkas adressaadina aina enam ilmnema paras nihe – ühe isiku või jumaluse lauluga ülistamise kõrval kirjutati aina enam hümne, mis olid pühendatud rahvale, kodumaale ja riigi ajaloo sündmustele. Siiski küündib teiste hümnide seast esile Martin Lutheri "Üks kindel linn ja varjupaik" ("Ein feste Burg in unser Gott"), mis kirjutati hoopis talupoegade sõja ajal Saksamaal.

17.–18. sajandil omandasid hümnid peaasjalikud rahvuslikpatriootiliste pidulike laulude tähenduse.

Riigihümnid tekkisid 18. sajandi lõpul. Üheks esimeseks Euroopa hümniks sai koraal "God, save the King" Inglismaal. Samasse aega langevad ka revolutsioonid paljudes riikides, mis tõid ühtlasi kaasa revolutsiooniliste hümnide laine. Suure Prantsuse revolutsiooni lahutamatuks lauluks sai "Marseljees" (1792), 1797. aastal Joseph Haydni Austria imperaatori Francis II sünnipäevaks viisistatud ja 1841. aastal August Heinrich Hoffmanni sõnadele loodud "Deutschland, Deutschland über alles" oli aga paras poliitiline pähkel juba algusest peale ja kuulutati Saksamaa hümniks alles 1922. aastal. Itaalia vabastusliikumise ajal levis kulutulena Garibaldi hümn.

Teistega marssis ühes reas ka Venemaa. Suhteliselt vara, juba 1815. aastal kirjutas kuulus vene poeet Vassilis Žukovski värsid nime all "Molitvõ russkogo naroda" ("Vene rahva palved"), millele kirjutas Tallinnas meloodia siinsamas sündinud helilooja Aleksei Lvov. Mõni aasta hiljem pandi selle loo pealkirjaks "Bozhe, tsarja hrani" ("Jumal, kaitse tsaari"), mis sama nime all kuulutati ka Venemaa rahvushümniks.

Paljudes riikides, nagu Eestiski, on käibel nn alternatiivhümnid. Meloodiad, mille populaarsus on ametliku riigihümniga peaaegu võrreldav tasemel või isegi ületavad seda. Nii on soomlastel peaaegu rahvushümni staatuses "Finlandia", prantslaste töölisklass laulab aga sobival hetkel ka Pariisi kommuuni ajal tekkinud "Internatsionaali".